Üle poole sajandi valitsevad kasvatuses ja hariduses naised, aga „õigetest“ meestest on suurem põud kui kunagi. Iialgi pole meestel testosterooni olnud nii vähe kui praegu, ometi peetakse mehi just nüüd toksilisteks ja ohtlikeks. Meeste päralt on 80% või rohkem kõigist enesetappudest, tööõnnetustest, tappasaamistest, paadialustest ja vangikongidest. Räpase ja ohtliku töö teevad ära ruudulistes särkides vananevad mehed: künnavad ja kaevandavad, betoneerivad ja keevitavad, paigaldavad pakettaknaid ja kliimaseadmeid ja solgitorusid kiiskavaile kristallpaleedele, kus valdavalt toimetavad naised. Mehed ja poisid jäävad naistest kaugele maha avalike investeeringute, kooliedu ja enamiku tervise­näitajate poolest. XX sajandi algusest tänini on keskmise eluea lõhe kasvanud naiste kasuks. Sellest hoolimata kasvab sugupoolte õnnelikkus- ja rahulolulõhe kogu viimase poolsajandi … naiste kahjuks. Hõõru silmi või kissita palju tahes, miskit on pildil viltu. Tuleb proovida uusi prille.

Kõige raputavamad analüüsid sooküsimuses tulevad viimasel ajal naiste suust ja sulest. Ameerika publitsist Helen Andrews leiab oma skandaalses essees „Suur femineerumine“¹, et woke-radikalismi tõus on johtunud sellest, et institutsioonides – kohtus, ülikoolis, meedias, ettevõtteis, sõjaväes jne – pole mitte kunagi olnud nii palju naisi. Ta ei vaidle vastu, et individuaalselt on meeste ja naiste vaimsed ning ka kehalised võimed töötamaks enamikul tehnoloogilise maailma ametikohtadel tõesti üpris ühesugused. Seevastu lahkneb suuresti sugupoolte rühmakäitumine evolutsioonilistel põhjustel.² Feminiseerunud institutsioonid hakkavad käituma nii, nagu on olnud otstarbekas naiste rühmade puhul inimliigi arenguloos: rühmaühtsuse valvamine, tunnete ja tundumiste tähtsustamine, lahtise kon­flikti asemel kius ja kuulujutud, tühistamine ja pagendamine. Organisatsioonidest kujunevad täiskasvanute päevakodud, aru ega otsa pole komisjonidel ja töörühmadel, mis istuvad koos koosolemise enda pärast: lihtsalt, et kaasata, ära kuulata, konsensust viljeleda. Konfliktid jäävad vinduma, nendega ei tegeleta traditsiooniliste politsei-, kohtu-, ametiühingukanalite kaudu, vaid seltsimehelike mängutribunalide (kangaroo court) ja bürokraatliku omakohtu vormis.

Seevastu mehed on evolutsiooniloos olnud sunnitud jahi- ja sõjaretkedel sallima pesemata veidrikke ja tülikaid teisitimõtlejaid, sest sageli sõltub ellujäämine just nende erioskustest ja üllatavast vaatenurgast. Määramatus on suur, halva otsuse hind kõrge ja pöördumatu. Ka meeste vahel sõlmuvad tugevad lähedussuhted ja nad on vägagi sotsiaalsed, aga nende rühmad on sageli ajutise iseloomuga ning alluvussuhted vahelduvad: sõja-, jahi- või kalaretke meeskonna komplekteerimine käib erinevatel alustel. Muidugi on mehed alati kakelnud ja sõdinud ja alistanud, aga just sellepärast on nad ära õppinud, et kakelda on mõtet siis, kui pärast saab kätt suruda ja eluga rahus edasi minna. Institutsioonid on oma pikal arenguteel lihvinud objektiivsuse, teemakaupa arutamise, erimeelsusest hoolimata leppimise, sportliku reeglitepõhise mängu kunsti. See on olnud hädavajalik ja evolutsiooniliselt adaptiivne: suud tahavad toitmist, teed ja katused parandamist – ei ole mahti lõputult jaurata.

