Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty näitas 2013. aastal kiiresti bestselleriks saanud raamatus „Kapital 21. sajandil“, et kapital kipub ajas kasvama kiiremini kui kogu majandus, see viib aga rikkuse koondumiseni ning tulemuseks on kasvav ebavõrdsus. XX sajandi alguse Lääne-Euroopas ja USAs oli ebavõrdsus äärmiselt suur: Suurbritannias, Rootsis ja Prantsusmaal kuulus rikkaimale 10% elanikkonnast keskmiselt 84–91% kogu varast, vaesemale poolele aga vaid 1-2%. Ebavõrdsus kasvas nii riikide sees kui ka vahel. Euroopas kandus rikkus põlvest põlve ning kapitali tulu ületas majanduskasvu.

Piketty osalusel tegutseb World Inequality Lab, mis haldab veebilehte wid.world, kus avaldatakse regulaarselt informatsiooni maailma riikide ja maailma majandusliku ebavõrdsuse taseme kohta. Sissetulekute ja varade ebavõrdsuse väljendamiseks kasutatakse Gini koefitsienti. Gini võib olla vahemikus 0–1, kusjuures 0 on täielik võrdsus ja 1 on täielik ebavõrdsus, kui kogu ühiskonna vara kuulub ühele inimesele. Gini koefitsiendiga mõõdetakse enamasti sissetulekuid, kuid see ei peegelda varalist seisu. Vara kipub olema jaotatud ebavõrdsemalt kui sissetulekud.

Tuginedes Thomas Piketty ja World Inequality Database’i uuringutele olid 1910. aastal Ühendkuningriigis sissetulekute ja varanduslik Gini vastavalt 0,5–0,6 ja 0,9, Prantsusmaal 0,45–0,55 ja 0,85–0,9 ning USAs 0,45–0,5 ja 0,8–0,85.

Ekstreemne ebavõrdsus ei põhjustanud maailmasõdade puhkemist otseselt, aga lõi selleks majandusliku ja poliitilise keskkonna. Piketty näitab statistiliste andmete põhjal, et ebavõrdsuse märgatav vähenemine on ikka toimunud suurte kataklüsmide, nagu sõjad, epideemiad (katk) jms sündmuste tulemusena. Esimese ja Teise maailmasõja tõttu hävis füüsiliselt palju vara. Sõja ajal kehtestati ka rikastele karme makse, et sõda finantseerida, samuti selleks, et tagada ühiskonna sidusus: et ei oleks nii, et lihtrahvas sureb kaevikutes ja ülemkiht joob šampanjat. USAs tõusis suure tulu teenijate tulumaksumäär aastatel 1944-1945 kuni 94%ni, Ühendkuningriigis kehtestati ettevõtetele kuni 95%-line maks erakordselt suurelt kasumilt, kehtestati pärandimaks, et hoida ära rikkuse liigset kontsentreerumist.

Pärast Teist maailmasõda kujunes USAst riik, millest sõltub maailmas kõige rohkem. 1944. aastal kokku lepitud Bretton Woodsi süsteemi kohaselt sai USA dollarist maailma reservvaluuta nii, et teiste riikide valuuta seoti dollariga ja dollar omakorda kullaga. Bretton Woodsi süsteemi toimimine katkes küll 1971. aastal, mil USA lõpetas dollari vahetatavuse kulla vastu, kuid dollar säilitas oma staatuse reservvaluutana tänu petrodollaritele, s.o naftakaubandusele eranditult USA dollarites. Petrodollarisüsteem võimaldab USA-l finantseerida oma riigieelarve defitsiiti madalate intressimääradega. Sisuliselt finantseerib USAd kogu maailm. Seega on USAs toimuv äärmiselt tähtis kogu maailmale.

Mis toimus ebavõrdsuse tasemega USAs? 1940ndate lõpust kuni 1970ndate alguseni vähenes ebavõrdsus sissetulekutes märkimisväärselt ja keskklass kasvas kiiresti. 1970. keskpaigast trend muutus. Samasugune areng oli täheldatav ka Lääne-Euroopas, aga USAs kontsentreerus rikkus suuremal määral. USA sissetulekute Gini koefitsient oli Maailmapanga andmetel 1970. aastal 0,366 ning 2023. aastal juba 0,418. Samasugune trend esineb kogu maailmas, aga USA kuulub suure ebavõrdsuse tasemega riikide hulka. Kõige suurem on ebavõrdsus Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus Gini koefitsient on ca 0,63. See riik ei ole aga nii suur ega globaalselt nii oluline, et süsteemne tasakaalustamatus võiks avaldada mõju kogu maailmale. Seal avaldub tasakaalustamatus väga suures vägivaldsete kuritegude arvus. Aastal 2023 oli seal 45 mõrva 100 000 inimese kohta. Vägivallakuritegude põhjusi on teisigi, kuid suure ebavõrdsuse korral kipub neis riikides olema ka palju vägivaldseid kuritegusid.

