Venezuela diktaatori Nicolás Maduro tabamisele järgnenud tundidel valitses riigis ebatavaline vaikus. Üle riigi ilmusid patrullima relvastatud režiimimeelsed tsiviilisikute rühmad, kelle motiivid olid arusaamatud. Õhus oli ootus, et vallandub kas vastureaktsioon või kaos. Aga mitte midagi vägivaldset ei juhtunud ja riigi jõustruktuurid jäid nii passiivseks, nagu poleks keegi arugi saanud, mis oli toimunud. Maduro eemaldamine võis väljastpoolt paista jõulise välgulöögina, kuid see oli siiski kaua ja hoolikalt plaanitud operatsioon, mis tugines Venezuela süsteemsetele nõrkustele. Seda ei tehtud toore jõuga, vaid sihiti edukalt riigi närvisüsteemi ehk sõlmpunkte, mille kaudu riik oli juba aastakümneid toiminud.

USA luureagentuurid olid enne rünnakut juba pikemat aega peensusteni jälginud riigipea elukombeid (isegi seda, mida ta sõi) ja nii ajastati operatsioon hetkele, mil tema lähikond ja julgeolekumeeskonnad olid kõige haavatavamad. Esmalt löödi rivist välja riigi õhutõrje ja sidevõrk. Juhtimiskeskused pimestati ja lõigati ära tähtsatest ühendussõlmedest. Selle tagajärjel ei nähtud tervikpilti – oodati juhiseid keskusest, kuid neid ei tulnud.

Venezuela julgeolekusüsteem on üles ehitatud mitte välisvaenlase tõrjumiseks, vaid eelkõige siseopositsiooni kontrollimiseks. Seetõttu on selle tähtsaimaks omaduseks keskne koordineerimispunkt, kuhu koondub kogu ametlik info ja mille kaudu väljastatakse käske üksustele üle riigi. Sõltuvus ühestainsast sõlmkohast kujunes kriitiliseks nõrkuseks: rünnaku algfaasis löödi see keskus esimesena rivist välja, halvati käsuliin ja jäeti mitmed üksused ilma juhisteta.

Venezuela ühiskondliku ja poliitilise kultuuri kujunemine on tihedalt seotud piirkondlike juhtide võrgustikega. Pealinnal Caracasel on alati olnud suur formaalne võim, kuid riigi toimimine on sõltunud läbirääkimistest ja erikokkulepetest kohalike mõjuisikute ehk caudillo’dega, kes kontrollisid oma piirkonna ressursside liikumist. XX sajandi teisel poolel tabasid Venezuelat järjestikused majandus- ja poliitkriisid, mis murendasid seniseid kokkuleppeid pealinna ja kohalike võimukeskuste vahel. Need kriisid avasid viimaks tee Venezuela tulevasele riigipeale Hugo Chávezele – endisele sõjaväelasele, kes lubas selle hajusa süsteemi üheks tervikuks siduda.

Chávez mõistis juba 1989. aastal, kui hapraks ja vastuoluliseks tema riik oli muutunud. Hinnatõusudest vallandunud protestid paisusid kiiresti vägivaldseteks rahutusteks ja see paljastas Venezuela valitsuse võimetuse kriise koordineeritult ohjata. 1992. aastal korraldas Chávez ise koos sõjaväelastest mõttekaaslastega riigipöördekatse. Sellega koges ta, kui killustunud ja reageerimisvõimetud võivad Venezuela sõjavägi ja valitsuse julgeolekujõud olla olukorras, kus poliitiline ja ühiskondlik stabiilsus on kokku kukkumas.

Seepärast kujundas ta võimule tulles Kuubast inspireeritud mitmetasandilise julgeolekumudeli, mis pidi vastu pidama nii majanduslikele kui ka poliitilistele vapustustele. Süsteem tugines mitmele omavahel ühendatud tasandile, mis võimaldasid riigil toimida ka siis, kui üks neist nõrgeneb või lakkab töötamast. Chávez sidus tihedalt poliitilise, sõjalise ja kogukondliku tasandi ning kindlustas omale sõjaväe lojaalsuse, jagades kindralitele ja ohvitseridele kõrgeid ametikohti riigiaparaadis ning osalust naftaäris.

