Sahmis ja kaunis ärritunud mees pikas sulejopes loeb pikalt raha, huult puredes ja peo pealt münte nokkides. Inimesed ootavad, kassiir puurib teda pilguga. Ostusid ei ole palju, kuid raha ikkagi ei jätku. Mees tusaneb. Ja siis toimub midagi uskumatut: äsja ostude eest maksnud mutike sirutab tema poole pihutäie münte, et võtku sealt palju vaja.
„Ei, aitäh,“ rehmab mees, „ma maksan ülejäänu kaardiga!“
Sassis olekuga mees meenutas mulle vist millegi (vuntside, nina, juuste) poolest kadunud Matti Pellonpääd ning kohemaid kandsin ma selle stseeni kujuteldavasse Aki Kaurismäki filmi (ma väntan peas oma lemmikrežissööride filme). Ja mutike sobitus sinna samuti.
Ent korraga näis see vana naine mulle mitte lihtsalt kujuteldava linateose kõrvalosatäitjana, vaid omaenese draama peategelasena. Ohoo! see oli ju Marian Leatherby isiklikult: ilmus minu ette, naeratas, kohendas salli ja läks oma teed. Ma käisin mõnda aega tal järel ja mõtlesin: ah vaat siis milline sa oled, Marian.
Kes küll võiks „Kuuldesarve“ põhjal filmi teha, mõtlesin ma, tahtmatult naisele järgnedes. Teie võite seda mõtet tühiseks pidada ja arvata, et sellise filmi võiks teha kes tahes, aga ei, ülesanne pole siin kaugeltki kergete killast. Romaan on kirjutatud peenelt, selle loo ekraanile ülekandmine nõuab haruldast laadi režissööri. Leonora Carrington on oma kangelanna voolinud nürikuuljaks, hambutuks ja habetunuks, andnud talle üpris ebameeldiva välimuse, ent minule on ta ikkagi sümpaatne. Olgu ta jutt kui tahes jampslik, minule tema mõtted meeldivad. Näiteks see: „Majad on tegelikult kehad. Me ühendame ennast seinte, katuste ja asjadega täpselt nii, nagu me ripume oma maksa, luustiku, ihu ja vereringe küljes.“1
Veel üks: „Olen veendunud, et inimestele oleks äärmiselt meeldiv ja tervislik, kui ei oleks üldse mingeid võime. Nad peaksid ise mõtlema, selle asemel et lasta [—] endale alati ette kirjutada, mida teha ja mõelda.“2
Või siis see: „Kui ma õigesti mäletan, otsivad kirjanikud oma raamatutele tavaliselt mingi vabanduse, ehkki ma ei saa tõesti aru, miks peaks keegi otsima vabandust, kui tal on niivõrd vaikne ja rahumeelne tegevusala. Sõjaväelased ei paista kunagi üksteise tapmise pärast vabandust paluvat, aga ometi tunnevad romaanikirjanikud piinlikkust, kui nad on kirjutanud mingi kena inertse paberraamatu, mille puhul pole kindel, kas keegi seda üldse loeb.“3
Leonora Carringtoni romaanist „Kuuldesarv“ kuulsin ma Sulevi käest. Juhtus see kümmekond aastat tagasi, me elasime lähestikku ja nägime teineteist sageli.
Sulev on mees, kes päästab raamatuid sõna otseses mõttes tule lõugade vahelt. Ta rääkis mulle, et meie raamatukogudes on sellised silmapaistmatud kõrvalised riiulid kas kaabude või siis maha unustatud asjade tarbeks, aga tegelikult on need riiulid mõeldud raamatutele, mida pole ammustaega tellitud ja mida pakutakse naeruväärse summa eest – kui raamatut kuu jooksul ära ei osteta, läheb ta hävitamisele ning satub Sulevi arvates bukinistlikku põrgusse, kus teda ootavad ees võhiklike ja harimatute inimeste hinged. Nende seas siis raamat rändab ja piinleb, sest teda ei loe keegi, ning ta kannatab seal umbes samamoodi nagu inimene, kes ei leia teiste inimeste poolt mõistmist, kuna raamatulgi on mu sõbra arusaamist mööda hing.
