Demokraatia püsimise seisukohast seisame silmitsi eksistentsiaalse küsimusega: kas me suudame lähikümnenditel tehisaru rakendada ühishüve edendamise teenistusse, nõnda et see ei teeniks ainult käputäie tehnoloogiahiidude ärilist erahuvi, või lepime harjumuspärase demokraatiamudeli järkjärgulise kadumisega. Nõnda kirjutab hiljuti ilmunud raamatus¹ Belgia filosoof ja meediaprofessor Mark Coeckelbergh. Poliitika­teaduses on TI temaatika esiplaanile tõusnud ja asjaomast kirjandust ilmub palju, kuigi rohkem küll valitsemise, avaliku sektori ja poliitikakujundamise valdkonnas,² vähem aga demokraatia ja selle perspektiivide kohta. Coeckelberghi teos on siin tervitatav erand. Kuigi teos on demokraatia tuleviku suhtes pessimistlik ja sellisena ka kriitikat saanud, on see jäänud oma alal üheks autoriteetsemaks mõtiskluseks.

Selleks, et TI mõjust demokraatiale paremini aru saada, tasub sissejuhatuseks vaadelda, kuidas toimib (või peaks toimima) senine klassikaline demokraatiamuldel (nõnda, nagu seda on poliitika­filosoofias alates valgustusajast ette kujutatud). Demokraatia tuumik­idee on, et ratsionaalsed kodanikud, kes on oma otsustes ja mõtlemises vabad, diskuteerivad omavahel – arutlevad poliitika, ühiskonna ja majanduse üle. See laia haardega ratsionaalne arutelu peegeldub avalikus sfääris. Kuigi kodanikud saavad võimulolijaid otseselt mõjutada valimiste kaudu, siis ennekõike valimistevahelisel ajal on just need ühiskonnas toimuvad argumenteeritud arutelud poliitikakujundajatele orientiiriks otsuste tegemisel.

Niisiis klassikalise demokraatiamudeli alusraamistuks on: 1) vabad ja oma otsustes autonoomsed kodanikud; 2) toimiv ühtne avalik sfäär (avalikkus), kus käib üldiselt mõistuspärane ja argumenteeritud debatt; 3) usaldus ja respekt – kodanikud usaldavad võimukandjaid ning respekteerivad ka üksteist ja omavahelisi eriarvamusi; 4) võimude otsused sünnivad võrdlemisi läbipaistvalt, austatakse kodanike põhiõigusi/vabadusi ning võetakse arvesse demokraatlikku sisendit. Kõik need neli toimiva demokraatia aluseeldust on TI ajastul ohus: kodanike vabadus ja autonoomia ähvardavad kaduda, avalik sfäär laguneda, usaldus kõigil tasanditel võib mureneda ning demokraatlik poliitikakujundus asenduda autoritaarsusega. Vaatleme järjekorras.

Oht kodanikuvabadusele ja subjektsusele. Klassikalises demokraatiamudelis, nagu eespool kirjeldasin, on kodanik oma mõtlemises ja valikute tegemises vaba ja autonoomne. TI ajastul ei pruugi see enam nii olla. Kui räägime TI-st, siis ei pea ma siin silmas pelgalt generatiivset TI-d nagu ChatGTP, Gemini jt. TI ja algoritmid on meiega juba internetiajastu algusest ja eriti sellest ajast, kui hakkas levima ühismeedia. Ühismeedia ja algoritmide peamine mõju seisneb selles, et need võivad kodanikke n-ö nügida – pehmelt suunata tarbima teatud meediasisu, tegema teatud valikuid, mõtlema teatud suunas jne. Ühismeedia uudisvood, mis põhinevad meie varasematel infotarbimiste mustritel, hakkavad meile suurema tõenäosusega ette söötma teatud liiki infot, jättes mingi osa teabest kõrvale. See omakorda piirab meie kui kodanike subjektsust teha ise vabalt mitmekesiseid valikuid. Seega, igasugused TI-l põhinevad nügimise tehnoloogiad (olgu need kantud ka headest kavatsustest) on kodanike autonoomia ja vabaduse seisukohast olemuslikult probleemsed.

Teine oht kodanikuvabadustele seisneb selles, et meil puudub täielikult kontroll ses osas, kuidas meist internetiavarustesse mahajäänud suurandmeid kasutatakse. Selline info on tehnoloogiahiidude ja mõnel juhul ka valitsuste hallata. See hakkab murendama kodanikuvabadusi mitmest otsast, sest kui erilisi regulatsioone ja piiranguid suurandmete kasutamisel pole, siis pole mingit kindlust, kuidas meie andmetega lõpuks ringi käiakse. Kas neid ei kasutata lõpuks poliitilistel eesmärkidel meie mõjutamiseks ja kontrollimiseks?

