Arvestades saabuvaid vahevalimisi USAs selle aasta novembris on Hormuzi väina avamine kujunenud Trumpile ja vabariiklastele kõige pakilisemaks küsimuseks, kuna sellest sõltuvad kütuse hind ja valijate hääled. Kütuse hind turul hüpleb üles-alla vastavalt Trumpi sõnumitele, kas väin on nüüd jälle avatud või ei ole või kui edukalt kulgevad läbirääkimised Iraaniga. Kui esmatähtsaks sai sõja käigus Hormuzi väina probleem, sellele viitab Trumpi raevukas välja­ütlemine Iraani liidrite aadressil Truth Sociali platvormil: „Open the Fuckin’ Strait, you crazy bastards, or you’ll be living in Hell – JUST WATCH! Praise be to Allah.“ Trump käis välja ka ähvarduse, et kui Iraan väina ei ava, pommitab ta riigi tagasi kiviaega.

Hormuzi väina küsimus ei olnud aga hoopiski mitte sõja alustamise põhjus, enne sõda oli väin ju avatud. Sõja peaeesmärk oli mäletatavasti Iraani režiimi kukutamine, Iraani tuumaprogrammi lõpetamine ja rikastatud tuumakütuse väljaviimine Iraanist ning Iraani rakettide ja raketitootmise võimekuse hävitamine. Kui hinnata saavutatud tulemusi, siis Iraani raketivõimekusest on eri hinnanguil kuni kaks kolmandikku rakettidest ja laskeseadeldistest Iraani maa-alustes katakombides alles. Rikastatud tuumakütuse ja Iraani tuumaprogrammi küsimuses pole mingit kokku­lepet, vaatamata Trumpi kinnitustele, et kõnelused ses asjas on olnud edukad. Väidetavalt nõuab USA Iraanilt, et see kehtestaks oma tuumaprogrammile kahekümneaastase moratooriumi. See kõlab täieliku loobumise nõude kõrval kompromissina, kuid kakskümmend aastat tähendab seda, et Iraani kompetents tuumatehnoloogia vallas hääbub.

Režiimi kukutamine ei ole USA-le enam eesmärk, nii nagu see ei olnud ka Venezuelas. Mõistagi jääb püsima lootus, et ühel hetkel kukutab režiimi Iraani rahvas ise, kuid sõja tingimustes seda kindlasti ei tehta. Iraani režiimi kaudse tunnustamisega läbirääkimiste partnerina on Trump Iisraelile jala taha pannud, sest koos režiimiga jääb püsima ka Iraani islamistliku valitsuse eesmärk hävitada Iisraeli riik, nagu selle seadis kunagi sihiks islamiriigi esimene ajatolla Ruhollah Khomeyni. Teatud kibestumust võib sellega seoses välja lugeda Iisraeli luureülema David Barnea sõnadest, et Iisrael jätkab Iraani režiimi kukutamisega ka pärast seda, kui otsene sõjategevus Iraani vastu on lõppenud.¹ Barnea sõnad näitavad, et Iraani režiimi kukutamisele Iisrael enam ei looda.

Ilmselgelt on Iisrael pettunud ka Trumpi algatatud Iisraeli ja Liibanoni rahukõnelustes, sest need segavad Iisraeli eesmärkide täitmist ka Liibanonis. Iisraelil on Lõuna-Liibanonis vaja puhvertsooni, et pikendada Hezbollah’ poolt Iisraeli pihta välja lastud rakettide lennuaega. Praegu võib häirest raketitabamuseni minna vaid mõni sekund. Eesmärk on laiendada puhvertsooni 20-30 kilomeetrini, mis plaani täitumisel moodustaks umbes 8% Liibanoni territooriumist. See tähendaks ka, et sellel territooriumil hävitatakse ka šiiidi asumid, millele Hezbollah oma tegevuses toetub.

