Tänavustel Oscaritel oli täispika animatsiooni kategoorias kaks soosikut: prantsuse vikerkaarevärviline ulmefilm „Arco“ ning möödunud aasta rahvus­vaheline edulugu „K-popi deemoni­kütid“, mis lõpuks ka kuldmehikese koju viis. Raske oleks kaht teineteisest erinevamat linateost ettegi kujutada. Euroopa autorifilmi ning USA suurproduktsiooni iseloomulike näidetena pakuvad need aga häid koordinaate täispika animafilmi maastiku kaardistamiseks.

Milline näeb maailm välja aastal 2075? Milline kolmanda aastatuhande lõpul? Joonisfilmis „Arco“ kujutab režissöör Ugo Bienvenu neid aegu ettevaatliku optimismiga, kaldudes ometi mitte liialt kõrvale praegu märgatavatest tendentsidest. „Arco“ nimitegelane on kümneaastane poiss, kes rändab ajas sajandeid tagasi ja satub aastasse 2075. Seal kohtab ta uudishimulikku ja elava kujutlusvõimega tüdrukut Irist, kes aitab uuel sõbral läbi sekelduste koju tagasi jõuda. Ehkki mõlema ajajoone kujundab inimeste kohanemine kliima­muutustest räsitud maailmas, seab autor loo fookusse inimkogemuse ajatud teemad: lapse suhted vanematega, lootuse ja sõpruse.

„K-popi deemoniküttide“ sünopsis sisaldub juba filmi pealkirjas – animafilmi keskmes on K-popi bänd Huntrix, mille liikmete ülesanne on maailma deemonite eest kaitsta. Fännidega üheskoos lauldes tugevdavad nad honmoon’i ehk kaitsekilpi, mis lahutab inimeste maailma tumedast allilmast. Kui Huntrix on juba üsna lähedale jõudnud kaitsva barjääri lõplikule sulgemisele, teevad kurjad vaimud oma vastukäigu ning saadavad maailma popiidoliteks maskeerunud deemonitest poistebändi Saja Boys. Võitlus publiku hingede eest algab.

Maailmaloomes on „Arco“ deemoni­küttidest mitu sammu ees: Bienvenu on loonud pisiasjadeni läbi mõeldud ja tervikliku maailma, mis on ühtaegu futuristlik ja retrohõnguline. Tulevik on „Arco“ peamisel ajajoonel, 2075. aastas kohal eelkõige robotite näol, kes kasvatavad lapsi, õpetavad, teevad parandustöid ja on ametis isegi politseinikena. Ekstreemsete ilmastikunähtuste kaitseks ümbritsevad majasid kaitsvad kuplid, kuid nende kuplite all jätkub rahulik idülliline äärelinnaelu. Kui poole sajandi kaugune tulevik näib ses animatsioonis olevat praeguse normaalsuse jätkamine kõrgtehnoloogiliste lahenduste abil, siis sajandeid hiljem – ajastus, kus kasvab Arco – on inimesed muutunud looduskeskkonnaga lõpuks kohanenud ning oma elu radikaalsemalt ümber mõtestanud.

Kummatigi mõjub „Arco“ robotitele, ajaränduritele ja hologrammvanematele vaatamata „K-popi deemoniküttide“ kõrval pisut nagu ajarändur, sootuks teisest ajastust pärit teos, mis on ühtäkki tänapäevaga dialoogi astunud. Seda juba puhttehniliselt: klassikaline joonisfilm on üsna muutumatuna püsinud ligi sajandi, sellal kui vaatemänguline Disney printsessidest ja Pixari animatsioonidest mõjutatud 3D-disain, mida pakuvad deemonikütid, näib kuulutavat tulevikku. Ebamäärast nostalgiat suurendab seegi, et „Arco“ maailmas ei vilksata ühtki nutitelefoni. Filmikangelaste lapsepõlv on ekraanivaba, täis joonistamist, linnuhäälte imiteerimist ja looduses seiklemist, mis näib kuuluvat juba möödunud ajastusse. „K-popi deemoniküttides“ seevastu otsustab ühismeedia kogu maailma saatuse: just laikide, jagatavuse ja meediakuvandi kaudu saavad võistlevad pooled jõudu. Filmi puhul, mille arvestatava fännibaasi moodustab varateismeline ja nooremgi publik, on see pehmelt öeldes küsitav valik.

