Sabīne Vernere (snd 1990) on viimastel aastatel esile tõusnud noorema põlvkonna läti kunstnik, kelle looming on hea näide noorte naisloojate emantsipatiivsest lainest Baltimaade kujutavas kunstis, kirjanduses ja teistes kunsti­valdkondades. Kogo galerii hakkas kunstnikku esindama 2024. aastal ning praegune näitus „Femme forte“ on Tartu galeriis tema teine isikunäitus.

Vernere sai kõigepealt tuntuks mustvalgete poolabstraktsete ja ekspressiivses laadis tušijoonistustega, kus paberipinda täidavad antropomorfsed ja orgaanilised vormid, mis korduvad ühest teosest teise. Vahel moodustavad need peaaegu abstraktse, enamasti siiski pigem figuratiivse fantaasiakompositsiooni, mille äratuntavad-loetavad elemendid on vahel vulvad, teinekord aga looteasendis olendid, kes on suletud vooklevatest joontest moodustuvasse emakasse. Seega võib piltidelt aeg-ajalt leida midagi otseselt naisekeha morfoloogiaga seostuvat, kuigi nende äratundmine nõuab konteksti ja kujundikeele lugemisoskust. Teiselt poolt ei saa nende (dünaamiliselt voolavate) kujundite puhul rääkida selgelt markeeritud ja äratuntavast soolisest – või isegi liigilisest – identiteedist ning palju ruumi jääb vaataja fantaasiale.

Praegusel näitusel jätkab autor analoogse kujundikeele ja kujutamislaadiga, kuid lisab sellele midagi uut. Nimelt on enamik töödest nii-öelda üle võtnud spektrivärvid, justkui oleksid piltidele laskunud virmalised, millele juhib tähelepanu ka kuraator Maria Helen Känd, kes nimetab näituse saatesõnas neid värvikombinatsioone nii naiseliku kohalolu kui ka ümbersünni ja ülemineku tähistajateks. Kunstnik on oma peamistest loomeimpulssidest ja diskursiivsest raamistikust rääkinud 2024. aasta intervjuus Šelda Puķītele: „Algul olin feminismi-sildile vastu. Kuid nüüd võin uhkelt kinnitada: jah, ma kuulun sellesse diskursusesse. Mul on vaja tähistada naiste jõudu. Feminism tähendab mulle hapruses ilmneva tugevuse ja ilu pühitsemist, erinevuste pühitsemist. [—] Oma kunstipraktika abil maailma uurides toetun alati naiseliku energia väele. Sellele, kuidas sinu sisemine jõud võib maailma muuta.“¹ Inspiratsiooniallikana on Vernerele olulised olnud antiikmütoloogia naistegelaste, nagu sireenide, Meduusa, Pandora jt ohtlike või saatuslike naiste, lood – nende, kes tähistavad lääne kultuuriloos naiseliku seksuaalsuse tõlgendamist võimsa, aga ohtliku nähtusena.

Vernere looming, nagu ka Kändi kuraatoritöö, kõneleb noore loojapõlvkonna vajadustest – vajadusest rääkida asjadest, millest siinses kultuuriruumis pole (võib-olla) varem räägitud, ning rääkida neist keele või kujundite abil, mida ei ole (võib-olla) sellisel kujul ja sellises tähendusraamistikus kas siinses kultuuriruumis või äkki pigem selle põlvkonna mälumaastikul. See ei tähenda, et neil puuduvad ajaloolised eeskujud või inspiratsiooniallikad. Antiikmütoloogiat on kunstnik uurinud ja selle mõju oma loomingule täheldanud, aga veel haakuvad tema teosed (vähemalt mingis mõttes) praeguseks juba ajaloos ja teoorias kinnistunud naiseliku kirjutuse ideega.

Poststrukturalistlikust filosoofiast ja lacanlikust psühhoanalüüsist läbipõimunud prantsuse teise laine feminismi üks huvitavamaid teoreetilis-praktilisi väljundeid écriture féminine on mõjutanud juba üle poole sajandi eelkõige naiskirjanike, aga ka naiskunstnike otsinguid spetsiifiliselt naistele omaste elukogemuste, s.t eelkõige kehaliselt kogetu ja selle psüühilise peegelduse kujutamisel. (Muide, Känd on varemgi lähtunud oma kuraatoripraktikas naiseliku kirjutuse idee ühe autori Hélène Cixousi mõtetest – grupinäitusel „Meduusa naer“ 2023. aastal EKKMis –, seega on tandem Vernere-Känd igati loogiline.)

Kuhupoole võiks siis naise kehast lähtuva kirjutuse idee meid Vernere teoseid vaadates suunata? See ei ole lihtsalt tema autoripositsiooni, feministliku diskursusega identifitseerumise kinnitus. Eelkõige annab see meile kätte suuna, kuidas võiks püüda nähtut – joonte ja värvide kombinatsiooni paberil – fenomenoloogiliselt tajuda. Kui Vernere väidab, et kogu ta looming toetub tema kui naise sisemise energia väele, siis ei tähenda see tagantjärele tõlgendust või suunist, vaid naisloojana lähtubki iga tema joonetõmme temale iseomasest psüühilis-kehalisest olemisest ja kogemusest. Eelkõige toetab vaatamiskogemust ekspressiivsel joonekasutusel põhinev käekiri: vaataja võib empaatiliselt samastuda kunstniku kehalis-käelise tegevusega, mitte niivõrd tema mõtete ja etteantud tõlgendusraamistikega. Kujutluses on meil võimalus minna valmis teose vaatamise juurest justkui ajas tagasi selle sündimise protsessi manu. Teostele omane hübriidsus, mängulisus, vihjed mütoloogiale – kõik see näib sellist fantaasiamängu soosivat. „Naiseliku kirjutuse“ proov või lühike meistriklass, ka nii võiks sellest mõelda. Mulle näiteks tundus, et Vernere joonistustes on paras annus vabastavat energiat, mis eemaldab naisi raamidesse suruvad pained – neid tähistavad kas või needsamad antiikmütoloogia lood, mida Vernere on uurinud.

Belgia-prantsuse filosoof Luce Irigaray on kirjutanud, et „(a)inult need, kes on siiani verbaalse automatismi seisundis või kes matkivad olemasolevaid tähendusi, suudavad alal hoida selle „mina“, kes on naine, ja selle „mina“, kes kirjutab, eristust või lõhet“.² See tähendab, et naise kehasse sündinud looja saab luua uusi tähendusi ainult siis, kui ta loob naisena, terviklikult sellisena, nagu ta on, seda ise tunnistades ning oma eripärase maailmas olemise kogemust väärtustades. Iseendale ja oma põlvkonnale teeb Vernere just­nimelt seda – loob uusi tähendusi, millega maailma enda ümber mõtestada ja, mis veelgi olulisem, ümber kujundada.