Mind on alati häirinud see, kui mänguväli lahutatakse reaalsusest ning öeldakse, et mäng käib „mängult“. Otsekui oleks mäng midagi vähemat kui tegelikkus, midagi muud ja kuskil mujal. On siiski üks vald, kus seda lahutust teha ei saa. Selleks on keelevald, kus tegelikkus ja kujutlus jagavad ühist pinda ning lähevad nii sujuvalt üksteiseks üle, et neid ei saa enam kenasti piiritleda. Seetõttu ongi keel kõige võimsam mänguvahend. 

Keel mängib tegelikult juba ise. See mäng toimib esmajoones mitte nimetamise ehk fikseerimise, vaid nihestamise ehk liikvele lükkamise kaudu. See on erinevuse sisestamise mäng, millega saab ühendada ühendamatut ja lahutada lahutamatut. Kui Alliksaar küsib, „kas palju kitsendada või kitse paljundada“, siis just siin ja ainult siin kits kitseneb ning kitsas paljuneb ääretuks. Või lugege omaette valjusti ja korduvalt Laabani rida „Rroosi Selaviste imesina paneb inimese inisema“ ning juba te muututegi millekski mesilaselaadseks … 

Keelemängus tuuakse seega kokku, mis kokku ei käi, ning muundutakse hoopis loomuvastaselt, vastuoksuslikult. Tegu on tõelise karnevaliga, peoga, mida saab korraldada äärmiselt ökonoomsete vahenditega. Piisab häälikute teisaldamisest, vahetamisest sõnade alguses, et tuua näole muie. Piisab üleliigsest korrutamisest, et juba tekitada erinevus ehk häiring. Piisab subjekti tõstmisest lause lõppu, et tema alust rajavat positsiooni kõigutada. Võimalusi on lõputult, muundumisi lõpmatuseni.  

Seepärast ei tohigi kaasa minna taotlustega muuta keel funktsionaalseks ja üheselt mõistetavaks. Keelel peab olema õigus vasturääkivusele, et meil püsiks võimalus astuda vastu üheülbalisuse pealetungile, et meil oleks väge edasi muunduda. See ongi elu pärisprobleem.