Avaliku sfääri killustumine ja usalduse kadu. Kodanikuvabaduste ja subjektsuse kadumise kõrval ähvardab TI ja ühismeedia ajastu murendada midagi veelgi olulisemat, milleks on ühtne, ratsionaalsel ja üksteise austamise põhimõttel toimiv avalik sfäär. Hiljuti lahkunud saksa filosoofi Jürgen Habermasi³ järgi on avaliku sfääri idee selles, et on ühtne kommunikatsiooniruum, mida kõik kodanikud jälgivad, teoreetiliselt peaks kõigil olema sellele võrdne ligipääs ning seal toimuvates aruteludes peaks kehtima parima argumendi võim.

TI ja ühismeedia ohustavad selle avaliku sfääri ühtsust: igaüks saab tänapäeval elada enda ja oma mõttekaaslaste loodud avalikus sfääris ning ühismeedia kõlakodade maailmas (olgu selleks siis Uued Uudised, Fox News või Feministeeriumi infomullid), kus paljude teiste seas põhivoolumeedia taandub, sellel pole enam erilist autoriteeti ega tõeväärtuse monopoli. Selles killustunud avalikus sfääris ei määra enam ratsionaalsed argumendid, vaid mida keegi usub või arvab uskuvat. Kuna need kõlakojad ja avalikud sfäärid enam üksteisega ei lävi, kaob kodanikel tasapisi orientiir, kuidas väljaspool oma kitsast meediakogukonda maailma asjadest aru saadakse.

Nõnda läheb meie harjumuspärases demokraatiamudelis kaduma midagi väga olulist: ühtne kommunikatsiooniruum, kus on mingi alusarusaam, mis on tõde, mis vale, mis on kohane, mis ebakohane jne. Kuid mis veelgi olulisem: kaob respekt teistsuguste arvamuste suhtes ning oskus nendega dialoogi pidada. Tagajärjeks on ühiskonna järjest suurem polariseerumine ja väärtuskogukondadel, olgu nad liberaalid või konservatiivid, parem- või vaskpoolsed, on järjest raskem leida ühispinda. Lahendusena nähaksegi siis teise poole väljatõrjumist, mahasurumist, sest nendega pole enam millestki rääkida ega midagi arutada. Selline vaade on demokraatiale surmaohuks – demokraatlik valitsemine on põhinenud alati kaasamisel, dialoogil, kompromissidel ja erisuste talumisel. Kui neid printsiipe ja väärtusi enam ei järgita, siis hakkavad pöördumatult lagunema ka demokraatia alusmüürid.

Polariseerumine ja sallimatus teistsuguste vaadete suhtes süvendab kodanikevahelist usaldamatust, kuid usaldamatuse foon jõuab veelgi kaugemale. Kuna puudub ühtne avalik sfäär, ei usalda kodanikud ka enam peavoolu­meediat ega eksperte. Tõde muutub suhteliseks. Seda süvendab veel omakorda generatiivse TI tulek, mis suudab edaspidi ilmselt toota veelgi efektiivsemalt ja usutavamalt libauudiseid, deep-fake-videoid, pilte jne. Kui kodanikud ei usalda enam üksteist, meediat, eksperte ega ka võimuolijaid, siis kuidas saab demokraatia toimida? Demokraatia liimiks või mördiks, mis kõike koos hoiab, ongi ju usaldus. TI murendab igast otsast ühiskonna üldist usaldusfooni ning demokraatiamudelile võib see olla isegi suurem hoop kui eespool kirjeldatud kodanikusubjektsuse ahenemine.

Autoritaane poliitikakujundus TI abil. Kui seni on vaadeldud TI ühiskondlikku ja kommunikatiivset mõju, siis sama tähtis on jälgida, kuidas see mõjutab poliitikakujundamist. Eestis on siiani olnud suur entusiasm, eriti neoliberaalsete erakondade seas (Reformierakond, Eesti 200 ja Parempoolsed), et anname võimalikult palju avalikke teenuseid üle TI-le ja nii hoiame kokku maksumaksja raha ning muudame avaliku sektori järjest efektiivsemaks. Las TI tegeleb juristide asemel alamates kohtuastmetes õigusemõistmisega ja otsustab, mis kaasused üldse jõuavad kohtusse; las TI annab meile arstide-õdede asemel väiksemate kaebuste puhul tervisenõu; las TI otsustab, milliseid sotsiaalteenuseid või toetusi keegi lähtuvalt oma taustast vajab; las TI paneb paika, kuhu tulevad uued tuulepargid, kuhu uued gaasijaamad jne. Kiusatus delegeerida osa tehnilisemat laadi otsuseid TI-le on suur ning esmalt on neoliberaalsele argumentatsioonile efektiivsusest ja kokkuhoiust raske vastu vaielda.

