Nädala jagu tagasi, aprilli keskpaigas, käis Eestis teist korda uue turnee raames kuulus Briti astrofüüsik ja teaduse populariseerija Brian Cox ning tegi suurele saalile uhke live show. Suure rõõmuga publiku seas istudes ja kuulates juttu Johannes Keplerist, Voyager 2st, müüonitest, Marsist ja Jupiteri kuudest, käis mul mitu korda peast läbi, et küll on ikka vahva, et niisugune suur publik on kogunenud kuulama midagi, mis on tegelikult füüsikaloeng. Kuid siin oli midagi veel.

See, mille Cox oma populariseerival viisil esitas, oli õigupoolest kaitsekõne teadusele ning uudishimule. Loomulikult võib (ja tulekski!) arutleda selle üle, kas teadus avastab või hoopiski toodab oma mustreid ja seaduspärasusi, millisel määral mõjutavad kokkuleppelised raamistused, kategooriad, taustsüsteemid ja diskursiivsed formatsioonid seda, mida on üldse võimalik teada (kui teil on ainult Mjölnir, meenutavad kõik asjad naelu) ning kas reaalsus saabki täielikult alluda mõistuspäraselt tuletatavatele printsiipidele. Teadus­filosoofia on vähemasti sama oluline kui teadus ise (kui mitte olulisem veel) ning kumbki pole lõpetatud projekt. Ei saagi seda olla. Kuid ühtlasi tuleb tõdeda, et see, mida nimetatakse teaduseks, on aidanud inimkonna põnevale teisenemisele väga palju kaasa. Ja siin mängib suurt osa uudishimu või soov midagi uut kogeda ning teada saada. Uudishimu kui selline on midagi väga elulist. Võiks isegi öelda, et teatud mõttes on see üks mõtlemise aluseid. Või leebemalt öeldes, uudishimu on mõtlemiseks vajalik, ent mitte piisav.

Minu meelest on see ühtlasi seotud kaugusega. Uudishimu kui ajas ja ruumis kauge ületamise võimalus, tõmme enda jaoks (veel) arusaamatu, seletamatu poole. Tänu sellele on tundmatu saanud arusaadavaks ning tehtud midagi hämmastavat, mis näis kogu ajaloo vältel täiesti võimatu. Ma olen mitu korda vaadanud arhiivikaadreid sellest, kuidas Apollo 11 alustab oma reisi Kuu peale, ja olen iga kord olnud pisarateni liigutatud. Hiljutine Artemis 2 ümberkuureis liigutas mind samuti ning pani taas mõtlema kauguse, ülevuse ning uudishimu seoste peale. Olen endalt sageli küsinud, miks kosmos mulle niivõrd korda läheb. Juba Adorno ja Horkheimer näitasid väga elegantselt, kuidas valgustuse ideaalid pöördusid iseenda vastu, mõne aasta eest kirjutas kunstnik ja tehnokriitik James Bridle põhjalikult sellest, kuidas (info)tehnoloogia aluspõhimõtted on maailmas hoopiski segadust ja vastuolusid kõvasti võimendanud. Ühtlasi on kosmonautikal vastik Nõukogude taust ning praegusel hetkel seostub kosmosega paljudel ülirikkurist kurjam Elon Musk.

Ja ometi – võib-olla olen ma optimist ja lootusetu romantik, aga arvan siiralt, et inimkond saab liigina ühteaegu kliima­kriisile reageerida, eetilisemat ja õiglasemat maailma luua ning ilmaruumi uurida, kaotamata seal­juures kontakti müütide, heterodokssete mõtlemisviiside ja maagiliste paradoksidega. Leian, et inimesed on võimelised tegema mitut asja korraga, säilitades sedasi sõgeda mitmekesisuse. Müütilist elutunnetust ja sellega kaasnevat ontoloogilist paljusust on väga vaja, kui tahta modernsuse tehtud kahju leevendada. Teaduslik ja müütiline mõtlemine võivad vahel küll vastanduda, kuid ei pea seda alati tegema.

Seetõttu ei saa ma ikkagi lahti tundest, et füüsikaprofessor Brian Coxil on õigus ning meil tuleks endiselt vaadata kosmose poole. Nagu esimesed inimesed, kes mõtlesid, mis küll asub seal silmapiiri taga, peaksime ka meie praegu vaatama oma masinatega kaugustesse, sest uudishimus on midagi ilusat. Ja mine tea, äkki olemegi kunagi ka mitme planeedi peal elutsev liik.