Keegi ei janune katkematult rahvale hea tegemise järele samaväärselt erakondade ja nende juhtidega. Mõne erakonna arvates on vaesed oma viletsuses küll ise süüdi, kuid sellest hoolimata vinnatakse inimesed erakondade üksmeelsel jõul vaesusest välja ka siis, kui mõni rumalusest vastu punnib. Mida lähemale jõuab järgmine valimispäev, seda tihedamas tempos ja konsensuslikumalt edeneb erakondlik heategevus. Aina odavamate või koguni „tasuta“ kaupade ja teenuste hulk kasvab ja erakonnad ei peatu enne, kui viimane põlvepikkunegi tasu, maks ja lõiv on maha löödud või maalt minema kihutatud. Ainult pahatahtlik rahvavaenlane võib seda kommunismiks nimetada. Ei, see on vastutusest kantud hoolitsus.

Veebruaris jäi võim küll aeglaseks. Hoolimata opositsioonierakondade tungivast nõudmisest, et elektriarve suurusest kollektiivsesse šokki langenud tarbijatele peab kogu kulu kinni maksma, otsust ja tagasimakset ei tulnud ning märtsibörsil keskmiselt 7-8 senti/kWh tasemele langenud elektrienergia hind ei võimalda praegu heategevusega lõpuni minna. Pole piisavalt kannatanuid. Neljakohaliste arvetega meedias hoobelnud vähestel elektrivaestel on nüüd järgmise külma talveni (kui selline peaks tulema) aega raha koguda või elupaigas senisest säästlikumasse lahendusse investeerida.

Kui Pärsia lahe ääres sõda puhkes, valitsus starti maha ei maganud. Ehkki ka nüüd jõudsid opositsionäärid võimuerakondadest ette, ei läinud valitsusel kaht nädalatki rahva bensiini- ja diislivaesusest päästmiseks. Kütuseaktsiisi ammu kavandatud mõneprotsendine tõus jääb ära – mis sest, et see nn postihinnas on marginaalse kaaluga – ning autosõit kui üldrahvalik meelelahutus saab jätkuda. Imeline pääsemine sai osaks ka lastele ja pensionäridele, kes oleksid äärepealt pidanud hakkama ühissõidukite kasutamise eest kuus kümme eurot maksma. Jäi ära. Igale poole valitsuse ja riigikogu käed paraku ei ulatu ning see põhjustab regionaalset ebavõrdsust. Punase progressi vedurina tuntud pealinnas on juba aastaid „tasuta“ ühistransporditeenus ning sügisest kaob ka kohatasu lasteaias. Õnnistust langeb taevast kui rahet.

Aktsiisitõusu ärajätmine on halb ja riskantne tegu nii poliittehniliselt (maksu­tõusu otsuse valu on ammu sisse võetud) kui ka niigi lubatud piirini tasakaaluta riigieelarve tervise seisukohalt. Otsustajad ise on spekuleerinud, et aktsiisitõusust saamata jääv kuni 40 miljonit tuleb kätte suuremast käibemaksulaekumisest. Väide on sisemiselt konfliktne, sest avalikult soovitakse kütuse hinda justkui madalamal tasemel hoida, aga salasoov on just võimalikult kalli kauba pealt rohkem käibemaksu koguda.

Sama vähe kui Hormuzi väina taasavamise kuupäeva teab valitsus ka seda, millise lõpphinna juures tuleb tänavu kätte kütusetarbijate taluvuspiir. Nelja aasta eest liikus tavabensiini hind märtsist detsembrini hinnavahemikus 1,7–1,9 eurot, paari sööstuga 2 euroni. Hoolimata kõrgest lõpphinnast jäi aasta lõpuks riigi maksutulu planeeritust väiksemaks, sest tarbijad kohandasid oma käitumist ja mõnel kuul kahanes kütuse müügikogus isegi kuni 20%. Kas tarbija taluvuslagi on nüüd kõrgemal kui nelja aasta eest, ei tea keegi, kuni pole kontrollinud. „Raha rohkem käes, küllap viivad selle kõik tanklasse,“ võib valitsus soovmõelda. Aga kui ei vii ja eriti suvel, mil autoomanikel sundsõite (lastevedu ja töölkäimine) vähem ja lustisõidust loobumisvõimalusi rohkem? Millega siis auk lapitakse? Teadagi, taas saavad kannatada avalikud teenused, nende hulk ja kvaliteet.

Katkematuid heategevusakte distantsilt vaadates paistab välja muster: kiiresti ja jõuliselt reageerivad võimuosalised seal, kus asi ka neid endid vahetult puudutab (näiteks elekter ja kütus). Mõnes teises elutähtsas valdkonnas võivad turutõrked ja -moonutused olla hoopis ulatuslikumad, kuid mingit sekkumist ei järgne. Elektri -ja bensiinivaesed peab päästma, raamatu- ja üldisemalt kultuurivaeseid mitte, see on võõras mure. Mis sest, et erinevalt keelest ja kultuurist elanike varustamist elektri ja bensiiniga kui Eesti riigi ülimat mõtet põhiseaduse preambulis ei mainita.