Äärelinnadesse ja maakohtadesse loodi poliitiliselt kontrollitud nn naabruskonnakaitse üksused, kes pidid jälgima elanike meelsust ja vajaduse korral rahvast mobiliseerima. Riigi luuresüsteem kujundati ümber selliselt, et see hoiaks silma peal nii poliitilisel eliidil kui ka lihtkodanikel. Tänavatel tegutsesid aga riigiaparaadiga mitteametlikult seotud rühmitused, kelle ülesanne oli hoida korda, kasutades ka hirmutamist ja jõudu seal, kuhu riigi üksused ei ulatunud. See mitmekihiline süsteem ei olnud kunagi hästi organiseeritud ega järginud ametlikke protseduure, kuid selle osad olid omavahel seotud isiklike suhete ja pideva mitteametliku koordineerimise kaudu.

Cháveze loodud süsteem ei ole kuhugi kadunud. Maduro eemaldamine ei toonud kaasa süsteemset muutust – riigi toimimine on peamiselt jäänud samade jõujoonte ja rütmide kätte, mis olid välja kujunenud juba enne teda. Venezuela riigi eripära on caudillo’de ajastu jäänukina ka see, et ehkki ametlik juhtimine ja oskusteave on kindlalt koondunud pealinna, paikneb üle riigi laiali arvestatav hulk isikuid ja rühmi, kes ei kuulu ametlikku juhtimissüsteemi, kuid kelle kaudu kulgevad riiklikult tähtsad otsustuskohad, näiteks tähtsate kaupade ja maavarade liikumine läbi kontrollpunktide ja transpordi­sõlmede. Seetõttu on Venezuelas keeruline ilma kohalike mõjukeskustega kokkuleppele jõudmata algatada või hallata suurejoonelisi majandustegevusi – iseäranis selliseid, millel on pikk tarne­ahel.

Trump on korduvalt rõhutanud, et USA kavatseb võtta Venezuela üle ajutise haldusena ning otseselt suunata riigi naftasektori ja majanduse taastamist. Tema sõnul juhib Washington riiki seni, kuni poliitiline üleminek on tema hinnangul piisavalt turvaline ja toimiv. Sellise rolli võtmine tähendab aga seda, et Trump ei pea tegelema üksnes Venezuela riigiaparaadiga, vaid sisenema killustunud ja hajusasse võimulabürinti, mille toimemehhanisme on väljastpoolt keeruline mõista.

Ükski väline tegutseja ei saa riiki juhtida lihtsalt käske jagades. Isegi kõige elementaarsemate riigifunktsioonide taastamine eeldaks Trumpilt pidevat läbirääkimist kohalike sõlmpunktidega, kelle nõusolekuta ei liigu ei inimesed, kaup ega info. Need kokkulepped on aga habras süsteem: iga väiksemgi sõlm ootab koostöö eest vastutasu ning kokkuleppe katkemisel võivad nad peatada terve liini või suured ettevõtmised.

Kõigest sellest hoolimata on Trump otsustanud kiiresti ja otsustavalt tegutseda, sest tal on tugevad poliitilised motiivid. Esiteks asuvad Venezuelas maailma suurimad tõestatud naftavarud – ja need varud on olnud aastaid blokeeritud või kasutamiskõlbmatud. Teiseks on Venezuela juba aastaid olnud piirkonna peamine sild Hiina ja Venemaa mõjusfääri suunas. Lisaks on Venezuela humanitaarkriis viimastel aastatel surunud miljoneid põgenikke naaberriikidesse ja USAsse, muutes selle USA jaoks üheks suurimaks migratsiooni‑ ja piirijulgeoleku küsimuseks.