Andrews leiab, et kui riik ei hoiaks „näppe kaalukausil“, läheksid asjad varsti jälle jutti. Mõnel varasemalt mehisel elualal ilmselt jääkski naiste ülekaal püsima, aga säärased suundumused, et sajandi lõpuks pole ülikoolis mehe­poegagi, sumbuksid valutult ja käratult³.

Andrews rõhutab, et femineerumine ei tulene sellest, et „naised on paremad“, vaid sotsiaalsest – kui naiste osakaal institutsioonis jõuab mingi murdepunktini, käivituvad igasugu ringkäendus- ja tõrjemehhanismid (turvaruumid, #MeToo jne), nii et varsti pole naisi mitte 40 või 50, vaid juba 55, 60, 70 protsenti … Uus „looduslik“ valik töötab keskpäraste kasuks. Ekstsentrilisemad, andekamad, riskialtimad, ohvrimeelsemad, energilisemad  kukuvad süsteemist välja või tõmbavad lihtsalt uttu.

Woke’lus pole mingi pelgalt mentaliteedilooliselt huvitav moeröögatus. Helen Andrews leiab, et suur femineerumine on oht – ja mitte ainult demokraatiale ja õigusriigile, vaid tervele tsivilisatsioonile. Mitte ainult sel päevselgel põhjusel, et rahvaarv vajub visinal kokku. Iseäranis mures on Andrews õigussüsteemi pärast: kui tõsikindluse nõue või süütuse eeldus enam ei kehti, peame kõik kartma öist koputust uksele. Ülikool, mis on ajast aega olnud koduks veidrikele, teisitimõtlejatele, „hulludele teadlastele“, ning peaks olema tõe, mõttevabaduse, loovuse ja novaatorluse kants, ei erine enam millegi poolest tavalisest veretust kroonukontorist. Ettevõtted ja sõjavägi alandavad sissepääsukünnist naistele ja teistele „vähemustele“ ega julge neilt nõuda selgelt mõõdetavaid tulemusi, vaid teevad mööndusi „turvalise töökeskkonna“, „mitmekesisuse“ vms põhjendusel. Meritokraatia ja monogaamia (või muud sugulusmustrid) lamenevad bürokraatiaks ja bürogaamiaks⁴: abikaasa, isa, aga ka ema, vanavanemate jt autoriteedi ja hoole asemel kehtestatakse riigi surrogaatvanemlus.

Andrews tõlgendab suurt femineerumist kui iseenesest healoomulise emainstinkti rakendamist vales kohas. See tõlgendus jätab õhku küsimuse, kuidas saab evolutsioon teha säherduse adaptiivse apsaka? Geniaalse vandenõu kohta on suur femineerumine jälle kuidagi liiga edukas. Siin peab olema veel midagi. Austraalia evolutsioonipsühholoog Danielle Sulikowski nõustub Andrew­siga põhiosas, kuid rõhutab, et naised pole arenenud olema kenad kõigiga: nad on emalikud ja hoolitsevad omaenda laste ja lastelaste suhtes.⁵ Mehed ei puutu siin peaaegu üldse asjasse. Muidugi saavad mehed suure femineerumise käigus kannatada, aga see on lihtsalt kaasnev kahju, kogemata „lahingutegevusele jalgu jäänud tsiviilohvrid“. Päris mäng käib naiste vahel. Võitja on see, kelle geene on tuleviku geneetilises supipotis rohkem ja rasvasemas kihis. Jutud toksilisest mehelikkusest ja muu meeste sajatamine on lihtsalt viis takistada konkureerivate emaste juurdepääsu kvaliteetsetele isastele ja nende ressurssidele ning tõsta seksi turuhinda.