Võimaliku kokkuleppe põhjendamiseks Iraani režiimiga võttis Trump kasutusele uue narratiivi, väites, et kuna väga suur osa Iraani juhtkonnast on maha tapetud, siis ongi Iraanis võim vahetunud. Tulemus on siiski sootuks vastupidine loodetule. Nii on ajatollade juhitud valitsus asendunud veelgi radikaalsema Islami Revolutsioonilise Kaardiväe sõjaväelise režiimiga, mille ülemjuhtaja on brigaadikindral Ahmad Vahidi. Riigi kõrgemaks juhiks ehk rahbar’iks nimetatud ajatolla Mojtaba Khamenei kohta puudub aga selgus. Väidetavalt sai too USA ja Iisraeli pommirünnakutes raskelt vigastada ja mõnedel andmetel on jätkuvalt koomas. Aeg-ajalt käiakse välja talle omistatud sõnumeid, kuid rahbar ise pole avalikkuse ette ilmunud.

Pole lõpuni selge, kes Iraani juhib ja kelle sõna maksab. Erinevate sõnumitega on välja tulnud Iraani parlamendi esimees Mohammad Bagher Ghalibaf (väidetavalt pealäbirääkija), välisminister Abbas Araghchi, samuti välisministeeriumi pressiesindaja. Ghalibaf on eitanud mis tahes kokkuleppeid USAga ja süüdistanud Trumpi valetamises, kuid Araghchi on ilmselt ilmutanud suuremat kokkuleppesoovi, millest ilmselt on tulenenud ka Trumpi varasemad optimistlikud sõnumid „väga edukatest läbirääkimistest“.

Kui Iraani praeguse juhtkonna veenmine USA esitatud nõudeid täitma ei peaks õnnestuma, on Trump ähvardanud alustada uut pommikampaaniat. Innukus selles osas on ajaga mõnevõrra vaibunud, sest pommitamine on kulukas ega pruugi anda tulemusi, kuivõrd Iraani islamirežiim on ilmutanud valmidust mis tahes uuteks katsumusteks. Selles on Iraan suuresti Venemaaga sarnane. Pommirahe alternatiiviks on pikale veniv maismaasõda, mis tähendab püsivalt kallist kütust, suuri inimkaotusi USA-le ja valimiskaotust vabariiklastele vahevalimistel koos kaasnevate poliitiliste ebamugavustega. Kapist kistakse välja nii Trumpi vanad kui ka uued luukered. See teadmine on küllap kohale jõudnud ka Iraanis: kui ei saa USAst jagu sõjalise jõuga, siis aitab naftatransiidi blokeerimine ja sõja venitamine, mis panevad pinna Trumpi jalge all kõikuma.

Ja sõda polegi nii lihtne lõpetada. Isegi kui Trump ühel päeval teatab, et on oma eesmärgid saavutanud ja soovib sõjast väljuda, ei tähenda see ilmtingimata, et seda teeb ka Iraan. Võidakse jätkata rünnakuid naaberriikide vastu ja Hormuzi väina blokeerimist, enam kui tõenäolised on terroriaktid USAs ja USA saatkondade vastu. Kõik see kokku sunnib ka USAd sõda jätkama. Ennekõike lootis Trump välksõjale, et korrata Venezuelas saavutatud edu, kuid sõja venimine ja, jumal hoidku, samasugune ebaedu nagu Putinil erioperatsiooniga Ukrainas, oleks valimiste kontekstis katastroof.

Ukraina – julgeoleku garant

Vaatamata sellele, et Iraan on Venemaa ja väidetavalt ka Hiina luureinfole tuginedes tulistanud rakette USA sõjaväebaaside pihta ja mainitud riigid on toetanud Iraani sõjatehnikaga, on Trump seda ignoreerinud. Teiselt poolt on Valge Maja võtnud Ukraina suhtes tõrjuva või suisa vaenuliku hoiaku. J. D. Vance on nimetanud USA abi lõpetamist Ukrainale koguni üheks selle administratsiooni suuremaks saavutuseks. Ometi on Ukraina selgelt USA poolel, jagades oma teadmisi droonide tõrjumises USA liitlastega Lähis-Idas. Sellega on aidatud kaitsta ka USA sõjaväebaase selles piirkonnas, mistõttu on Iraan kuulutanud Ukraina oma legaalseks sõjaliseks sihtmärgiks.