„Vaata, mille ma ära päästsin!“ viibutas ta mu ees Enn Vetemaa teost. „Vaata, mida nad kavatsesid hävitada!“
„Oh, Sulev, mul on väga kahju.“ Ja võtsin sõbral ümbert kinni.
Noil päevil kulutas ta päris palju, sõitis mööda raamatukogusid ja ostis raamatuid kokku. Et hinges olla, mängis ta kolmes rokkbändis ja läks nii hoogu, et sestpeale elabki niimoodi, mängib vähemalt kolmes korraga, elutseb väikeses korteris ja jagab päästetud raamatud sõpradele.
Heitsin pilgu tema kotti: see oli triiki raamatuid täis. Me seisime Koidula peatuses ja sorteerisime neid – nõnda ma leidsingi romaani „The Hearing Trumpet“. Tunnistan, et ma ei teadnud Leonora Carringtonist kui kirjanikust midagi.
See on väga kummaline, lummav romaan, kus kõik paistab esmapilgul olevat pettus. Petlik on pansion, petlikud on tema asukad, nägemused ja käsikiri, mida Marion loeb – kõik on pettusest läbi imbunud.
Mu lemmikkirjanik on väitnud, et esmaklassilises kunstiteoses ei leia tõeline kokkupõrge aset mitte tegelaste, vaid autori ja maailma vahel4.
Kus on siis siin kokkupõrge? Perekonna – poja, minia ja pojapoja – poolt kodumajast minema kihutatuna (maja saab mõneti pidada raamatus normaalse elu sümboliks: ta kammis kassi ja kavatses sellest karvast salli kududa; kass annab vähe villa, salli jagu kogumiseks võis minna seitse aastat, mis ei morjendanud Mariani kõige vähematki – vastupidi, teda rõõmustas kammimise ja kudumise perspektiiv) satub peategelane eakatele kristlikele tõeotsijatele rajatud sürrealistlikku pansioni – Valguse Allika Vennaskonda ehk siis sekti, mida juhib silmakirjalik doktor Gambit (koletis, kes sündis John Harvey Kelloggi ja võib-olla Georgi Gurdžijevi ristamise tulemusel), pahupidi maailma – mitte nii absurdsesse nagu Carrollil, pigem on see James Purdy ja Angela Carteri loodute moodi.
Algul näis mulle, et siin toimib lihtne dihhotoomia „kunstnik – maailm“, ent selles vormelis lõplikult veendumiseks jäi ikkagi millestki vajaka. Hakkasin otsima – ega pidanud kaugele minema. Leonora Carringtoni mälestusteraamatus „Down Below“5 on kirjeldatud Hispaania põhjarannikul Santanderis asuvat psühhiaatriakliinikut, kuhu alles päris nooruke Leonora sattus närvivapustuse järel. See juhtus järgmiselt.
1937. aastal sai Leonora tuttavaks Max Ernstiga6, kellesse oli armunud teda veel nägemata, üksnes Ernsti maalide pärast. Mees oli temast veerand sajandit vanem ja pealegi abielus, seega Leonora kunstihuvi mitte toetava katoliikliku perekonna silmis soovimatu partner. Armunud pagesid Lõuna-Prantsusmaale Saint-Martin-d’Ardèche’i külakesse, kus elasid idülliliselt – kaunistasid maja ja maalisid teineteist.
Teise ilmasõja puhkedes okupeerisid sakslased Prantsusmaa ja Gestapo võttis Ernsti kinni. Kui tema vabastamiseks tehtud jõupingutused olid liiva jooksnud, andis Carrington Catherine Yarrow’7 keelitustele järele ja põgenes Hispaaniasse. Madridis tabas teda tõsine psüühiline kriis ning vanemad paigutasid Leonora tema tahte vastaselt („handed over like a cadaver to Dr. Morales“8) Santanderi vaimuhaiglasse. Seal rakendati tema peal konvulsioonravi: Cardiazoli süstid põhjustasid krambihoogusid, nende vahele manustati tugevaid barbituraate. Esimest Cardiazoli süsti on Leonora kirjeldanud oma elu kõige mustema päevana: „I was convulsed, pitiably hideous, I grimaced and my grimaces were repeated all over my body.“9
„Down Below’s“ kirjeldatud doktor Moralese kliinikus valitsesid isolatsioon, vägivald ja moonutatud tegelikkus. Palatite uksed olid seal klaasist („there was no privacy anywhere“10), akendel olid trellid ees – Carrington vaatas nende küljes rippudes maailma „nagu nahkhiir“. Tema tekst kubiseb vasturääkivustest: ühes kohas kirjutab ta, et ei mäleta midagi ja kardab meenutada, teisal aga jutustab hirmuäratava põhjalikkusega, kuidas tülitses ja kakles patsientide ja valvuritega, keeldus söögist ja ravimitest, mistõttu teda toideti vägisi. Pärast Cardiazoli süsti tuli tema juurde „must mees“ ja vestles temaga – piiripealsete psüühiliste seisundite kirjeldusi kohtab näiteks ka taani kirjaniku Tove Ditlevseni teostes.