Ometi peitub siin kolm suurt ohtu. Esiteks näitavad juba praegused eksperimendid TI-ga, et tema kodanikke puudutavad otsused pole kaugeltki neutraalsed – rassilised, soolised ja etnilised stereotüübid avaldavad neis olulist mõju, sest TI teeb ju otsuse lähtuvalt varasemast infovoost (mis on vähemuste osas tugevalt stereotüpiseeriv). Niisiis, teatud vähemusgruppide diskrimineerimine on TI otsustusmudelitesse juba algselt sisse kirjutatud. Mis kodanike võrdsest kohtlemisest me siin räägime? Teiseks ei tee otsuseid enam poliitikud ja neile alluvad ametnikud ehk need, kellele oleme andnud oma demokraatliku mandaadi. Kui midagi valesti läheb või me ei ole otsusega rahul – kelle me vastutusele võtame? Kui otsuste juures, ükskõik kui väikeste ja tehniliste puhul, mis ometi mõjutavad rahva elu, puudub läbipaistvus ja vastutusmehhanism, siis mis demokraatlikust poliitikakujundamisest me enam rääkida saame? Tänapäeva tehisintellekti mudelid on valdavalt suurte USA tehnoloogiahiidude loodud ja hallatavad. Neil on paratamatult oma kallutatus, ärihuvidest tulenev häälestatus ning ka piiratud kultuuriline kompetents (näiteks suutmatus mõista Eesti ühiskonna ja riigiga seotud spetsiifilist infot). Kas me tõesti lubame oma saatust ja demokraatlikke otsuseid kas või kaudselt suunata käputäiel tehnoloogiahiidudel? Isegi kui see mingis piiratud ja tehnilises ulatuses näib aktsepteeritav, siis siin tuleb seada kindel moraalne ja eetiline piir, kui kaugele me sellega läheme.

Meil ei tasu luua illusiooni, et TI kujundatud poliitika on midagi neutraalset ja ratsionaalset, palju parem kui inimeste tehtud, sest nemad võivad ju eksida, teha vigu jne. TI vahendid on kontsentreeritud väga kitsa sektori kätte, firmade kätte, mida juhitakse pigem autoritaarselt kui demokraatlikult. Kuidas saavad TI kujundatud poliitikad olla demokraatlikud, kui seal puuduvad demokraatliku sisendi, vastutuse ja läbipaistvuse komponendid?

Seoses TI ja poliitikakujundusega on kõlanud ka teine mure. Nimelt ähvardab TI luua jälgimisühiskonna, kus kõikvõimalikke kodanikega seotud suurandmeid (liikumine, meediatarbimine, harjumused, terviseandmed jne) on võimalik töödelda ning selle põhjal otsuseid teha. Hiina on siin juba pioneerina teed rajanud, luues kodanike punktisüsteeme vastavalt nende käitumisele, mis mõjutab näiteks seda, milliseid riiklikke teenuseid keegi saab, või keda peetakse potentsiaalseks ohuks julgeolekule. Jah, demokraatiates on küll hulga piiranguid, mis sedasorti isiku­andmete töötlust TI abiga piiravad, aga katseid neid andmeid kasutada näiteks parema julgeoleku ja turvalisuse tagamise ettekäändel on olnud ka lääneriikides.

Niisiis satub ees ootaval TI ajastul demokraatlik ja läbipaistev poliitikakujundus tõsise surve alla. Varjatud autoritaarsus – mis ei austa kodanike põhivabadusi, ei taga võrdset kohtlemist ega hooli enam demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse printsiipidest – imbub tasapisi meie ellu.

Võimutasakaalu ohtlik nihe. Kui TI ohtlikkuse olemus kokku võtta, siis ilmselt kõige olulisem ongi see, et TI tulek ähvardab kõik varasemad kodanike-võimude suhte komponendid klassikalises demokraatia mudelis nihkesse viia. Nimelt trügib TI kutsumata külalisena kahe osapoole vahele, tekitades dialoogi asemel uue kummalise suhtekolmnurga.

