Viimastel kuudel olen tabanud end küsimuselt, miks Shakespeare mulle korda ei lähe. Peter Brook kirjutab oma raamatus „Tühi ruum“ Shakespeare’i tähtsusest. Ta annab ka vastuse, kirjutades põlemiseta museaalsetest lavastustest, mille tajutav kontakt tänapäevaga jääb napiks. 

Tuntud teatrikriitik kirjutas mõni kuu tagasi Sirbis, et üks lause küünistas teda terve suve: „Lihtne on lugeda Hamleti monoloogi, sest see ei puuduta ühtegi inimest isiklikult.“ Kriitik jättis lugemata järgmise lause: „Palju keerulisem on olla laval ja küsida: kes oli komsomolis?“ Nii kirjutasin Urmas Lennuki lavastuse „Arkaadia teel“ arvustuses. 

Shakespeare’i kaasaegsed on pool tuhat aastat surnud, aga komsomolifunktsionäärid elavad ning kergesti võis juhtuda, et mõni neist istus saalis, paari meetri kaugusel Jaune Kimmelist, kelle tegelaskuju neid otsekoheselt kirus. Minu analüüs kirjeldas lavastuses kogetud afekti – ka mina olin komsomolis – ning otsis sellele ühiskondlik-poliitilist tähendust. Viimast tajumata on teatrikriitika mõttetu. 

Kriitik kirjutab, kuidas Hamleti monoloog on temas aastakümneid tekitanud afekti – pisarad voolavad ning mõtted elu ja surma sidususe üle lähevad aina tugevamaks. Paraku ei ütle ta sõnagi, mida tema elu esimene Hamlet, Juhan Viidingu kehastuses, tähendas ühiskonnas või mis oludes sündis 1978. aastal Mikk Mikiveri lavastus. 

Sügav isiklik mõju on teatri lahutamatu osa, aga see pole kõik. Märgates vaid meeleliigutust võib analüüs poolikuks jääda. Nii sünnivad arvustused, mis näiteks Tallinna Linnateatri „Krumi“ seovad Stalini surma-aastapäevaga, märkamata lavastuse eksistentsiaalset sügavust ega mõttelist sidet praegu Lähis-Idas toimuvaga. Või VAT-teatri „Diktaatori sünni“ arvustus, kus loetletakse lavastajatöö traagelniite ega pöörata tähelepanu lavastuse päevakajalisusele.