Tartu ülikooli 2025. aasta audoktorite seast leiame Londoni Middlesexi ülikooli emeriitprofessori Paul Cobley, keda tunnustati silmapaistvate saavutuste eest semiootikas, meediauuringutes, kirjandus- ja kommunikatsiooniteadustes. Mullu detsembri alguses Tartus peetud vestluses rääkisime Cobleyga sellest, et teaduses tehakse palju teoreetiliselt läbi mõtlemata empiirilisi uuringuid, samuti eetikaprobleemidest teaduskirjastuses, tehisaru piiratusest jpm.
Palju õnne audoktori tiitli puhul! Kuidas on tunnustus sulle mõju avaldanud?
See on lausa rabav ja hämmastav. Mina saan asjast aru nii, et alates 1997. aastast on Tartu semiootika osakonna liikmed osutanud mulle rea teeneid. See on jätkunud aastani 2025, mil mulle anti nende 28 aasta jooksul osutatud teenete eest lisaks veel ka auhind. Mind hämmastab prominentne koht, mis on Tartus ja ilmselt ka terves Eestis antud intellektuaalsele elule, vaimuelule. Näiteks jahmatas mind külaskäik Juri Lotmani hauale – see asub surnuaial, mis on mõeldud teadlastele. Loodud on koht, antud oma ruum surnud teadlastele, aga ka elavatele – see liigutab mind väga. Tegu on sügava pühendumusega, mille tähtsust kiputakse modernses maailmas unustama.
Oled end iseloomustanud meedia ja kommunikatsiooni uurijana, kuid oled kirjutanud ka biosemiootika teemadel. Miks on biosemiootika tähtis mitte ainult mitteinimeste uurimisel, vaid ka inimühiskondade mõistmiseks?
Mind koolitati poststrukturalistlike traditsioonide vaimus. Lacan, Derrida, Foucault moodustasid 1980ndatel ja 1990ndatel kultuuri- ja meediauuringute standardi. Mõneti oli see väga mugav, sest siis sai maailmaasjad laias laastus sulgudesse võtta. Tähtis oli tähistaja-tähistatava suhe, eluilm kui tehislik võimusuhete kogum. Peamine oli mõista, kuidas asjad toimivad poliitilises koosluses, polis’es. Arvan, et nüüdseks on postmodernism kirjastamisnähtus. See ei ole enam tõlgendav tööriist, ei selgita enam midagi ja varises kokku umbes aastal 1995. Me ei ole enam kaugeltki nii teoreetilised, ei humanitaarias ega sotsiaalias. On küll mõningaid kantse, kus veel teoretiseeritakse, aga teooria valitsusaeg on läbi.
Kuid 1990ndatel avastasin Thomas Sebeoki loomingu kaudu, et semiootika ei võta maailma sulgudesse, vaid on justkui eelsokraatilise mõtlemise taassünd, mis on pihta saanud mõnedele teaduse võtmeküsimustele. Näiteks küsimus: kui raske on Maa? Minu huvi biosemiootika vastu läheb veel kaugemale kui kümme aastat. Mu raamatusse biosemiootikast [„Cultural Implications of Biosemiotics“, 2016 – toim] on õigupoolest kokku kogutud ja kohandatud minu eelneva 15-16 aasta tööd. Mulle näib, et ilmumise ajaks oli see raamat juba iganenud, aga biosemiootika on elu mõistmiseks ikka veel tähtis.
Kas teooriast eemaldumine toob endaga kaasa ka ohte?
Jah, teooriast eemaldumine on ohtlik. Viimase kolmekümne aasta pärand on meid teaduses toonud ületootmiseni. Teeme iga hinna eest empiirilisi uuringuid, sest neid hinnatakse ja nende eest jagatakse grante. Kahjuks palju tehakse teooriat läbi mõtlemata. Võidakse küll olla metodoloogiliselt üsna peen, kuid õigupoolest ei ole suurt osa empiirilistest uuringutest vaja, sest paljud probleemid saaksid teoreetilise töö ja ettevalmistusega juba ära lahendatud. See on tõenäoliselt üks ületootmise põhjusi ning takistab teadmiste hankimist, neist arusaamist.