Aastal 1970 sai USAs osta keskmise maja keskmise leibkonna kahe aasta sissetuleku eest. Aastal 2026 on selleks vaja ligikaudu viit aastapalka. Noortele pole eluase sama hästi kättesaadav, kui see oli nende vanematele ja vanavanematele. Samal ajal võib lugeda, et Facebooki asutaja Mark Zuckerberg omandas järjekordse superjahi, mille neli diiselmootorit kulutavad fossiilkütust ja emiteerivad kasvuhoonegaase sama palju kui mõni väikelinn. Ülirikaste panus kasvuhoone­gaaside tekitamisel ja kliima soojenemise protsesside kiirendamisel on samuti ebaproportsionaalselt suur.*

See on väike lohutus, et üldine jõukuse tase on ajas kogu aeg kasvanud, sest inimestele läheb korda eelkõige suhteline jõukus, oma varanduslik seisund ja hakkama saamine võrreldes teistega. Ameerika lihtsa tööinimese majanduslik olukord ja ühiskondlik positsioon on palju halvem, kui see oli mõnikümmend aastat tagasi, põhjustades suurt rahulolematust. Kus on palju rahulolematust, seal leidub alati ka poliitikuid, kes selle rahulolematuse oma kasuks ära kasutavad. USAs on see väljendunud muu hulgas Donald Trumpi poliitilises edus. Tema tõus võimule on olnud võimalik tänu paradoksaalsele koalitsioonile: rahastus ülirikastelt ning hääled majandusliku ja haridusliku astmestiku alumisest otsast.

Majanduspoliitilises plaanis on ellu viidud meetmeid, mis pigem halvendavad tema peamiste valijate seisundit. Ülirikaste maksude vähendamine kiirendab aga kahtlemata ebavõrdsuse kasvu ning suurendab ühiskonna tasakaalustamatust. Trumpi poliitilist stiili iseloomustab impulsiivsus, vastuolulisus ning tugev isikukeskne võimukäsitlus, mis suurendab ettearvamatust olukorras, kus USA roll maailmas on endiselt määrava tähtsusega.

Piketty andmed näitavad, et läänemaailma ebavõrdsus on saavutamas 1910. aasta taset ning USA on seejuures esirinnas. Kas lähenemas on hetk, mil kuhjunud tasakaalustamatus lahendatakse globaalsete vägivaldsete sündmuste tulemusel nii, nagu seda on ajaloos juba korduvalt nähtud? Kas praegune USA president võib tekitada „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“ momendi? Jah, see on täiesti võimalik, kusjuures tema tegutsemise ajendiks võib olla hetkeline emotsioon, mitte strateegiline kaalutlus. Pärsia lahe piirkonnas toimuv võib vallandada globaalsed protsessid, mille käigus võib muu hulgas hävineda tohutul hulgal kapitali ning mille tulemusena muutub suuresti ka maailma rikkuse jaotus.

Jeesuse mäejutluses on sõnad „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“. See on selge üleskutse majanduslikule õiglusele. Võlgade kustutamine oli vanaajal Vahemere piirkonnas kohati isegi süstemaatiline tava, mis toimis majandusliku stabiilsuse tagamise vahendina. Viienda Moosese raamatu kohaselt tuli iga seitsme aasta järel kõik võlad kustutada. Juba 2500 aastat eKr andsid Sumeri ja Babüloonia valitsejad troonile astudes välja dekreete, mis tühistasid isiklikud võlad ja vabastasid võlaorjad. Seda tehti pragmaatilistel kaalutlustel: kui talupojad olid liigses võlas, ei suutnud nad makse maksta ega sõjaväes teenida, see aga ohustas riigi stabiilsust. Kas inimkond tõesti ei ole õppinud varanduslikust ebaõiglusest ja rikkuse tasakaalustamatusest tulenevaid probleeme targemalt ja rahumeelselt lahendama, vaatamata tuhandete aastate taha ulatuvale kogemusele?

* https://wir2026.wid.world/