Olukorra keerukust arvestades ei ole ameeriklastel lühikese ajaga siiski võimalik liikuda mitmes suunas korraga – üks valdkond tuleb paratamatult esimesena lahti harutada. Selleks näib USA olevat valinud nafta. 11. veebruaril saabus Venezuelasse USA energiaminister Chris Wright, kes päev varem oli intervjuus rääkinud, et Venezuela nafta­varud ei ole kunagi olnud USA valitsusele otsustamise seisukohalt olulised ning et nende sekkumise taga oli üksnes Maduro režiimi tekitatud geopoliitiline oht. Ometi kujunes visiidist ühemõtteline naftasektori missioon: kohtumised Venezuela riikliku naftafirma juhtidega, Chevroni (ainsa Venezuelas endiselt tegutseva Ameerika naftaettevõte) projektide külastused, arutelud naftasektori taastamisest ja selle avamisest Ameerika ettevõtetele.

Naftasektor on ühtlasi ka kõige haavatavam sisenemiskoht ja võib osutuda operatiivseks lõksuks. Venezuelas ei ole see lihtsalt majandusharu, vaid riigi haldus- ja jõustruktuure ühendav telg, mille ümber kõik teised tasandid iga päev liiguvad. Venezuela naftatööstus on aastatepikkuse alarahastamise, ebaprofessionaalse juhtimise ja sanktsioonide tõttu tehniliselt kokku kukkunud: tootmine on langenud madalale tasemele, rafineerimistehased ja torustikud on valdavalt amortiseerunud ning nafta- ja gaasiettevõte Petróleos de Venezuela, S.A (PDVSA) on kaotanud suure osa oma parematest inseneridest. Tööstuse taastamine eeldab ulatuslikku taristu remonti ja välismaise oskusteabe tagasitoomist, mitte pelgalt olemasolevate rajatiste käivitamist.

Tehnilisest seisundist veelgi kriitilisem on aga operatiivne võimekus ja kohalike maa-alade tundmine. Kui kohalikke võtmeisikuid naftatööstusse ei kaasata, tähendab see ahela seismajäämist, sest need inimesed on harjunud, et nende rolli tunnustatakse ja et nad saavad sellest ka kasu. Kui riskantseid kohti tundvaid inimesi ei kaasata töösse või nende huve ei arvestata, toob see kaasa väikesi, kuid mõjuvaid sabotaaže. Kõige enam vajab Venezuela naftasektor investeeringuid. Ja investorid on nõus Venezuelasse tulema vaid siis, kui keegi annab neile pikaajalise stabiilsuse garantii. USA seda praegu pakkuda ei suuda.

Trump näib siiski mingil määral mõistvat oma mõju piire Venezuelas, mistõttu ta pole läinud kaugemale kõige nähtavamast ja poliitiliselt müüdavamast sammust – diktaator Maduro eemaldamisest.

Washingtoni lähiaja eesmärk ei ole Venezuela poliitilise süsteemi ümbertegemine, vaid riigi stabiliseerimine majandusliku võimekuse taastamise kaudu. Sellega koos käsitletakse ka kahte USA‑le otsest mõju omavat teemat – migratsioonisurvet ja narkokaubanduse tõkestamist. Poliitiline üleminek, kui see üldse aset leiab, on lükatud kaugemasse aega: Trump ei ole oma sõnavõttudes rääkinud ei demokraatia taastamisest ega sisemiste jõujoonte ümber­korraldamisest.

Ka viimase kuu sündmustest on näha, et USA tegevus Venezuelas püsib valdavalt majanduslikes ja tehnilistes raamides. Kohalik poliitiline eliit jätkab oma vanade sisemiste mehhanismide ja jõujoonte järgi. Ka ei ole USA esitanud valimisi või poliitilisi reforme puudutavaid nõudmisi, mis võiksid Venezuelasse tuua demokraatiat. „Ajutine“ riigipea Delcy Rodríguez, keda välisminister Rubio on nimetanud legitiimseks partneriks üleminekuperioodil, on endine (Maduro valitsuse) asepresident ja ta esindab sedasama võrgustikku, kelle kaudu riik seni on toiminud.