Tänu nõole, kes palus abi Briti saadikult Madridis, toimetati Leonora range sakslannast medõe Frau Asegurado järelevalve all Madridi. Teel tegi meditsiiniõde Leonora teadvuses läbi mitu veidrat transformatsiooni: algul näis ta hiiglasliku antiseptikupudelina, seejärel telefonikaablina, mis täitis doktor Moralese juhtnööre. Leonora oli kindel, et Frau Asegurado oli palgatud viima teda – allveelaevaga! – Lõuna-Ameerikasse ja paigutama järgmisse psühhiaatriahaiglasse. Viimaks muutus järelevaataja tolmuimejaks. Leonoral õnnestus Lissabonis tema käest minema lipsata ja varjuda Mehhiko konsulaati, kust ta siirdus 1942. aastal Mehhikosse.
Santanderis viibimise kogemus mängib olulist rolli, kuivõrd romaanis „Kuuldesarv“ on doktor Moralese kliinik transformeerunud groteskseks ja kurjakuulutavaks Valguse Allika Vennaskonna utoopiaks.
Mõned peavad „Kuuldesarve“ postmodernistlikuks romaaniks – mina vaidleksin vastu, ehkki kardetavasti leidub mu oponentidel hulgaliselt trumpe. Seda teost nimetatakse ka sürrealistlikuks ning sellega ei ole ma samuti täiesti päri. Minu silmis on ja jääb sürrealistliku romaani eeskujuks ja meistriteoseks Giorgio de Chirico „Hebdomeros“ – hämmastav tekst, mille peategelane on pigem pooljumal, müüt või ilma kindlate piirjoonteta vaim, mis siiski ei takista mõnedel kriitikutel pidamast seda romaani autobiograafilisemaks, kui on tema „Memorie della mia vita“11.
Carringtoni teose kangelanna – Marian Leatherby – on täiesti maine olend: veidravõitu, ajuti lapsikusse langev, kuid seejuures hämmastavalt särava mõistusega vana naine. Kui mitte arvestada daydreaming’ut – unelusseisundit, kus ta viibib sageli ja pikalt, unistades Lapimaal (või koguni mööda taevakaart) koerarakendiga sõitmisest. Teda on mitut puhku võrreldud Lewis Carrolli Alice’iga – ja mitte alusetult. Ta on tõepoolest omamoodi vana laps, äraspidi-Alice: kui Alice on täiesti normaalne tüdruk, kes sattunud absurdsesse maailma, siis Marian on elatanud naine, kellele rajab absurdse maailma sektandist arst. See maailm on pansion.
