Kuna tuntud eestlasi Jeffrey Epsteini kirjavahetusest ei leitud, on kurikuulsa finantspankuri seiklused siinses meedias vähe tähelepanu saanud. See on viga. Epsteini failid on parim võimalik õppematerjal kõigile, kes tahavad mõista meie ajastu rikaste ja võimukate inimeste mõtteilma. Neist meilidest leiab kõike inimlikku, ainult suure haardega: suhtenõuandeid ja alaväärsuskomplekse, totrat möödarääkimist ja filosoofilist mõttelendu, lastele kooli­koha sebimist ja hilisõhtust vintis päi jauramist.

Ennekõike saab aga kinnitust tõdemus, et suurem osa konflikte, mida pööblile televisiooni ja ühismeedia kaudu päeval etendatakse, ongi lihtsalt näitemäng. Õhtul panevad demokraadid ja vabariiklased, ärimehed ja poliitikud, staarõppejõud ja suunamudijad ülikonna varna ning lähevad kõik ühe ja sama pedofiili juurde peole, tegema asju, mille eest reakodanikud pikema jututa vangi pandaks. See ongi eliiti ühendav liim: karistamatus, arusaam, et neile kehtivad teised reeglid kui ülejäänud ühiskonnale. Selle seltskonna olemus on määratletud Frank Wilhoiti sõnastatud tähelepanekuga, et „on sellised inimesed, keda seadus kammitseb, aga ei kaitse, ja inimesed, keda seadus kaitseb, aga ei kammitse“.

Epsteini eliit on sotsioloogiline nähtus, mitte lihtsalt seltskond mölakaid. Epsteini ümber tiirlejaid toetasid kaks mustrit, mis on viimase paarikümne aasta jooksul arenenud maailmas endeemiliseks muutunud. Esimest võime nimetada ühiskonna „kuldkaardiks“, ligipääsuks institutsioonidele, mis garanteerivad edu igal elualal kogu häda ja vaevata, mida tuleb taluda pööblil. Ametlik ühiskondlik kokkulepe ütleb jätkuvalt, et kõigil inimestel peab olema ligipääs elementaarsetele ressurssidele, mille abil edukaks saada. Haridus, arstiabi, turvatunne ja puhas elukeskkond peaksid olema kõigile kätte­saadavad hüved. Tegelikult on kõiki neid valdkondi aastaid alarahastatud. Pealegi, milleks konkureerida ausalt kogu maailmaga, kui võib ka lihtsalt järjekorrast mööda minna.

Sestap teavad kõik edumeelsed kodanikud, et oma laps tuleb saata õigesse erakooli, kus ta kohtub õigete inimestega ja saab õige diplomi. Sisse­pääsuks on mõistlik annetada raha mõne teaduslabori sisustamiseks – või siis käia mõnel Epsteini peol ja tutvuda seal vastava asutuse hoolekogu liikmega (nagu tegid Woody Allen ja Soon-Yi Previn). Kuna palgatööga keegi rikkaks ei saa, tuleb taas minna Epsteini peole ja panna tähele, kui seal käiakse välja riigi järgmiste suurte investeeringute asukohad ammu enne ülejäänud maailma (nagu tegi Andrew Mountbatten-Windsor). Kui haigeks jääd, aitavad Epsteini sõbrad su kiiresti uusimate teraapiate juurde (Mark Tramo). Ja nii edasi. Alaealiste tüdrukute kupeldamine oli vaid üks „kuldkaarditeenus“, mida Epstein osutas. Tema peokülalised hiilisid reeglitest mööda peaaegu kõigil elualadel. See oligi kogu süsteemi mõte.

Teine muster puudutab vastutuse institutsionaalset õõnestamist peaaegu kõikjal maailmas. 1980ndatest saadik on hulk ärimehi ja majandusteadlasi suutnud maailma veenda, et igasugused sõltumatut järelevalvet teostavad asutused on kurjast ning kehastavad bürokraatide omavoli, majanduse pidureid ja vabaduse surma. Kui järelevalve vajadust üldse tunnistatakse, siis leitakse, et ideaalis peavad seda teostama asjaosalised ise: pankurid valvavad pankureid ja metsatöösturid metsatööstureid. Seesuguse aumehesüsteemi õigustamiseks väidetakse reeglina, et keegi teine ei tunne ju keerulist süsteemi nii hästi kui selles osalejad ise. 2008. aasta majanduskriis näitas küll korraks, kui vigane see arusaam on, aga vastutuse hajutamist see ei pidurdanud. Ettevõtted said aina mõjukamaks, regulaatorid jäid aga kasinusajastul aina nõrgemaks. Kui maksuamet ei püüa enam maksuvõlglasi, konkurentsi­amet ei pane kätt ette monopolidele ja finantsinspektsioonil pole jaksu rahapesuga tegeleda, siis pole ime, et nendes ringkondades liikuvad inimesed hakkavad arvama, et nad on karistamatud ka kõigis muudes küsimustes.

Sestap on Epsteini järellainetusele põhjust tähelepanu pöörata ka Eestis. Meil ei pruugi küll olla inimesi, kes on kunagi tema pidudele sattunud, aga mustrid, mille tegid võimalikuks tema peod, kehtivad ka meil. Nende korrigeerimisega võiks alustada enne seda, kui järgmine pedofiilist rikkur pidude sarjaga alustab.