Rodríguez on teinud samme, mis sobivad hästi USA eesmärkidega. Tema eestvedamisel sõlmiti kokkulepped, mis avavad USA ettevõtetele taas ligipääsu Venezuela naftasektorile. Lisaks vabastas ta sadu poliitvange, sulges kurikuulsa El Helicoide kinnipidamiskeskuse ning viis lõpule naftaseaduse reformi, mis lubab välisettevõtetel Venezuelas taas iseseisvalt naftat toota.

Suures plaanis ei ole Venezuela ajutise valitsuse ajal seni siiski olnud märgata märkimisväärset kursimuutust. Vaatamata mõningatele vabastatud vangidele peetakse kinni suurt hulka opositsioonitegelasi. Samal ajal jätkuvad teated uutest poliitilise motiiviga kinnipidamistest ning paljudele vabastatud isikutele kehtib avalike sõnavõttude keeld ja kohustus külastada regulaarselt politseiasutusi. Intervjuus NBC telekanalile hoiatas Delcy Rodríguez María Corina Machadot, et ta peab vastutama oma varasemate üleskutsete eest USA sõjalisele sekkumisele ja sanktsioonidele ning et tema poliitiline naasmine ei ole Venezuela riigile vastuvõetav. Välisele partnerile (USA‑le) näidatakse koostöövalmidust, sisemisele opositsioonile aga antakse mõista, et süsteemi sees kehtivad endiselt vanad reeglid ja jõujooned.

Rodríguez on aga USA-le vajalik võtme­isik: ta on Venezuelas üks väheseid, kes on suuteline haldama riigi keerulist operatiivset võrgustikku. Just tema oli see, kes suutis Maduro tabamisele järgnenud sisevägede vasturünnaku laine 48 tunniga vaigistada. Selleks kasutas ta oma isiklikke kontakte võimukeskustega ning edastas neile sõnumi, et olemasolev võimukord jääb püsima ja juhised liiguvad endiselt läbi keskvalitsuse. Ameeriklased peavad paratamatult toetuma kanalitele ja töötavatele mehhanismidele, millele Rodríguezel on ligipääs ja mida ta on talle sobivatel tingimustel valmis avama. Seetõttu näib üha enam, et USA mitte ei juhi Venezuela üleminekuprotsessi, vaid kohandub Venezuela järgi.

Ometi ei tähenda see kohandumine, et uus koostöövorm oleks stabiilne. Vastupidi, see on väga habras. Venezuela vaesus, korruptsioon ja nõrk kohtusüsteem püsivad ning demokraatiat ikkagi ei ole. Venezuela praegune juhtkond suudab küll riigi keerukat võrgustikku kontrolli all hoida, kuid riigis on jõude, kellega ei ole võimalik kokkuleppeid teha. Eriti puudutab see Colombia päritolu ELNi ja FARCi dissidente, kes ei ühinenud rahuleppega ning on aastaid kasutanud piiri­äärseid alasid tagalana. Nende rühmituste rahastus ja kaitse on pikalt sõltunud Caracasest ning kui see tugi nüüd väheneb, võivad nad võtta osa territooriumist oma kontrolli alla või hakata mõjutama naftatransporti ja piiriüleseid tarneahelaid, mis on USA ja Venezuela uue koostöö kõige haavatavam osa.

Just see teebki USA tegevuse Venezuelas nii riskantseks: kogu süsteem ei liigu ühe keskse käsu järgi. Kui mõni oluline sõlmpunkt, võrgustik või relvarühmitus jääb koostööraamistikust välja, ei reageeri riik mitte avatud vastasseisuga, vaid aeglase seiskumisega – ja just see nähtamatu halvatus on USA jaoks kõige ohtlikum stsenaarium.