Pärast üht Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi teleintervjuud (suursõja algusest saadik räägib president oma rahva ja kogu maailmaga pea päevagi vahele jätmata – proovige järele teha, kriitikud!) ruttasid Eesti välispoliitika tähtsamad kujundajad talle üksteise võidu etteheiteid tegema. Zelenskõi mainis, et Venemaal võib olla kavatsus mingil kujul rünnata mõnd Balti riiki. Välisminister Margus Tsahkna sildistas Zelenskõi valetajaks (tõde sõnavõtu taga ei ole) ning riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson „Venemaa narratiivi toitjaks ning jutupunktide levitajaks“. Jälle jäi enne rääkimist mõtlemata ja sisse hingamata.

Tähelepanelikkus ei tohiks olla valikuline. Seega oleksid pidanud vähemasti kolm valitsuse liiget, nimelt sise-, kultuuri- ning haridus- ja teadusminister, märkama ja resoluutselt hukka mõistma ka Venemaa narratiivi õitsengu tagasihoidlikul teismeliste jalgpallimatšil Männiku kunstmurul. Seal, nagu spordiajakirjandus mahukalt on kajastanud, läks vägivallaks, mida platsi servast õhutasid lapsevanemad, kuid juhtunu analüüsis on vaadatud juurtest kõrvale ja räägitud küll spordi­eetikast ja -pedagoogikast, noorte kasvu­raskustest ja emotsioonidest, aga paraku julgemata toimunut nimetada puhtakujuliseks rahvuskonfliktiks, mida see ometigi oli.

Nojah, kui nimetaks, siis peaks ju ka hakkama põhjendama kõiki lõimimispoliitika puudujääke ja läbikukkumisi, mis on võimaldanud kunagiste okupatsiooniaja asustuskolonistide nurjatumal või ajupestumal osal oma järeltulijate kolmandale, kohati neljandalegi põlvele edasi anda veendumust suure vene rahva kultuurilisest üleolekust ja Moskva-truud arusaama, et Eesti ainuvõimalik saatus aegade lõpuni on koht venekeelsena Vene maailmas. Ebameeldiv olukord, parem vaikida ja loota, et rahvusriikluse tugevdamiseks piisab, kui kaitsepolitsei saadab riigist välja aastas seitse Moskva patriarhaadi pappi ning käputäie vaenlase agente ja diplomaate.

On üksjagu sümboolsust selles, et rahvuskonflikt lahvatas taas jalgpalli­väljakul. 1940. aasta juulis Kadrioru staadionil peetud Eesti-Läti maavõistluse mäng kasvas üle suureks rahvuslikuks meeleavalduseks värske okupatsiooni vastu. 40 aastat hiljem käivitas tele- ja raadiomeeste harrastusmäng sealsamas Kadriorus ansambel Propelleri toel rahvuslikud noorterahutused protestiks suureneva venestussurve vastu, sellele omakorda järgnes 40 kiri ja võõrvõimu vastureaktsioonina eestluse veelgi aktiivsem tagakiusamine. Kuid asjaolu, et nüüd ei löödud lahingut Kadriorus, vaid nurgatagusel Männikul ning levinud arvamuse kohaselt piisab, kui üksikjuhtumi lahendab jalgpalliliit, aga mitte politsei ja prokuratuur, näitab mastaabierinevust ehk seda, kui palju kindlamalt on eestluse kannad maas, võrreldes näiteks Moskvast juhitud 2007. aasta aprillimässuga.

Toona tuli Tallinna südalinna rüüste­retkele tuhandeid riigivastaseid, kelle ohjeldamiseks pidid valitsus ja politsei kogu käes olevat jõudu tarvitama. Ainuüksi rahvastiku koosseisu andmeid vaadates on selge, et tänapäeval selline sündmus korduda ei saaks. Märatsejate rahustamiseks ei oleks enam vaja rentida sadama D-terminali, Tartu vanglaski on rohkem vabu kohti kui aktiivselt ohtlikke noori kokku saaks. Arvestades, et noist sündmustest on möödunud peaaegu inimpõlv, võib oletada, et Männiku jalgpalliväljakul nägime nüüd Eesti riigilt noor­põlves terminalitempli igaveseks mällu saanud impeeriumi ihaldajate vanemliku kasvatustöö vilju.

