Eesti ajakirjanduses jääb sageli tehnoloogilise arenguga seonduv piisavalt sügavalt käsitlemata. Pärast ajakirjanik Taylor Lorenzi meediaharjumuste uurija Ian Alex Andersoniga tehtud intervjuu¹ kuulamist on mul keeruline lugeda sõna „nutisõltuvus“. Teadlaste sõnul kasutatakse seda liiga palju ning vääralt: valdavalt on tegu hoopis harjumusega.² Kelle puhul kehva, kelle puhul kobeda harjumusega.

Sõna ja selle, mida ta tähistab, mõistmine on hädavajalik, et päriselt juurutada tervislikke harjumusi seoses nutitelefonide ja ühismeediaga. Paistab ju, et see on meie – vanemate, õpetajate, noorte jt – ühine eesmärk. Sõltuvusele viitamine häbimärgistab ka telefoni tervisliku kasutamise. Niisamuti on see andnud hagu ühismeedia keeldudele; muusuguste poliitiliste otsuste puhul raiskab ähmitsemine riigi raha ja jõustab kõlbelist peataolekut, mis piirab aina arvukamates riikides noorte ja teistegi ligipääsu teabele, rikkudes inimõigusi.

Usun, et ühismeediakeelud ja jutt sellest, et noored on somest „sõltuvuses“, pole kellelegi suur uudis. Kohati vahi nigu nõela, kui kiiresti liigub poliitika tehnoloogia vallas, mil n-ö päris murede puhul, nagu aina paisuv majanduslik ebavõrdsus, ahnusest inimeste tapmine, perevägivald, rikkuritele karistava tagajärjeta laste vägistamine, krüpto- ja petuskeemid, vaenuõhutamine, autoritaarsus jms, läheb mokk hetkeks kõveraks, kuid siis tõtatakse hoogsalt edasi. „See ajab jooma,“ nagu ütles Kaja Kallas. Kedagi peavad ju peata­olek, keelud jms teenima.

Ajakirjanduses vahendatakse, et ühismeediakeeluga karistatakse USA suuri ja valdavalt kuritegelikke tehnoloogiaettevõtteid.³ Austraalia oli maailmas esimene riik, kus keelati ühismeedia alla 16aastastele. Samasuguse keelu plaanivad jõustada Ühendkuningriik, Hiina, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, India, Itaalia, Malaisia, Norra, Sloveenia, Hispaania, USA ja ka Austria.⁴ Ettekäändeks on ühismeedia halb mõju laste tervisele ja turvalisusele. Sõltuvuse raamistik kihutab seda kõike õndsalt tagant – et siis jälle laste kaitseks.

Toetutakse valeteabele

Minu, mu tuttavate ja sõprade lugemislauale on sattunud teaduslikuna turundatud Jonathan Haidti raamat „Ärev põlvkond. Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat“, millele viidatakse ohtralt seoses keeldude ja laste turvalisusega. Raamat räägib pehmeks iga mureliku lugeja, kes pole tehnoloogilis-poliitilise arenguga kuigivõrd kursis ega tea, et see sisaldab ohtralt vassimist. Seda ilmestab tunamullu Martin Ehala sulest tärganud arvustus pealkirjaga „Noorte enesehävitamisele tuleb panna piir“ (PM 26. IX 2024) ja artikkel „Lapsi on tabanud vaimse tervise epideemia. Kuidas hea lapsepõlv taastada?“ (31. I 2025). Ka Liis Lemsalu jt on soovitanud Haidti raamatut alles hiljaaegu.

Tegu on menukiga: keskmine hinnang sellele on Amazonis 4,6/5 ja seda on müüdud üle kahe miljoni köite. Selle autor, USA sotsiaalpsühholoog Jona­than Haidt on sedavõrd tuntud, et veenab isiklikult Prantsusmaa peaministrit piirama ligipääsu ühismeediale.⁵ Haidt annab Prantsusmaa ajakirjandusele aru: „Minu raamat jõudis ilmuda õigel ajal: see annab teadusliku selgituse sellele üldlevinud murele [lapsed ekraanide taga] ja, mis kõige tähtsam, näitab, et kollektiivselt saab midagi ära teha. Mind hämmastas, et emad reageerisid silmapilk. Nad tõusid üles üle kogu maailma. Vanemate mobiliseerumine tõi kaasa vastupandamatu poliitilise surve. Muutus ei tule ülevalt, see tuleb miljonitelt vanematelt, kes ütlesid: „Aitab küll!““

Haidt on otsekohene ja veenev, vähemalt mõne meelest. Ta seletab edasi, et 2012. aastast on täheldatud lääne noorte hulgas vaimse tervise murede hüppelist kasvu ja ühtlasi tähelepanuvõime järsku ahtumist. Arvukatele andmeallikatele ja uurimustele tuginedes väidab ta, et järsu hüppe põhjustas üha „nutikamate“ ühismeediaplatvormide kasutuselevõtt, mis tõi kaasa neli kahju: sotsiaalse tõrjutuse, unepuuduse, tähelepanu killustatuse ja sõltuvuse. Tema sõnul on just teismelised kahjude suhtes ainulaadselt haavatavad, sest nende aju ei ole veel täielikult välja arenenud.