Olukorras, kus ühiskond on piisavalt jõukas ka alumistel redelipulkadel, nii et lapsed jäävad sealgi tõenäoliselt ellu, ei suuda alfaemased oma ülekaalu maksma panna lihtsalt sünnituste arvu ja külluslikuma vanemliku hoolega. Hoopis tõhusam on teiste emaste, teiste kihtide, maade ja kultuuride soojätkamine maha suruda. Säärane soosisese konkurentsi taktika on looduses üpris tavaline. Näiteks mesilasema teeb konkurentidest feromoontöötluse abil viljatud töömesilased. Samal moel on naistel ratsionaalne sööta sookaaslastele sisse midagi viljakust ja ihaldusväärsust vähendavat (valest toitumispüramiidist antibeebipillideni) ning hoida konkurendid nende viljakal eluperioodil koolis ja tööturul, seal samal ajal liigiomast kosjakäitumist tõrjudes ning kriminaliseerides. Või anda halba nõu käitumise, enesekaunistamise, laste saamise ja kasvatamise, mehe lantimise ja kohtlemise osas: lükka abielu edasi, piparda paarisuhtes, majapidamisoskused ei oma tähtsust, ole erakordselt kõhn või erakordselt paks (s.o väljaspool atraktiivsus- ja viljakusvahemikku). Või sundida suguõdedele peale kulutusi (lõunamaareisid, iluteenused jne), mis nõrgemad, vaesemad, inetumad jne erinevalt eliit­naistest sigimiskonkurentsis halvab.

Oma reproduktiivse eelise parandamiseks püüavad eliitnaised sookaaslastele ette kirjutada bürogaamiat või seda, missuguste meestega beetad tohivad käia, tõrjuvad mehi seksuaalturult eemale ning tihendavad sõelale jäänud isaste soosisest konkurentsi, valvavad sookaaslaste, aga ka meeste ilmavaadet, kutsevalikut, harrastusi, seltsielu jne. Evolutsioonipsühholoogilistel põhjustel tajuvad naised rühmast pagendamist ülima ohuna: džunglis tähendas väljaheitmine naiste leerist surmaotsust. Seetõttu poevad beetaemased nahast välja, et alfadele signaliseerida, et nad pole neile seksuaalsed konkurendid, muutes end alistumise märgiks maksimaalselt ebaatraktiivseks, lõigates maha juuksed, värvides pea neoon­roheliseks, isegi ennast steriliseerides. Alfaemaseid säärased rumalused eriti ei kahjusta, nemad on seksuaalturul lihtsalt nii kõvad tegijad, et kiilakas pea, kolme-nelja-viiekümnendatesse lükatud lapsesaamine või vastik käitumine neile suuremat kahju ei tee: alternatiive on jalaga segada ja raha või positsioon lubab need (nt viljakusravi) kinni plekkida piisavalt.

Professor Sulikowski juhib tähelepanu sellele, et impeeriumide ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemise eelõhtul on naiste osakaal avalikus elus ikka paisunud, kuigi konkreetse kollapsi põhjuste kimp on iga kord erinenud. Kriisi tingimustes ei saa naised elutähtsate institutsioonide püstihoidmisega hakkama ning meestel pole enam pingutuseks ja ohverduseks ei motivatsiooni ega testosterooni. Nii et woke’lus pole midagi lineaarselt progressiivset tähenduses „lõpuks ometi oleme jõudnud kurjast minevikust siia“. Tsivilisatsioonid on „siin“ olnud korduvalt. Miskit pole viltu läinud, piisavalt rikkas ja kihistunud koosluses käivituvad just sellised naiste soosisese võistluse mehhanismid – lihtsamas külakogukonnas keskendub igaüks omaenda lastele ja jätab võõra viljakuse enam-vähem sinnapaika. Ja need mehhanismid on jälle kord tootnud just selle tulemuse, mille saavutamiseks need evolutsioneerunud ongi. Naised ei kukuta tsivilisatsioone teadlikult ega pahatahtlikult, nad lihtsalt ei saa teisiti – geneetiline autasu on vastupandamatult suur. Pärast kriisi on ju rahvastiku geenivaramus esindatud soosiseses konkurentsis võitjaks tulnud emaste tunnused. See tähendab, et imperiaalse tõusu ja languse tsükkel on määratud ikka ja jälle korduma. Kui praegune globaalne tsivilisatsioon käituks teisiti kui varasemad, oleks see tõepoolest midagi uut päikese all.