Neil, kellele Venemaa president Putin on pinnuks silmas, on olnud põhjust kahjurõõmuks: Putini sõbrad Maduro ja ajatolla Ali Khamenei on läinud, Bashar al-Assadist on saanud minevik ja nüüd on kord järgmise diktaatori, Putini enda käes. Tõsi, USA ja Iisraeli ootejärjekorras on tõenäoliselt ka ajatolla järglane, viimase poeg Mojtaba Khamenei. Mõlemad riigid on kinnitanud, et kui Iraani uus liider jätkab senist poliitikat, saab ka temast sihtmärk. Punkripomm on kindlam kui diplomaatia.

Berliinis elav sotsioloog Igor Eidman, keda Venemaaga seonduvalt sageli intervjueeritakse, leiab, et ka Putin võib karta enda kõrvaldamist, eriti kui tõmmata paralleele Iraaniga, kellega USA pidas ju samuti läbirääkimisi, aga ründas Iraani sellele vaatamata.¹ Kui Eidmani hääles on annus irooniat, siis Venemaa propagandistid maalivad tõemeeli õudusunägusid, mis võib selle kõige taustal oodata Putinit ja Venemaad. Aga need sõnumid on mõeldud ennekõike Venemaa auditooriumile osutamaks, kui kohutav ja ebausaldusväärne nähtus on lääs.

Kostab ka Vene allikate kergendatud ohkeid, et Venemaa ehk ei peagi nüüd enam Iraanile tasuma oma tänuvõlga tolle tarnitud sõjatehnika, rakettide ja laskemoona eest, seda enam et kõike seda, mida lubati (hävituslennukeid, koptereid, õhutõrje- ja radarisüsteeme) on Venemaal endalgi hädasti vaja.

Iraani murdmine ja kurdide küsimus

Asjatundjad on rõhutanud, et sõjapidamine õhust ei pruugi Iraani režiimi murda. Et see niisama lihtsalt ei alistu, seda kinnitab ka uue usujuhi portree kinnitamine režiimi fassaadile. Tegelik võim Iraanis kuulub Islami Revolutsioonilisele Kaardiväele ja selle juhtkonnale, mille eesmärk on kaitsta Iraani Islamivabariiki. Eri hinnanguil on kaardiväe suuruseks 125 000 – 190 000 isikut. Nii kaardiväe kui ka regulaararmee infra­struktuuri, sõjatehnikat ja isikkoosseisu on küll süsteemselt hävitatud, kuid ilma maismaaoperatsioonideta ja kontrollita kogu territooriumi üle pole võimuvahetust võimalik tagada. Suuri lootusi on pandud sellele, et Iraani rahvas ise võtab ohjad enda kätte, kuid seda pole juhtunud. Puudub ka poliitiline opositsioon, kes suudaks rahvast organiseerida ja võimu üle võtta.

Iisraeli armee eruohvitseri ja sõjanduseksperdi Grigori Tamari sõnul on Iisraeli luure tegelenud sellega, et leida Iraani regulaararmee ohvitserkonna hulgast kõrgemad ohvitserid, kes oleksid valmis Iraani režiimi kukutama ja koondama enda ümber režiimivastased jõud. Ka hävitas Iisraeli õhuvägi Tamari kinnitusel süsteemsete õhulöökidega piirikaitse Iraani ja Iraagi vahel, selleks et Iraagis paiknevad kurdi üksused saaksid liikuda takistamatult üle piiri.² Ulatuslikke õhurünnakuid Iraani Kurdistani piirkonna sõjalistele rajatistele kinnitab ka uudisteportaal i24News. Sama uudistekanali väitel on hakanud lahingupositsioone sisse võtma siiski vaid Iraani Kurdistani Vaba Elu Parteile alluvad üksused,³ kuid teised allikad pole seda kinnitanud. Iraani Kurdistani mägipiirkondades paiknevate relvastatud rühmituste suuruseks on hinnatud 4000–8000 võitlejat.