Rahvastikustatistikas on vastus probleemi pisenemisele kenasti olemas. Venekeelne vähemus on kogu iseseisvusaja end eestlastest kehvemini taastootnud. Jättes kõrvale kõik sega­rahvuslikud kombinatsioonid ja arvestades ainult neid, mis statistikas kirjas sündidena „ema ja isa samast rahvusest“, kas siis eestlased või venelased, on näha eestlaste osakaalu paranemist just viimastel aastatel, olgugi et absoluutarvu langus on kogunud musti pilvi ka põlisrahvuse tuleviku kohale. Nn demograafilise augu tekkeaastast 1991 oli eestlastest vanematele sündinud laste ülekaal venelaste suhtes keskeltläbi 4 : 1, viimastel aastatel juba 6 : 1. See tähendab, et ka jalgpalliväljakul on puhast venekeelsust aina keerulisem elus hoida ja tõenäoliselt jääbki Männiku intsident viimaseks mullikeseks. Seda enam et rahvastiku vanemates aastakäikudes, kus mitte-eestlaste osakaal suurem ning kus ka Moskva-ihalus ja võimetus Eesti iseseisvusega kohaneda levinum, tuleb aeg minna 15–20 aasta jooksul vääramatult kätte.

Milline mõnusalt uinutav mõte: otsustajad ei peagi midagi tegema peale selle, mis juba käib koolihariduse eesti­keelseks väänamisel. Vana ohu hääbumine ei tähenda, et sellele kohale ei võiks asuda uus. Täpsemalt, see on juba ammu olemas ja avaldub majandusringkondade pidevas surves valitsustele rändepoliitika seni üsna hästi pidanud rangete piirangute leevendamiseks. Tööjõudu on juurde vaja, piiranguteta ja kuludeta ettevõtlusele, sest muidu ei kasva majandus ja hääbub konkurentsi­võime. Mõni valitsuskoalitsioon võib sellele survele lõpuks ka alla anda ja värava liiga valla lükata, mis sest, et ettevõtete, sealhulgas välismaistele omanikele kuuluvate säilimise tagamist üle aegade ei ole kodanikkond põhiseaduses kohustuseks võtnud.

Ühesõnaga, ettevõtjate omakasupüüdlikud huvid ei ole primaarsed ja aus on kümnenditeks kehtestatud strateegilise plaaniga neilt ka alusetu lootus ära võtta. Ka pärast „vene küsimuse“ ärakukkumist ei ole eestlaste positsioon oma riigis piisavalt hea. Iseseisvuse taastamise järel oli eestlaste osakaal rahvastikus 60%, nüüd ligikaudu 70% – aga kas see on piisav? Ei ole, sest nagu näitab mitme Euroopa riigi kogemus, võib immigrantrahvastik õnnest hädaks ja tulust kuluks muutuda juba osakaalu juures 10–15% ka juhul, kui ta on kirju koosseisuga, mitte pärit ühest lähteriigist. Eestil on selle tasemeni veel pikk maa tõusta, mitte langeda.

Rahvusriigi rahvastikueesmärk võiks olla sõnastatud sama lihtsalt nagu kliima­eesmärk: kindlaks aastaks kindel protsent, näiteks aastaks 2050 sammhaaval 85%. Pööratult sobib arutelu läbi­viimise eeskujuks hästi metsanduse tuleviku üle aastaid viljeldud vaidlus, kuigi praegu on seis majandatavate metsadega võrreldes kaitsealuste kahjuks – 30 : 70. Selle rahvastikule kohandamisel saab väite, et põlisrahvastik peab põhiseaduse järgi olema erilise ja täiendava kaitse all, välispäritolu rahvastik aga nüüd ja tulevikus majandatav, mõistagi põhiõigusi kitsendamata. Sisserände piirarv tuletataks sellisel juhul mitte enam rahvastiku üldarvust, vaid nii, et sisserände võimalus tekib vastavalt sellele, kuidas eestlaste osakaal rahvastikus kasvab, kuni on parajaks taastunud. Kas poleks see motiveeriv sõnum ka ette­võte­tele, et välistööjõudu saab värvata vaid juhul, kui oled teinud midagi mõõdetavat eestlaste arvukuse suurendamiseks?

Mõistagi on strateegia kujundamisel nüansse ja kapaga erandeid, mille detailid ühte arvamusavaldusse ei mahu. Kuid selleks, et ka pärast Moskva narratiivide Eestist lõplikku minemapühkimist ei peaks Eestis tegelema näiteks Hiina, USA, Iraani või Nigeeria narratiivide ja jutupunktimuuladega ning et jalgpallimurul õilmitseks konfliktivabalt ainult eesti keel ja meel, pole paremat viisi pikaajalise rahvastikueesmärgi seadmisest ning sellest kinnipidamisest. Sõbralikult, aga rangelt.