Kui ma poolteist aastat tagasi „Plekk­trummi“ saates mainisin, et kirjanike liit käis väljasõidul, kus söödi lõhet, tundis üks sümpaatne liidu liige tõsist muret, mis nüüd saab. Kui kuuldakse, et kirjanik sööb, keeratakse ju kõik rahakraanid kinni! Õige viis, kuidas kirjaniku elu kujutada, olevat Knut Hamsuni „Nälg“. Jaa, tõsi, seda lehitsedes tuleb isu peale, võtan kohe külm­kapist midagi mõnusat. Kas või Kalamata oliive ja sinihallitusjuustu.

Igaks juhuks kinnitan, et kirjanike liit on liikmetele lõhet ja kringlit pakkunud ikka ainult omatulude, mitte eales maksumaksja raha eest. Kõigil tegevustoetustel, mida liit saab, on ranged sildid peal, milleks ja kuidas neid tohib kasutada. RMK pidusid me ei pea.

Aga see selleks. Huvitab pigem küsimus, kuivõrd levinud on ikka veel arusaam loovisikust kui habisevast almuseküsijast. Ja kuivõrd loojad ise usuvad, et seda kujutlust peab toitma – õigustamaks kuidagi kultuuri riiklikku toetamist. Vaestemaja profiili ei peaks hoidma, isegi ei tohiks. Rõõmustagem, kui restoranis sööb luuletaja, kes saab kulkalt aastastippi! Rõõmustagem just tema, mitte metsaäri omaniku või suhkrujoogi turundaja üle, kes istuvad kõrvallaudades.

Majandamiskauge, aga andekas boheemlane on tõesti olemas. Siiski on võimekas kirjanik tihti pigem ratsionaalne ja kalkuleerimisvõimeline inimene, kellel on lihtsalt vaja aega ja veel aega, et kirjutada. Et oleks aega, on vaja kapitali. Juba Bourdieu rääkis ju.

Terve hulk klassikuid, keda lapsed koolis (loodetavasti) loevad – Goethe, Flaubert, Tolstoi – olid väga jõukad tegelased. Vaesunud või vaesusest välja rabelnud klassikuid muidugi leidub, aga eluaegne vaesus ja nähtavus ei käi pigem kokku. Teadusmaailmas on võimalused kõrgsaavutusteks veelgi ahtamad: nelja Ühendkuningriigi ja USA ülikooli uurimusest (2024) selgus, et umbes 50–60% Nobeli teaduspreemiate laureaatidest pärineb peredest, mis kuuluvad jõukaima 5% sekka.¹ Naislaureaadid pärinevad veel jõukamast eliidist kui mehed: päritolu on aidanud läbi murda soolisest ebavõrdsusest.

Kirjanduse nobelistide pilt on kirjum, osalt tänu laureaatide geograafilise ringi teadlikule avardamisele XX sajandi viimastel kümnenditel, kuid 65–75% on siiski heal järjel keskklassi seast, kõige jõukamate seast ehk ka väike hulk. Vaest päritolu nobelistid on ilmses vähemuses, ehkki meenuvad eredalt, nagu seesama Hamsun ja vaesest taluperest pärit Sillanpää. Muide, Juhani Salokannel, kes raamatus „Vastu­panu kultuuriajalugu“ räägib Eesti „kultuurieliidi“ dünastiatest kui huviväärsusest, väidab, et soome kirjanike taustaks oli onn maal või lapsepõlv tehase varjus: soome kirjanike isad polnud kirjanikud. Huvitav oleks põhjalikumalt võrrelda näiteks Soome ja Eesti auhinnatud kirjanike sotsiaalset tausta. Meil on ju mobiilsus loovmaailmas ikka olemas, ehkki haritud keskklassi taustaga loojaid on kõrgelt hinnatute ringis palju. Eestlaste absoluutne lemmikkirjanik Andrus Kivirähk tuleb loovintelligentsi seast. Aga britid kurdavad, et neil on kultuurisektoris sotsiaalset mobiilsust hoopis vähe, töölisklass on alaesindatud. Üks hädasid on ka see, et tasuta tööd, mis käib tihti – või kasutagem kentsakat sõna pahatihti – kultuurielu juurde, saavad endale lubada jõukama taustaga tegijad. Kaheksa aasta eest avaldatud raportis „Paanika! Sotsiaalne klass, maitse ja ebavõrdsus loovtööstuses“² sedastatakse muu hulgas, üldse mitte üllatavalt, et kultuurivälja merito­kraatlikkusse usuvad enim need, kellel on hästi läinud.

Kas meie kultuuriväli on merito­kraatlik? Tee hästi, ja sulle antakse? Aga turg on kitsuke, ei anna palju. Ja kui tark on turg? Selge on see, et me pole nii jõukad, et teha tasuta tööd. Kui andekal inimesel puudub päritoluturvavõrk ja ta tahab publikule pakkuda midagi vinget, millel laial turul pole minekut, on see pikas perspektiivis ühiskonna huvides, et riik teda toetab. Kalli Eesti säilimise huvides. Kes nõuab kultuuris tasuvust ja turupõhisust, näitab oma ebakompetentsust.

Küsisin retooriliselt, kas kirjanik peaks sööma kalamarja. Kui see on kala suhtes eetiline, et keegi ta marja sööb, siis söögu seda kirjanik. Loovisik. Loov­isikul on õigus hästi elada.