Iraagi Kurdistani regulaarväe staatuses oleva Peshmerga suuruseks on arvatavalt (AI kogutud andmeil) kuni 200 000 võitlejat; Kurdistani keskvalitsusele allub sellest umbes kolmandik ja ülejäänud osa on Kurdistani Demokraatliku Partei ja Kurdistani Patriootliku Liidu kontrolli all. Peshmerga koosseisu kuulub samuti eriüksus ehk Kurdistani Komandojõud (Hêzekanî Komandoî Kurdistan), mille suuruseks on hinnatud kuni 10 000 võitlejat. Iraagi kurdide militariseeritud sandarmeeria (Zêrevanî) koosseisus on aga kuni 50 000 aktiivset võitlejat.

Kuigi Trump on kutsunud kurde Iraani režiimi vastu välja astuma ja väidetavalt on sellega aktiivselt tegelenud nii USA kui ka Iisraeli välisluure, siis Iraagi Kurdistani regionaalvalitsuse presidendi Nechirvan Barzani sõnul ei kavatse Iraagi Kurdistan⁴ üheski konfliktis osaleda. Oma vastuseisu sellele väljendas ka Iraagi välisminister Fuad Hussein USA asjurile.⁵

Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et kogemustele tuginedes kurdid USAd väga ei usalda ja USA sõnum pole olnud ka kuigi selge. Kas näiteks kurdide kaasamise korral tagatakse neile ka vajalik relvastus ja õhutugi, sest ilma selleta oleks rünnak Iraani üksuste vastu vaid enesetapp? Ka tuleks ilmselt vastata küsimusele, kas ollakse valmis iseseisva Kurdi riigi või vähemasti autonoomse piirkonna tekkimisega Iraagi kõrval ka Iraanis.

See sobiks suurepäraselt Iisraelile, kes on ka kurdide üks suuremaid toetajaid, kuna see tekitaks kaitsva puhvri Iisraeli ja Iraani keskvalitsuse vahele, kuid sellele on kindlasti vastu Türgi, kes on käsitlenud kurde tülika probleemina. Pole siis üllatav, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on Barzanile juba ka ennetavalt helistanud ja oma muret väljendanud.⁶ Türgi arvamust oleks USA-l raske ignoreerida.

Kurdide asuala jaguneb praegu põhiliselt nelja riigi ehk Iraani, Iraagi, Süüria ja Türgi vahel. AI kogutud andmetel võib kurde olla neis riikides umbes 30–45 miljonit (rahvaloendusi neis riikides pole viimasel ajal tehtud). Samadel andmetel elab kõige suurem osa kurdidest Türgis, seal on neid hinnangulistel 15–20 miljonit (18–20% elanikkonnast); Iraanis 8–12 miljonit (10% elanikkonnast), Iraagis 5,6–8,5 miljonit (15–20% elanikkonnast) ja Süürias 2,5–3,6 miljonit (10–15% elanikkonnast).

Iraagi kurdide ettevaatlikku hoiakut võib igati mõista, sest lääneriigid on kurde pidevalt petnud. 1920. aasta Sèvres’i lepinguga, mis sõlmiti Esimese maailmasõja võitjate ja Osmanite riigi vahel, lubati moodustada ka iseseisev Kurdistani riik, kuid seda lepingut ei ratifitseeritud ega asutud seda ka kunagi täitma. Pärast Türgi Vabadussõda (1919–1923) sõlmiti uus Lausanne’i leping, millega jaotati Osmanite impeeriumisse kuulunud kurdi alad nelja riigi vahel ning tehti kurdidest suurim ilma riigita rahvas maailmas. Ka viimastes Iraagi ja Süüria sisekonfliktides on kurde ebaõiglaselt koheldud ning jäetud neile antud lubadused enamasti täitmata. Praeguse seisuga on kurdidel oma autonoomne piirkond Iraagis, Süürias on pärast võimuvahetust tagatud neile teatud hulk õigusi, kuid Türgi ja Iraan on olnud kurdide õiguste suhtes täiesti tõrjuvad.

USA eeskuju ja uued riskid

USA ülemvõimu demonstratsioon Iraani vastu on asetanud Iraani senised liitlased Venemaa ja Hiina sisuliselt pealtvaataja rolli ja otseselt pole kumbki Iraani abistama tõtanud. Väidetavalt tugineb Iraan raketirünnakutes siiski Vene luureinfole ja kasutab droone, mis sisaldavad Venemaal toodetud komponente.