Kuna Venemaa kasutab Ukrainat rünnates samu Shahedi tüüpi droone, mida Iraangi, on just Ukraina spetsialistid nende tõrje parimad asjatundjad. Ka on Ukrainal ainulaadne kogemus, kuidas tulla toime nn parvrünnakutega, kui korraga lastakse välja sadu droone, tiibrakette ja ballistilisi rakette eesmärgiga koormata õhutõrjet. Põhjustena, miks Trump Ukraina pädevusest ei hooli, on nähtud Trumpi perekondlikke huvisid. Trumpi pojad Eric Trump ja Donald Trump jr on oma investeeringute kaudu seotud selliste sõjalisi droone tootvate ja drooni­tehnoloogiat edendavate USA firmadega nagu Powerus ja Unusual Machines ning Iisraeli ettevõttega XTEND, mis teevad aktiivset müügitööd ka Lähis-Idas.

Kõigele vaatamata on Ukraina omandamas globaalses julgeolekupildis üha olulisemat rolli ja juba õige mitmed Euroopa ettevõtted teevad relvastuse tootmisel Ukrainaga ka koostööd. Samal ajal edendab Ukraina kiiresti omaenda rakettide tootmist. Ukraina raketi­konstruktori ja rakette tootva ettevõtte Fire Point kaasomaniku Denõss Štilermani väitel suudab Ukraina tiibrakettide kõrval juba mõne kuu pärast välja tulla oma ballististe rakettidega, mille lennukaugus on kuni 850 km ja mille allatulistamiseks puudub Venemaal kogemus, sest siiani ei ole Štilermani sõnul Venemaad keegi ballistiliste rakettidega rünnanud. See tähendab, et Ukraina saavutab võimekuse rünnata takistamatult nii Moskvat kui ka sõjalisi objekte selle ümber, ning Štilermani hinnangul võib see tuua pöörde kogu sõja käigus.²

Ukraina kasvava edu taustal pole ootamatu, et ka Euroopa näeb oma julgeoleku võtmetegijana aina enam Ukrainat. Trumpi retoorika ja Iraani sõja taustal tekkinud erimeelsused Euroopaga on võtnud kindluse, et allianss ikka sekkub, kui Venemaa peaks mõnda NATO riiki Euroopas ründama. Nii on asjad pöördunud pea peale: Ukrainast kui julgeolekugarantiide taotlejast on saamas nende pakkuja. Trumpi kius selles osas on kandnud vilja. Tänase seisuga on Ukraina armee Euroopas kõige suurema sõjalise kogemusega, kõige teovõimelisem ja efektiivsem, töötades seejuures välja sõjapidamise täiesti uusi tehnoloogiaid ja taktikaid. Selle põhjuseks on küll õhujõudude nõrkus ja raske ründerelvastuse vähesus, kuid just see sunnib leidma uusi lahendusi. On hakatud rääkima, et Euroopa uus julgeolekukorraldus peaks tuginema täiesti uuele sõjalisele liidule, mille moodustavad Ukraina ja ELi kaitsetahtega riigid. USA vihmavari Euroopa kohal on auke täis ja sisuliselt kaitseb Ukraina juba praegu ELi idapiiri.

Trumpi ähvardust USA NATOst välja viia ei maksa võtta siiski väga tõsiselt, sest ükskõik kui kriitiline Trump ka NATO suhtes on, vajab USA NATO sõjaväebaase Euroopas, siia paigutatud radarisüsteeme ja tuumarelvastust, sest Vene oht pole kuhugi kadunud ja Vene tuumaraketid on endiselt sihitud USA-le, olgu Trump ja Putin nii suured sõbrad kui tahes. USA vajab Euroopa sõjaväebaase ka selleks, et tegutseda Iraanis ja mujal Lähis-Idas. Tõsi, baaside kasutamise küsimuses on tekkinud erimeelsusi.