Ümbritsetud luuderohtu kasvanud kõrge müüriga, meenutab see keskaegset kindlust, mille kohal kõrgub otsekui majakas lubikrohvitud torn. Pisut liig isegi Mehhiko kohta (just seal romaani tegevustik areneb), kus Hispaania misjonid pole mingi haruldus. Pansionärid elavad seal kentsaka konstruktsiooniga majakestes: üks saapakujulises paviljonis, teine kärbseseent meenutavas bangalos, kolmas iglus, järgmine vagunis. Kõik need eakad daamid on mõistagi oma veidrustega, ekstravagantse riietuse ja väljanägemisega (kostüümidele ja kangastele paneb jutustaja suurt rõhku). Nimi on kõigil kõlav nagu tänapäeva pornostaaridel. Christabel Burnsil on võimas taguots ja väga peenikesed käed, mis teeb ta hiiglasliku sipelga sarnaseks. Anna Wertz on pidurdamatu lobasuu. Natacha Gonzalez (iglu asukas) näeb vaime. Georgina Sykes on Natacha meelest seksihull. Vera Van Tocht valmistab koos Natacha Gonzalezega Georgina Sykesi jaoks mürgitatud pumatikommi, mille sööb kogemata ära Maude Wilkins. Heitnud hinge, muutub Maud miskipärast meheks. Mis ei üllata mitte üks põrm – tundub, et selles pansionis võivad toimuda vägevamadki transformatsioonid. Vastastikustest hõõrumistest hoolimata on kõik väärikas eas pansionärid abielupaar Gambitite vabatahtlikud vangid, olles sunnitud taluma alatoitmist ja süüdistusi kõikvõimalikes pattudes.
Dr Gambiti meelest on suurim patt unelemine: vastutustundetuse ja hinge jõudeoleku seisund, millega tuleb võidelda hommikust õhtuni. Marian Leatherby ei ole kunstnik ega kirjanik, daydreaming on ainus, mis teda autoriga seob (mitmed allikad väidavad otsesõnu, et Leonora oli väiksena mitte lihtsalt „metsik laps“, kes ei allunud õpetamisele ega distsipliinile, vaid kippus ka langema transilaadsesse seisundisse, nägi ilmsi und ja ükskord koguni leviteeris12), peategelane andub selles seisundis ootamatult sentimentaalsetele mälestustele, mis tõenäoliselt kuuluvad Leonora Carringtonile. (Muuseas, David Lynch pidas unelust üheks kujutlusvõime tulemusliku töö tingimuseks.)
Struktuurselt oluline roll on romaanis käsikirjal, mille annab Marianile üks pansioni asukatest – Christabel Burns. Meie ees rullub lahti ühe abtissi seiklusrikas elu. Sööklaseinal rippuv abtissi portree on juba mõnda aega Mariani lummanud: talle näib, et nunn pilgutab talle silma. XVIII sajandi stiilis esitatud teksti ilmudes omandab romaan matrjoška struktuuri, mis lähendab seda Aldous Huxley romaanile „Crome Yellow“13. (1934. aastal oli nooruke Leonora sunnitud osalema debütantide ballil ja laskma end George V õukonnas esitleda, ent nagu Leonora hiljem seda meenutas, ei kavatsenud ta „anduda mehele, kes rohkem pakub“, vaid sisustas aega kaasa toodud Huxley romaani „Eyeless on Gaza“14 lugemisega.)
Doktor Moralese kliinik tundub sarnanevat Valguse Allika Vennaskonna kristliku pansioniga. Vahe on üksnes registris. „Down Below’s“ on fikseeritud traumaatiline kogemus äärmiselt paljastatud vormis, romaanis aga on Carrington seda groteskselt ja satiiriliselt töödelnud: pansionist on tehtud asutuse karnevalimudel, kus julmust ja absurdi on huumoriga pehmendatud. Dr Gambit on karikatuurne, tema ülespuhutud jutlused koomilised, kuid ta ei mineta oma tuuma, milleks on kontroll keha üle, alandus, pseudovaimne retoorika ja isiksuse vägivaldne allasurumine.
Marian on ülimalt ebausaldusväärne jutustaja. Sellegipoolest kinnitab ta, et kõik kirjapandu on tõsi.
Miks me siis tahame nii väga neid kuuldesarvega vana naise muinasjutte uskuda? Asi ei ole ju ainult minus, ega ma üksi ole selle lumma mõju alla sattunud. Nagu olen teada saanud, on Leonora Carringtonil rohkesti austajaid. Mida siis Marian Leatherby lugejaga teeb?
Tema subversive narrative15 hajutab piiri lubatu ja mõeldamatu vahel pehmelt, kuid järjekindlalt. Üksi Carmella kirjad on midagi väärt! Need ilmuvad teksti nagu veidrad läkitused teisest reaalsusest. Mulle näib kõnekana, et just Carmella kingib Marianile peene inkrustatsiooniga kuuldesarve: võimalik, et Carmella ei ole mitte lihtsalt ekstsentriline sõbranna, vaid haldja- või vahendajakuju, kes annab kangelannale uue mooduse maailma tajumiseks. Sellise käsitluse korral lakkab kuuldesarv olemast utilitaarne ese ja muutub maagiliseks instrumendiks, mis võimaldab kuulda mitte ainult paremini, vaid ka teistmoodi.