Ukraina aspektist vaadates paneb USA ressursimahukas sõjategevus Iraani vastu löögi alla USA laskemoonavarud ja piirab sellega Ukraina, kuid ka teiste riikide võimalusi seda USAst hankida. Eriti halvasti mõjub see Ukraina õhukaitsele, milleks ei jätku rakette juba praegu. Samuti kergitab sõda Lähis-Idas nafta ja gaasi hinda, suurendades seega Venemaa tulusid – vesi Venemaa sõjaveskile. USA on lubanud nüüd ka Indial jälle Vene naftat osta.

Halvim globaalsele julgeolekule on aga olukord, kus rahvusvaheline õigus enam ei kehti ja maksab vaid jõud. See õigustab ka Venemaa sõda Ukraina vastu ja legitimeerib Putini tegevuse. Viimasega suheldes ja Ukrainat survestades on Trump seda tegelikult juba ka teinud ning võimalik, et Iraani sõda alustades võtnud Putinist koguni eeskuju. See on küllap põhjus, miks Trump ei käsitle Putinit ega ka Netanyahut sõjakurjategijatena, sest sõda on nüüd lubatud vahend ja seal tehakse paratamatult koledaid asju. Ka USA teeb, sõda on sõda. Seejuures on USA üks neid riike, kes ei tunnista Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni ja on käsitlenud õigusemõistmist sõjas toime pandud kuritegude üle omaenda prerogatiivina. See kaitseb põhimõtteliselt süüdistuste eest ka Trumpi ennast, ent vähemasti Nobeli rahupreemia komitee võib nüüd kergendatult hingata.

Putini varuplaan

USA keskendumise tõttu Iraanile on rahukõnelused Venemaa ja Ukraina vahel jäänud ootele, kuid Donbassi küsimus pole päevakorrast hoopiski mitte kadunud. Trump nõuab järelejätmatult, et Ukraina teeks diili, kuna nüüd on tal kaarte veelgi vähem. Venemaa on omalt poolt ähvardanud, et kui Ukraina Donbassi küsimuses järele ei anna, väljub Venemaa rahukõnelustelt. Sellega seoses on Venemaa hakanud rääkima varuplaanist sõja jätkamiseks ja see peaks ära hirmutama nii Ukraina kui ka Euroopa.

Varupaani üheks aktiivsemaks tutvustajaks on kujunenud Valeri Solovei, kellel on hea väljund Ukraina meediasse. Siiani konspiroloogina tuntud ja Kremli telgitaguseid vahendanud Solovei esineb sedakorda otse Kremli ruuporina. Solovei sõnul valmistab Venemaa ette varuplaani juhuks, kui läbirääkimised Ukrainaga nurjuvad. See plaan sisaldab tema sõnul kolme elementi: suurt mobilisatsiooni, veelgi põhjalikumat sõjamajandusele üleminekut ja teise rinde avamist Euroopas.⁷ Kanalile И Грянул Грэм nimetab Solovei teise rindena Balti riike.⁸ Varem on ta rääkinud asümmeetrilisest tegevusest kõigi Euroopa riikide vastu.

Goebbelsliku kavalusega, just nagu sõjaväekohuslasi hoiatades, esitab Solovei seda sõnumit kui sõbralikku nõuannet kaasmaalastele mobiliseerimise vältimiseks. Ta soovitab kõigil mobilisatsiooni alla kuuluvatel meestel vahetada elukohta, varuda endale sularaha ja valmis seada kõike vajalikku sisaldav nn ohukohver, kus oleks soe pesu, raha, nutitelefon (jälitamise eest kaitsva SIM-kaardiga) jms. Väikeettevõtjaile soovitab Solovei volitada oma ettevõtte juhtimiseks usaldusväärne isik ja ka oma raha mõnele usaldusisikule üle kanda. Kaitstud pole ta sõnul keegi. Politseile ja Ros­gvardiale ei ole Solovei arvates üldse raske miljon sobivas eas meest kokku koguda, kuna ebaõnnestumise korral ootab neid ennast rindele saatmine. Sobivas eas mehed võidakse kinni pidada kus tahes: töökohal, poes, bussipeatuses, metroos jne.