Tulin teadusse 1970–1980ndatel, mind õpetasid sotsioloogilise suunitlusega teadlased. Mulle anti mõista, et teooria on primaarne, pole võimalik teha kultuuriajalugu ilma kultuuriteooriata. Tartlastele ei pea ma seda muidugi ütlema, seda on Juri Lotman tugevalt rõhutanud. Oleme unustanud, et empiirilist tööd tehes tuleb enne läbi mõelda. Nii tehaksegi väga palju mõttetut tööd, sest teooria pole moes. Kardetavasti tullakse Tartus mu loengut „Lähimõtlemine ja kaugmõtlemine“ kuulama eelarvamusega: jumala eest, kas jälle see semiootika kvalitatiivse loomuse teema! Jälle hakkame muretsema semiootika kvantifitseerimise pärast. Aga mina lähenen teemale veidi teise nurga alt. Mina ja mu kolleegid ei huvitu arvudest, vaid kvalitatiivsetest küsimustest. Arvud on kõrvaline probleem, oleme teinud kvalitatiivsete küsimustega küsitlusi, et uurida hoiakuid lähilugemise kohta pedagoogikas.
Mõtlemise seisukohalt on siin seos generatiivse tehisaru tööpõhimõtetega. Paljud generatiivse tehisaru omadused, mida oleme harjunud võtma kvalitatiivselt sarnasena, on õigupoolest tondid, need on koodi tondid, ning ma ütlen – olge valvsad. Tuleb ka tähele panna, et väga suur hulk teadmisi on maksumüüride taga, mistõttu generatiivne tehisaru sinna ligi ei pääse. Nii et tehisaru on kõigest väga kiire otsingumootor, aga suurele hulgale teadmistest ligi ei pääse. Neid mudeleid on treenitud ka ebaseaduslikult omandatud teabe peal, seda puudutab näiteks kohtuasi firma Anthropic vastu. Kui nüüd mõelda teadustöö ja doktoriõpingute peale, siis tehisaru uut teadmist ei loo, ei loo ka uusi ühendusi vanade teadmiste vahele. See on väga tagasivaatav.
Omandasin John Deelylt, et semiootikat iseloomustab vis a prospecto. Semiootika on suunatud projektsioonile ja ennustamisele, vahel ka spekulatsioonile. Tavaliselt põhinevad spekulatsioon ja ennustamine inimese olemise positiivsetel aspektidel ning on seetõttu üsna usaldusväärsed. Kuid tehisaru on väga vis a tergo, minevikust juhitud. See on disainitud äärmiselt ameerikalikult ja küsib aina: kas saan teid aidata, kas saan teile sedasama rohkem pakkuda? Nii on disainitud näiteks Copilot ja ChatGPT.
Olen õudusega märganud, et Ühendkuningriigis mõjutavad juturobotid teismelisi, kelle hormoonid möllavad ning kes kannatavad vaimse tervise probleemide all. Neile soovitati oma muresid jagada juturobotitega. Muidugi küsisid nad robotitelt, kas läheduses leidub mõni kõrge kalju. Tehisaru lubas neid sinna juhatada. Emotsionaalse intellekti puudus teeb seda. Ei saa aga ainult masinaid süüdistada, sest need on niimoodi disainitud. Nemad hakkavad meie elu hindama – meenub „Black Mirrori“ osa, kus igal sammul hinnati inimeste sotsiaalsust masinate abil.
Mainisid ületootmist, räägi paari sõnaga teaduskirjastamisest ja oma tegevusest toimetajana.
Mul on kirjastamisest süngeid muljeid. Aastaid tagasi ütles mulle Thomas Sebeok, et tema on alati olnud publitseerimisest väga huvitunud, kuigi paljusid teadlasi see ei huvita. Ta pidas silmas, et talle meeldivad publitseerimistegevuse juures eeskätt inimsuhted – isiklikud suhted ja lood. Minul on selles suhtes vedanud, et kuigi toimetan raamatusarja „Semiotics, Communication and Cognition“ suurkirjastuse De Gruyter Mouton alt, on mul õnnestunud hoida kontakti ühe ja sama tegevtoimetajaga. See on tänapäeval väga haruldane, sest töökohta peetakse aina lühemat aega ja juhuslikumalt, mistõttu personaalne side kipub kaduma. See on väga tähtis. Ka ajakirja Social Semiotics toimetasime algul n-ö väikeettevõttena. Praegu on see küll suurkirjastuse Taylor & Francis all, kuid alguses oli sõltumatu ajakiri. Mulle on alati meeldinud idee millegi sõltumatust tootmisest, see meenutab punki, kui öeldakse, et minge tehke ise oma bändi, kirjastage oma fänniajakirja jne. See ei ole tänapäeval muidugi mõeldav, sest Google’ist ei leiaks teid keegi üles. Nii et praegusel ületootmise ajal antakse ajakirja välja Taylor & Francise alt.