Kuidas on asi tegelikult?

Värskes artiklis ajakirjas TES Magazine lükatakse Haidti väited ümber.⁶ Siin­kohal pole tegemist murelike kodanike natuke asjatundmatute kommentaaridega. TES ehk Times Educational Supple­ment on 1910. aastast saadik ilmunud väljaanne, mida võib pidada Ühendkuningriigi haridustöötajate eriala­aja­kirjaks. Oxfordi ülikooli inimkäitumise professor Andrew Przybylski peegeldab mahukas artiklis Haidti väidetavalt teaduslikku raamatut sõnadega: „Haidt müüb hirmu. [—] See [tema raamat] pole teaduslik.“ „Kui seda raamatut lugesin, oli mul tõesti raske uskuda, et selle on kirjutanud akadeemiline kolleeg,“ lisab Cambridge’i ülikooli laste ja noorukite psühhiaatria professor Tamsin Ford.

Praegused teadusuuringud ei toeta laialdast paanikat ühismeedia ja vaimse tervise ümber. Haidt on tõlgendanud teadusuuringuid oma libeda keelega sedasi, et need toetaksid tema vaateid. Samuti jätab ta enda läbi viidud küsitlustest mulje, nagu oleks tegu millegi tõsiseltvõetavaga. „Enamikul pärast 1995. aastat sündinud läänemaailma inimestest on vähenenud tähelepanuvõime ja see kahju on muutumatu. [—] ma vahepeal ütlen, et umbes 10 protsenti teismelistest kasutab [telefone] problemaatiliselt, s.t kompulsiivselt, ja see segab teisi elu valdkondi,“ väidab Haidt.

Kus ta sedavõrd kahjulikke seoseid tähelepanuvõime ja telefonide vahel näeb või kust ta selle kümme protsenti välja võlus, jääb ristsõna tühjaks ruuduks. Tema tõendusmaterjal koosneb valvsate kodanike vihjetest, et tehnoloogiaettevõtted on seadnud eesmärgiks teismeliste haakimise; tõenditest, et teismelised on eriti haavatavad, mida täiskasvanud ei ole; ning erakogudest pärit andmeist ekraanide kasutamise kohta.

USA narkootikumide kuritarvitamise riikliku instituudi direktor ning ühtlasi üks maailma juhtivaid dopamiini ja sõltuvuse eksperte Nora Volkow leiab, et praegu „puudub selge määratlus, mida pidada telefonisõltuvuseks, [seega] on levimust raske hinnata“. Ta lisab, et ei tea ühtegi uuringut, mis toetaks Haidti 10protsendilist sõltuvusnäitajat ja et sõltuvusest räägitakse sageli ennatlikult.

Oxfordi ülikooli kognitiivse neuroteaduse professor Gaia Scerif selgitab Haidti väidet, et ühismeedia on ahendanud pärast 1995. aastat sündinud lääne inimeste tähelepanuvõimet, sedasi: pole täheldatud, et eesajukoor „25aastaselt äkitselt süttiks, vaid kontroll tähelepanu üle varieerub suuresti geneetiliste jm tegurite tõttu. [—] Puuduvad tõendid selle kohta, et telefon muudab meie aju, nagu väidab Haidt oma teadusele tuginedes.

Haidt tahab tsensuuri

Haidt pakub oma väljamõeldud probleemile lahenduse. Ta leiab, et valitsused peaksid kehtestama kohustusliku vanusekontrolli ja kergitama interneti-täisealisuse 16. eluaastale. Tema arvates ei tohiks mitte ühelgi noorel olla nutitelefoni kuni 14aastaseks saamiseni, ligipääsu ühismeediale 16aastaseks saamiseni ning koolid peaksid olema telefonivabad. Selle kõige eest peaks vastutama valitsus. Tuleb tuttav ette? See on pesupaljas hirmu õhutamine: väga vähe Haidti öeldust on päriselt teadus­põhine.

Kes on minust kauem elanud, teab, et niisamuti pole see midagi uut. Nõukogude Liidu ajal keelas partei lääne noorteromaanid, mis puudutasid seksuaalsust, lääne rokk- ja popmuusika oli samuti keelu all, jazz, blues jms. Põhjenduseks oli ainese kõlblusetus: „hea moraal“ teenis NLi ideoloogiat.

Ühismeedia, nutitelefonid ja noored on nutitelefonide kiirest kasutuselevõtust saadik olnud ahvatlev uurimisvaldkond. Sajad teadlased on kahtlustanud Haidti kombel nutitelefonide suurt mõju ajule, kuid jõupingutused on andnud tulemuseks segase valiku kaheldavaid väikseid seoseid.⁷ Enamik andmeid on korrelatiivsed. Kui leitakse ajas seoseid, siis need ei näita, et ühismeedia kasutamine põhjustab depressiooni, vaid et vaimse tervise probleemidega noored kasutavad selliseid platvorme sagedamini või teisel viisil kui nende terved eakaaslased.