TI valitsetud maailmas teeb kodanik oma demokraatlikke ja ühiskonnaelu puudutavaid otsuseid läbi TI filtri: kas TI-ga nõu pidades või tarbides TI ja ühismeedia algoritmide poolt talle ette söödetud informatsiooni. Meedia sisuloojad kasutavad laialdaselt TI-d, mistõttu ka avalikku sfääri jõudev info on juba tugevalt TI-st mõjutatud. Poliitikakujundajad ja võimulolijad filtreerivad meediasisu enda jaoks samuti TI abiga ning kasutavad otsuste tegemisel samuti laialdaselt TI-d. Paljud poliitilised seisukohad on välja töötatud TI kaasabil ning neid turundatakse ja edastatakse kodanikele samuti tehisaru tööriistu kasutades. Ühesõnaga, kõikidele demokraatia toimimise astmetele, mida eespool on kirjeldatud, on lisandumas TI.

Probleem on selles, et TI pole neutraalne vahend avaliku hüve edendamiseks. Nagu varem korduvalt mainitud, on TI ärilisest loogikast kantud tööriist, kuhu on sisse ehitatud oma kallutatus, ning juba oma olemuselt ei ole see loodud demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse edendamiseks.

Kuidas demokraatiat päästa? Ometi ei kao TI kuhugi ning paratamatult tuleb nüüd õppida elama ühes temaga. Mida siis demokraatia kaitsmiseks teha? Coeckelbergh annab oma raamatus mitu soovitust ja need võiks kokku võtta kolmes jaos.

Esiteks regulatiivne tasand. Coeckelbergh kutsub parlamente ja teisi esindusinstitutsioone panema paika üldised standardid ja eetilised põhimõtteid, kuidas tohib ja saab TI-d poliitikakujunduses, valitsemises ja üldse demokraatlikus poliitikas kasutada. Meil Eestiski on viimane aeg luua riigikogu komisjon, kes tõsiselt neid teemasid arutab, mitte ei sörgi ainult ELi regulatsioonidel sabas. TI-st lähtuv areng on järgmisel kümnendil nii oluline, et Eesti ei saa endale lubada tagareas istumist ja ootamist, mida meile maailma otsustajatelt laekuma hakkab.

Sama oluline on, et TI ajastul mõtestavad ka meediamajad oma rolli ja tegevuse ümber ning panevad paika lubatu ja mittelubatu piirid. Nagu eespool rõhutatud: avaliku sfääri säilimine, usaldus selle vastu ja selle kvaliteet hakkavad väga palju mõjutama seda, mis saab meie demokraatiast. Seepärast pole meedial siin väiksem vastutus kui valitsusel.

Teiseks saab võtmetähtsuse kodanikuhariduse küsimus. Me peame väga tõsiselt mõtlema, kuidas integreerida TI kooliprogrammidesse nii, et see edendaks ka kodanikuharidust. Asjakohase info genereerimise oskus (prompt’ide e viibete kirjutamine), teabe tõepärasuse hindamine, kriitiline mõtlemine ja TI vahendite oskuslik kasutamine enda võimestamisel kodanikuna – kõik see muutub noorema põlvkonna jaoks ülimalt oluliseks ja tagab nii ka meie demokraatia elujõulisuse pikemas perspektiivis.

Kolmandaks, oluline on mitte ainult püüda demokraatiat TI negatiivse mõju eest kaitsta, vaid panna tehistaip demokraatia senise kvaliteedi edendamise teenistusse. TI-d saab edukalt rakendada kodanikukompetentsuse ja oskuste edendamisel, sest ta suudab teha midagi, mida senised osalus- ja arutleva demokraatia eksperimendid pole suutnud – ta vähendab kodanike staatusevahesid hariduse ja eelteadmiste osas, sättides kõik justkui võrdsele pulgale (igaüks saab nüüdsest kerge vaevaga endale TI abiga vajalikku taustainfot genereerida, et poliitikast, või mõne poliitikavaldkonna arengust paremini aru saada – teisisõnu, mis tahes teemast üldjoontes pildi ette saamiseks pole tingimata vaja enam olla paljulugenud ekspert). See on uue TI tehnoloogia poolt pakutav eelis, mida peaks demokraatiat edendavad organisatsioonid ja kodaniku­ühiskond kindlasti rohkem ära kasutama.

Kokkuvõttes nendib Coeckelbergh, et demokraatia on piisavalt oluline, et mitte jätta teda tehnoloogiahiidude ja TI ettearvamatute arengute meelevalda. Põhiküsimuseks on, kuidas tehisintellekti panna ühishüve, et tänast demokraatiat edendada ja võimestada.

Artikkel põhineb kahel ettekandel, mis tehti konverentsidel: „Teadus kui Eesti arengumootor. (XII). Riik, inimesed, tehisaru“ (8. oktoober, 2025), Riigikogus; „Eesti Majandusteaduse Seltsi XXI aastakonverents“ (22-23. jaanuar, 2026), Otepääl.