Kuid alguses – olen ajakirjaga seotud umbes 2010. aastast – tegime koos David Machiniga väga personaalset ja ajamahukat tööd, mis oli pooleldi nagu doktorantide juhendamine. Kui saime artikli, mis oli ilmselgelt doktorandi kirjutatud ega olnud veel avaldamisvalmis, pidasime maha pika kirjavahetuse kuni lõpuks artikkel küpseks sai. Nii saime aidata ka algajaid. Aidata avaldada on toimetamise, publitseerimise puhul kõige tähtsam. Ületootmise ajastul ei ole see enam võimalik. Avaldub hoopis vastupidine tendents: ajakirja ja artiklite kvaliteeti saab tõsta tagasilükkamiste kaudu. Meenub kalakonservi reklaam „Kala, mille John West tagasi lükkab, annab John Westi lõhele parima meki“. Mõni ütleb, et liiga palju artikleid võetakse vastu ning sellepärast on meil ületootmine, aga mina arvan, et asjad on keerukamad.
On palju ajakirju, mis tegelikult ei vali, mida avaldada.
Täiesti õige. Need on sellised ajakirjad nagu Journal of Humanities. Olen mõelnud, et peaksin millalgi vastu võtma pakkumise teha plenaarettekanne Kyōto polümeeride ja plastiteaduste konverentsil. Nad muudkui küsivad. Muidugi, kui kirjastamisalal ei vohaks ebaõiglus ja küsitavad praktikad, siis ei oleks õigupoolest vaja sääraseid ajakirju. Meenub, et kui ma alles teaduses alustasin, avanes mul võimalus ühes ajakirjas avaldada. Minu juhendaja aga hoiatas, et ära seal küll avalda, sest nad on nagu maffia: nõuavad liikmemaksu ja alles siis võtavad su artikli vastu. See on kuritegelik nagu maffia, ütles ta. Säärased maffialikud ettevõtted on tänapäeva hiiglastega võrreldes muidugi köömes. Saan pidevalt kirju, kus küsitakse, kas tahate liituda meie toimetuskolleegiumiga, kas tahate tulla meile peatoimetajaks – ja siis sa maksad neile 2000 eurot aastas, et olla nende peatoimetaja … Nii et meil on väga toksiline teaduskirjastamise maastik. Ja lisaks röövivad nad avalikku raha. Väga palju eraettevõtlusest põhineb avalikul rahal. Kuid meil valitseva ideoloogia tõttu valijad ei aktsepteeri avalikku ettevõtlust, sest see paistab liialt sotsialismi moodi.
Viimaks, millised on praegu semiootikas kõige suuremad probleemid ja milline paistab nende tõttu semiootika tulevik?
Nagu ütlesin, oli minu raamat „Cultural Implications of Biosemiotics“ ilmumise ajal juba 20 aastat ajast maas, kuigi väljendas ka teatud äratust meie distsiplinaarsel väljal. Nüüd toimub praegune äratus, ma arvan, kognitsiooni vallas. See on tähtis, kuigi mitte ainus probleem. Thomas Sebeok – jällegi ta tuleb esile, ma olen ilmselt tema suuvooder, olen kogu karjääri vältel olnud – ütles kunagi, et kognitiivteadus võrdub semiootika pluss raha. Kognitiivteadused saavad teostada katseid, teha empiirilist tööd, millega teooriaid läbi töötatakse. Viimase 20 aasta jooksul on see väga valdavaks saanud. Kuid on ka probleeme, sest rahastus, mis võiks tulla semiootikasse, läheb nende katsete tegemiseks ja tihti ei kõla see kokku meie tehtavaga.