Tõsi on, et praegu hukkub Ukraina rindel igas kuus kuni 10 000 Vene sõdurit rohkem, kui neid suudetakse juurde värvata, ehk bilanss on negatiivne. Nii on Putinil tegelikult valida kahe otsuse vahel: kas sõda lõpetada või kuulutada välja mobilisatsioon, enne kui Ukraina mõnest alamehitatud rindelõigust läbi murrab.

Seni on Venemaa kasutanud läbirääkimiste protsessi venitamistaktikana edasiste sanktsioonide vältimiseks ja Ukrainale sõjalise toetuse piiramiseks, sest rahuprotsessist väljumisega võib Venemaa kaotada Trumpi soosingu. Uued ähvardused kõnelevad seega pigem sellest, et Venemaal on läinud rahuprotsessiga tegelikult juba väga kiireks ja ähvardus sellest väljuda on vaid tühi retoorika.

Venemaa kriitilise piiri peal

Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanovi⁹ hinnangul on Putin mänginud end tupikusse, millest ei ole ühtegi head väljapääsu. Riigi majanduslik ja finantsiline olukord halveneb, seis armee elavjõuga on üha probleemsem ning aina raskem on värvata uusi kontraktnik’uid. Samas on Kasjanov veendunud, et mobilisatsiooni Putin kardab ja selle peale ta välja ei lähe. Kasjanovi arvates on Putin endale juba teadvustanud, et ta võib sõja kaotada, kuid tal pole kuhugi ka taganeda ning ainuke õlekõrs, mis talle veel on jäänud, on Donald Trump ja lootus, et tal õnnestub Trumpiga ka edaspidi manipuleerida ja panna ta Anchorage’i vaimus veelgi rohkem Ukrainat survestama.

Kasjanov on veendunud, et Putin närveerib tõsiselt ja on valmis sõda lõpetama. Sellele viitab Kasjanovi sõnul tõsiasi, et Ukraina-Vene rahukõneluste delegatsioonides osalevad poliitikute kõrval ka sõjaväelased, kes arutavad konkreetseid asju: kuidas reaalselt lahingutegevus lõpetada; kuidas tagada sõjaväe tagasitõmbumine või kuidas seda kontrolli all hoida jne. See on läbirääkimiste produktiivne osa, ilma milleta pole sõja lõpetamine võimalik.

Sõja lõpetamiseks, möönab Kasjanov, vajab Putin aga hädasti Donbassi võidukat ülevõtmist, mille Ukraina on aga välistanud. Nii lõpetab Venemaa ta sõnul sõjapidamise lõpuks ikkagi vaid siis, kui USA ja lääs Venemaad selleks veenvalt survestavad.¹⁰

See intervjuu on salvestatud enne USA ja Iisraeli aktsioonide „Epic Fury“ ja „Roaring Lion“ algust ja võib arvata, et USA tähelepanu nihkumine Iraanile annab Venemaale hingetõmbeaega, et hirmutamisega Ukrainat ja Euroopat survestada ning neile oma tingimused peale suruda. Euroopa Liidu abi blokeeriv Ungari on selles Venemaale suureks toeks.

Taustal USA vahevalimised

Kuna lähenevad novembri vahevalimised USAs, Epsteini skandaal kogub hoogu ja Donald Trumpi reitingud USAs langevad, siis on ilmselge, et olukorda üritatakse parandada välksõdadega Venezuelas ja Iraanis ning lähiajal võib-olla Kuubal või veel kuskil. Aeg novembris toimuvate USA vahevalimisteni tiksub, valimiskampaania on sisuliselt juba käivitunud ja aega USA valijate pööramiseks enam palju pole. Erinevate arvamusküsitluste andmetel on Trumpi toetus langenud juba alla 40%, mida võimul presidendi puhul peetakse kriitiliselt väikeseks.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et maailma julgeoleku olukord on mattunud paksu sõjauttu, kus madin käib mitmel suunal ja on teadmata, milline on tulemus, kui udu ükskordi hajub. Ilmselt ei haju see siiski mitte enne USA vahevalimisi ja mõnel hinnangul ka mitte enne, kui Trumpi ametiaeg natuke vähem kui kolme aasta pärast läbi saab. Venemaale on see kolm aastat aeg, kui annab veel sõjapokkerit mängida. Mõned kaardid selleks ju veel on.