Sellisel juhul saab Marioni kuulmistöntsust tõlgendada mitte füüsilise puude, vaid maailma spetsiifilise taju tingimusena, sellega seotud viltukuulmised (mondegreenid ja darvaldaid) aga paistavad poolmuinasjutulise maailma andidena, mis saadetud romaani lõime kaunistama.
„„Jah, tõepoolest, ma ei ole kunagi sel aastaajal nii tujukat ilma näinud,“ [ütles Marian]. – „Mitte tujukas,“ ütles markiis, „ma ütlesin seletamatu!““16
Romaani tinglikult viimane osa meenutab oopiumiuimas nähtud unenägu või kollektiivset hallutsinatsiooni, kus enneolematu maavärina järel valitseb „seletamatu ilm“. Heljub suits, süttib ja kustub tulekahjude lõõm. Rusude keskel uitavad ellujäänud inimesed ja loomad otsekui Boschi maalil.
Ja sellal, kui kõige kohal sajab lakkamatult lund ning maapind kattub plaani kohaselt jääga (kui ei saa minna Lapimaale, siis tuleb Lapimaa sinu juurde), silmitseb kangelanna obsidiaanilt oma peegeldust, püüdes mõista, kes ta siis nüüd on – kas Tartarose püha Barbara, abtiss, Mesilasema või …
On see üldse nii tähtis?
„My stomach was the seat of that society, but also the place in which I was united with all the elements of the earth. It was the mirror of the earth, the reflection of which is just as real as the person reflected.“17
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
1 Leonora Carrington, Kuuldesarv. Tlk Jüri Kolk. Salv, 2025, lk 17.
2 Samas, lk 135.
3 Samas, lk 26-27.
4 „Minu strateegiasse kuulusid lausa saatanlikud sissevedamised ja groteskile lähenev originaalsus. [—] Tuleb mõista, et malemõistatustes ei võistle valged mustadega, vaid koostaja võistleb oletatava lahendajaga (nii nagu esmaklassilistes kirjandusteostes pole vastakuti karakterid, vaid autor ja muu maailm).“ Rmt: Vladimir Nabokov, Räägi, mälu. Tlk Rein Saluri. Tänapäev, 2009.
5 Pealkirja võib eesti keelde tõlkida kui „Põrgu“ või „Hämar allkorrus“. – Toim.
6 Max Ernst (1891–1976) – saksa kunstnik ja skulptor, üks sürrealismi ja dadaismi juhtivaid esindajaid.
7 Catherine Yarrow (1904–1990) – inglise kunstnik, tuntud oma sürrealistlikus stiilis maalide, graafika ja keraamika poolest.
8 Tõlkes „anti kui laip dr Moralesele üle“. Leonora Carrington, Down Below. New York Review of Books, New York 2017.
9 „Ma olin krampides, haletsusväärselt inetu; ma tegin grimasse ja need grimassid kordusid üle kogu mu keha.“ Samas.
10 „Mitte kuskil polnud vähimatki privaatsust.“ Samas.
11 „Minu elu mälestused“. – Toim.
12 Paul De Angelis, Interview with Leonora Carrington. Rmt: Leonora Carrington, The Mexican Years, 1943–1985. The Mexican Museum, San Francisco 1991, lk 33.
13 „Kroomkollane“. – Toim.
14 Huxley romaan „Silmituna Gaza“ on nüüd ka eesti keeles olemas. Anne Lange tõlgitud raamatu on välja andnud kirjastus Ilmamaa. – Toim.
15 N-ö õõnestav narratiiv.
16 Leonora Carrington, Kuuldesarv, lk 137.
17 „Mu kõht oli selle ühiskonna asupaik, kuid samal ajal ka koht, kus ma olin ühendatud kõikide maa elementidega. See oli maa peegel, mille peegeldus on sama tõeline kui peegelduv inimene ise.“ Leonora Carrington, Down Below, lk 164.