Maja põleb, aga mitte tanklapoolsest, vaid teisest otsast. Kütused on maailmaturu kaup, globaalne turg ja tarneahelad võivad ajutiselt katki minna, kuid taastuvad. Eesti kultuur on kohalik kaup ja kui põlvest põlve edasikandmise ahel katkeb, siis seda parandada ei saa. Praegu inglise keeles lugevad lapsed, kes ka muuseume ei külasta, ei hakka kümnendi pärast aktiivselt osalema eestikeelses kultuurielus ka juhul, kui selleks majanduslikud võimalused peaksid tekkima. Pole treenitud, ei oska ega taha (osutan siinkohal Marju Lauristini ja Anu Viltropi artiklile eelmises Sirbis).

Raamatuaasta lõpetuseks avaldatud suur lugemisuuring esimese nädalaga mingit poliitilist vastukaja ei toonud. Võib-olla ei ole veel jõutud lugeda või ollakse värskest teadmisest („olukorrast, kus turumehhanismid enam ei suuda tagada eestikeelse trükisõna ja meedia jätkusuutlikkust“) šokis, aga pigem on vastus uuringu tulemustes, mille kohaselt loevad kõige vähem raamatuid või muud teksti keskealised mehed. Tõstkem pilk ja näe, seal nad ongi! Juhivad erakondi, ministeeriume, ettevõtteid. Eriti üheülbaline on olukord just poliitilises juhtkonnas. Võib ette kujutada, millise poliitkiusamise ohvriks langeb iga harv erand, kes tähtsal nõupidamisel mõnd autorit-teost mainib või koguni tsiteerib. Hea veel, kui pääseb vaid „professoriks“ ja „prillipapaks“ narrimisega ning prille koguni ära ei võeta ega katki tallata.

Kas solvasin nüüd kedagi? Kõigil riigi­kogu ja valitsuse liikmetel ning erakonna­juhtidel on lihtne tõestada, et eksin. Esimene samm on võtta rahvusraamatukogu kodulehelt (tasuta!) ette lugemis­uuringu küsimustik (lk 206–239), küsimustele ausalt vastata ning seejärel leida oma kuuluvus lugejatüüpi juhul, kui kohe ankeedi alguses ei kvalifitseeruta mitte­lugejaks. Sealt edasi – ja seekord tõepoolest täiesti tasuta – saab hakata oma leidudest ja positsioonist ning, veel parem, loetud raamatutest avalikult rääkima, põimida oma argijuttudesse tarkade autorite mõtteid ja tsitaate. Märkusena, kui tegelikult on tsiteeritut lugenud ainult referent või kõnekirjutaja, siis on see sohk. Neegritegu, kui laenata Heete Sahkai suure­pärast tõlkeleidu Natalia Ginzburgi „Perekonnaleksikonis“ (LR 2026, nr 4–7).

Kui siis nõnda on end soojaks räägitud ja kujundatud senisest teistsugune hoiak kõikvõimalike rahvuskultuuri eluavalduste suhtes, võib esimene vapper tulla lagedale ka mõttega, et kuulge, mis oleks, kui õige sõnastaks riigile kultuuri­poliitika ja pääseks nii ka paremasse seltskonda. See seltskond, läbi aastakümnete stabiilselt umbes 200 000 eestlast, on inimesed, kes iga päev mõttes ja teos hoiavad elus põhiseaduse peaideed, toodavad ja tarbivad ka ära kogu rahvuskultuuri, käies lisaks lugemisele regulaarselt teatris, kontserdil, kinos, muuseumis, näitusel jne. Mis oleks uhkem kui kuuluda nende hulka!

Ühtlasi saaks nii olla abiks kultuuriminister Heidy Purgale, kes ligi kolme aasta eest ametisse astudes sõnastas Sirbile antud intervjuus oma suure unistusena: „Riigikogu võiks võtta kultuuri teemadel suurema rolli, olla eestkõnelejaks. [—] Kultuurikomisjon võiks rohkem kultuuriteemasid arutada, sest nii jõuavad arutelud fraktsioonidesse, inimeste teadvusesse, ka suurde saali. Sest miks meil riigikogu on? Mitte ainult selleks, et kiirkorras maksuseadusi menetleda, vaid et arutleda, debatte pidada.“ Maksuseadus on pea lõpuni menetletud ning bensiini hind läheneb lõpmatult nullile. Ilus jõudehetk. Kui õige täidaks selle raamatudebatiga?