Ukraina edu taustal on Venemaa autoriteet kogu aeg alla käinud. Keegi ei räägi enam Vene armeest kui maailma teisest armeest, Vene relvastuse järele pole enam nõudlust, sest sõjategevuses pole see olnud kuigi edukas ja Venemaa pole suutnud seda enam ekspordiks ka toota. Nii pole Venemaal suurt midagi näidata ka 9. mai võiduparaadil Punasel väljakul. On arvatud, et paraad võidakse julgeoleku­kaalutlustel üldse ära jätta. Võib vaid kujutleda, kuidas see mõjub, kui paraadi ajal antakse ootamatult õhuhäire.

Venemaale on selga pööramas ka tema senised satelliitriigid. Moldova ja Armeenia on võtnud suuna Euroopale, Aserbaidžaan ja Türgi on pannud seljad kokku, Kesk-Aasia riigid vaatavad aga aina rohkem Hiina poole ja otsivad koostööpartnereid pigem mujalt kui Venemaalt. Kasahstan on Semej (Semipalatinsk) ja Öskemeni (Ust-Kamenogorsk) soojuselektrijaama ehitamisel valinud koostööpartneriks Venemaa asemel Singapuri. Põhjuseks pole üksnes soov vähendada poliitilist sõltuvust Venemaast, vaid ka tõsiasi, et Venemaa pole sõja tõttu enam suuteline kõiki välismaiseid projekte finantseerima ega pehmet jõudu senisel määral rakendama.

Kesk-Aasia energiaprojektides osalevad juba pikemat aega ka USA ettevõtted. Näiteks jõuab Kasahstani nafta Venemaa Novorossiiski sadamasse rahvusvahelisele ettevõttele Caspian Pipeline Consortium kuuluva torujuhtme kaudu, milles osalevad Venemaa Transnefti ja Vene riigi kõrval ka Chevron ja ExxonMobil. Selle torujuhtme ründamise pärast pälvis Ukraina mäletatavasti USA välis­ministeeriumi demarši.

Terror kui sõjaline meetod

Terror sõjapidamise osana pole uus nähtus. Teises maailmasõjas pommitasid sõdivad pooled, sh lääneliitlased, rusudeks hulganisti linnu, kaunis Dresden nende seas, ning ka tuumapommi heitmist Hiroshimale ja Nagasakile ei saa tõlgendada muul viisil kui sõjaajaloo kõige ohvriterohkemat terroritegu tsiviil­elanikkonna vastu.

Sel sajandil on linnade ja tsiviiltaristu intensiivne pommitamine olnud kogu aeg osa sõjategevusest, olgu Iraagis, Süürias, Jeemenis, Liibüas, Palestiinas, kuid sellise ulatuseni kui Ukrainas ja Iraanis pole see enne jõudnud. Seejuures on Venemaa aastatepikkuse pommitamisega saavutanud mahu, mis jääb ehk alla vaid Teise maailmasõja hävitustööle. Kui Teise maailmasõja ajal käis õhuterroriga kaasas ka edenemine maismaal, siis Vene-Ukraina sõjas ei ole Venemaa erilist edenemist näha. Kogu sõjapidamine ongi suuresti taandunud vaid õhuterrorile, mille eesmärk on murda elanikkonna vastupanu.

Kõik need viimased ohvriterohked sõjad on teinud maailma tuimaks. Kui neli aastat tagasi toimunud Butša massimõrv Ukrainas veel suutis oma jõhkrusega maailma vapustada, siis nüüd vahetatakse selliste uudiste puhul kanalit. Ebamugavate fotode näitamine ovaalkabinetis aga pigem ärritab, kui tekitab kaastunnet. Maailma vastuvõtuvõime on ammendunud. See teeb võimalikuks korraldada massiivseid ja ohvriterohkeid õhurünnakuid ning nimetada need operatsioonid koguni poeetiliselt, nagu „Epic Fury“ ehk „Võimas raev“ või „Roaring Lion“ ehk „Möirgav lõvi“. Avaliku arvamuse mõju ju enam ei ole. On poliitiline pragmatism ja machiavellilik mentaliteet – eesmärk pühitseb abinõu. Pärast Teist maailmasõda mõneks ajaks lukku pandud põrgu­värav on uuesti avatud ja õige raske on ennustada, millal see jälle sulgeda õnnestub.