Kui „K-popi deemoniküttide“ maapealne tegelikkus on üldjoontes tänapäeva nägu, siis sellega paralleelselt eksisteerib vaimude maailm, mis on inspiratsiooni ammutanud korea rahva­usundist. Saja poiste disain põhineb vikati­mehega seotud kujutelmadel. Nende kõrval kohtab filmis veel vetevaime, deemoneid ja tontlikke sõnumitoojaid. Ka deemoni­küttidest tüdrukutebändi relvad on disainitud traditsiooniliste korea terariistade järgi. Lääne publikule pakub korea traditsioonilisest kultuurist lähtuv maailmaloome lõpututest järgedest ja spin-off’idest kubisevas peavoolus värskeid maitseid. Kultuuriekspordi tarbitavamat osa kujutavad ekraanil aga ohtrad korea köögi hõrgutised, kiirnuudlite ja gimbap’iga eesotsas.

Ehkki looliselt mängivad mõlemad filmid maailmalõpu stsenaariumidega, on probleemipüstitus äärmiselt erisugune. „K-popi deemonikütid“ peavad alistama kurjad jõud ning sulgema nad igaveseks ajaks allilma. Lahti rullub üsna tavapärane hea ja kurja võitlus, kus pooled on selgelt eristatud ning võitja ette määratud. Muusikalina on „K-popi deemoniküttide“ loo selgrooks aga ikkagi laulud ja tantsunumbrid, mille meeldejäävus ning koreograafia on enese poole võitnud nii publiku kui ka muusikaedetabelid. Seetõttu võib näiteks laisa ekspositsiooni või turvaliste troopide kritiseerimine tunduda suisa ebaõiglasena, kuna autorite fookus ongi selgelt olnud muusikafilmi loomisel.

„Arco“ näitab aga lastefilmi kohta üllatava julgusega kliimakatastroofi ning, mis ehk olulisemgi, tegelaste valikute komplitseeritust. See on maailm, milles filmi kangelased ei saa „võita“. Toimuvaid muutusi ei ole võimalik täielikult ümber pöörata, nendega saab vaid kohaneda. Tegelaste otsused ei ole siin üheselt head või halvad. Näiteks Arco sõnakuulmatus, mis kogu sündmustiku käivitab, inspireerib küll Irist uut ja paremat maailma looma, kuid väike ajarändur ise jääb ilma lapsepõlvest: tema ema-isa vananevad poega mööda minevikku taga otsides ning nende taasühinemisel on kibemagus maik. Lõputiitrite taustal näeme, et Irise vanemad, kes olid filmis tütrega suhelnud vaid virtuaalreaalsuse kaudu, on tagasi kodus ja leiavad töö kõrvalt lastele rohkem aega. Sedagi rõõmsat lõpplahendust varjutab aga teadmine, et perekonna armastatud majapidamisrobot Mikki, kellest kujunes üks filmi keskseid tegelasi, on lapsi maastikupõlengust päästes hukkunud.

Kindlasti ei ole veatu ka „Arco“ loo­jutustus. Näiteks kruvitakse filmi esimeses pooles hoogsasti pinget lapsi jälitava kolmikuga. Mehed on ehitanud terve elu üles fantastiliste vikerkaareinimeste leidmise ja jäädvustamise ümber ning otsustanud Arco iga hinna eest kinni püüda. Pärast ülimalt pikka tagaajamisstseeni lõpuks lastega silm silma vastu seistes susiseb aga pinge sellest konfliktist üllatavalt kiiresti välja – selgub, et kolmik tahtis vaid Arcole paar küsimust esitada ja kätt suruda.

Mõlemas filmis on oma koht ka naisküsimusel. Eriti otsekoheselt näib soorollidele seatud ootustega mängivat „K-popi deemonikütid“, kus seatakse poolkohustusliku armuloo punumise asemel esiplaanile tüdrukutevaheline sõprus ja usaldus. Pea peale on pööratud ka klassikaline animatsioonivõte, kus meestegelaste silmad mõne kaunitari möödudes südametena pea seest välja hüppavad. „K-popi deemoniküttides“ on sellesarnaselt objektistatud hoopis saja poisse, kes on nii kuumad, et ühel Huntrixi liikmel hakkab silmadest suisa popkorni lendama. Samuti ei ole Huntrixi liikmed ainult nappides kostüümides väsimatud naissõdalased, vaid luust ja lihast inimesed, kes tahavad pärast pikka tööpäeva diivanile pikali visata ja rämpstoitu süüa. „K-popi deemoniküttide“ kangelannad meenutavad mulle Taylor Swifti, kes samuti ühendab printsessiliku sära ja roosamanna lihtsat suhestumist võimaldava elulähedase tüdruku kuvandiga. Sarnaselt Swiftiga tõestavad ka Huntrixi liikmed, et naisedki võivad olemasoleva süsteemi sees kuulsust ja edu saavutada, kuid ambitsioonikamaid visioone nad ei paku.

Deemoniküttidega võrreldes paistab „Arco“ kümneaastane kangelanna Iris sootuks elulisema tegelasena, kellel on tõeline jõud maailma muuta. Ta on julge, iseteadlik ja seiklushimuline. Filmi lõpus näeme, et Iris rajab tulevikku, kust Arco teda aastasadade pärast külastab. Võlujõu asemel loob ta uut maailma kujutlusvõime ja õpingute abil. Kui „K-popi deemoniküttidel“ on fantastilised võimed (võrdlemisi) realistlikus maailmas, siis „Arco“ suudab ajaliselt kauge ja fantastilise maailma taustal luua üllatavalt realistliku kangelanna.

Linateose edukust nii publiku seas kui ka Oscarite jagamisel mõjutab muidugi veel terve hulk filmiväliseid asjaolusid: reklaam, kättesaadavus, kaubastatavus, viraalsuspotentsiaal ja laiem hetkekumu tabamine. Siin on muidugi kõik asjaolud „K-popi deemoni­küttide“ poolel. „Arco“ on võrdlemisi märkamatult kinodest läbi libisenud, sellal kui deemonikütid plingivad Netflixi algoritmilises soovitusjadas juba ainuüksi oma populaarsusest tõukuvalt. Intensiivsuse, visuaalsete naljade ja metaviidete poolest on „K-popi deemoni­kütid“ tõeline ühismeediaajastu teos: see sisaldab üksjagu pisikesi killukesi, mida tervikust välja rebida ja eraldiseisvana edasi jagada. Filmist pärit laulud püsisid nädalaid nii kodu- kui ka välismaiste muusikaedetabelite tipus, täites raadiojaamu ja muusikaplatvorme. Teos pakub ohtralt cosplay-võimalusi ning vihjeid tarbitavale (korea) kultuurile. Animafilmi edu langeb ka tõusva K-wave’i laineharjale, mida kannab Korea pehme jõud ehk muusika, sarjad ja filmid, aga ka toit või kosmeetika. Mulle näib, et vähemalt osa Korea edukusest oma kultuuri tutvustamisel tuleneb sellest, et mainitud ekspordiartiklid kõnetavad tänapäeva inimest, kes püüab üha ebakindlamas maailmas leida väikeseid õdususe ja heaolu hetki. Näomaskid, kiirtoit ja kvaliteetne meele­lahutus seda kõike ju pakuvadki.

Ent „K-popi deemoniküttide“ plahvatuslikul edul ning põlvkonna- ja kultuuripiire ületaval fännibaasil on tänapäeva killustunud maailmas oma väärtus. Vahel võib midagi äärmiselt triviaalset anda tõuke sügavaks ja viljakaks huviks mõne kultuurinähtuse, žanri või piirkonna vastu. Autorite julgus siduda traditsioonilise kultuuri elemente tänapäevase loojutustamisega on inspireeriv. Ehkki lihtne oleks filmi edu ajada vaid üüratu eelarve ja äraproovitud mudelite kraesse, tundub mulle, et „K-popi deemoni­kütid“ puudutab ka mingeid sügavamaid kihte meie kujutlustes laulu, loovuse ja kunstilise eneseväljenduse maailmamuutvast jõust. See on ju sama arhetüüp, mis peitub laulvas revolutsioonis.

Vormilistele erinevustele vaatamata on „Arco“ sõnum deemoniküttidega üllatavalt sarnane. Siingi pakub uut lootust just loomingulise kujutlusvõime äratamine. Hoolimata ohtratest erinevustest on mõlemad teosed väga tugevas dialoogis tänapäeva ekraanivälise tegelikkusega ning on kõnetanud väga erinevas vanuses publikut. Hea täispikk animatsioon võikski olla prototulevike generaator, mis kutsub vaatajaid kujutlema ja kaaslooma. Omal moel on seda teinud nii „Arco“ kui ka „K-popi deemoni­kütid“.