Mitmetes metaanalüüsides ja süstemaatilistes ülevaadetes on jõutud sama järelduseni. 72 riigis läbi viidud analüüs ei näita mõõdetavat seost Facebooki kasutuselevõtu ja heaolutaseme vahel.⁸ Lisaks ei ole USA suurimas pikaajalises teismeliste aju arengu uurimuses leitud tõendeid suurte muutuste kohta, mis oleksid seotud digitehnoloogia kasutamisega.⁹ Haidti väide, et nutitelefonid ja ühismeedia põhjustavad noorte vaimse tervise muresid, sh sõltuvust, pole mitte üksnes vigane, vaid ka ohtlik, sest väldib noorte vaimse tervise murede tegelikke põhjusi ja lahendusi.

Haidt pole esimene ega viimane

1954. aastal ilmus Saksa päritolu Ameerika psühhiaatri Fredric Werthami raamat pealkirjaga „Süütute võrgutamine“ („Seduction of the Innocent“), mis paistab kui Haidti raamatu alustekst. Wertham manipuleeris, liialdas, tegi kompromisse ja mõtles välja tõendeid, eriti sääraseid, mida ta nimetas isiklikuks kliiniliseks uuringuks noortega, retoorilise kasu saamiseks.¹⁰ Tema üllitis hoiatas, et koomiksid on populaarse kirjanduse kahjulik vorm ja põhjustavad alaealiste kuritegevust.

Täna heidab Werthami väide hammast. Sellest hoolimata sai raamatust toona nagu Haidti köitestki menuk ning see süstis Ameerika vanematesse hirmu ja ärevust. See ärgitas neid nõudma, jällegi sarnaselt tänapäevaga, tsensuuri, ning USA kongress võttis fookusesse koomiksitööstuse. Õnne läbi vaidlustasid teadlased aastakümneid pärast raamatu ilmumist Werthami „uurimistöö“. Haidti ja Werthami raamatutega sarnaseid näited on veel ja veel. Ikka ja jälle minnakse nende õnge: nutt tuleb naerust.

„Ärev põlvkond“ annab seega hirmus vanematele ja poliitikutele kurikaela, kellel turjast haarata. Haidt pani lastekasvatuse, populaarkultuuri ja majanduse segasest kooslusest kokku seeditava hirmuloo: Räniorg süstib lastele digiheroiini. Loll ta ei ole, sest tehnoloogia areng on kiire, tekitab võõristust, ning igasugune hirmu õngitsev jutt müüb kui kuld.

Niipea kui koll end uksest sisse murrab, hakkab narr poliitika end kui ise kirjutama. Sõltuvuse puhul on tarvis selle vastu võidelda jõuga, mitte teadmisega. Ühismeedia on vaja ära keelata, mitte digipädevust kasvatada. Noori on vaja jälgida, mitte usaldada. Jälgimine on alati moes, sest võimunäljas inimestest ei saa üle ega ümber. Nendega tuleb õppida koos elama! Sedasi võtavadki napi aruga riigijuhid Haidti agaral õhutusel vastu seadused, mis piiravad kuni 16aastaste ligipääsu ühismeediale jm teabele. Lühidalt öeldes kehtestavad tsensuuri. Kus­juures, 16. eluaasta piir tuli Haidtilt, kes kutsub poliitikuid üles lastele ühis­meediat keelama.

Aga kuidas saavad ühismeediaplatvormid teada, kes on alla 16aastane? Iga inimene peab ühismeedias, mis on peaaegu kogu lai veeb, tõendama oma isikut: laadima üles pildi oma lõustast, annetades suurettevõtetele hulgaliselt väärtuslikke biomeetrilisi andmeid, mida teadlik inimene teha ei taha, sest meie andmete pealt teenivad päris kurikaelad kasumit, või pildi oma ID-kaardist, passist või juhiloast. Vahepeal on võimalus ka oma deebet- või krediitkaardi andmetega läbi saada. Riiklikest interneti isikutuvastussüsteemidest ja nende (suurtest) riskidest olen kirjutanud pikemalt Õpetajate Lehes (26. I).

Muidugi toetas raamatut ka Microsofti asutaja ja digitaalse isikutuvastuse pooldaja Bill Gates. Ka aina autoritaarsemaks muutuva Ühendkuningriigi isikutuvastussüsteemi suurim avalik pooldaja Tony Blair hakkas katsetama raamatust saadud ideedega veebiturvalisuse ja lastekaitse vallas. Miks? Sest see annab aluse suruda läbi inimeste massiline jälgimine, et nood kontrollile allutada ja seeläbi kasumit teenida. See on nende meeste maailm, milles me elame. Ei tohi pimesi uskuda nende juttu, sest sina, mina, meie oleme neile üksnes tooted, mida müüa.

Sõna „nutisõltuvus“ mõjub halvasti

Teadusajakirjas Nature’s Scientific Reports avaldatud uuringus küsiti Instagrami kasutajatelt nende harjumuste kohta.¹¹ Vaid kahel protsendil ilmnesid tunnused, mis võisid osutada sõltuvusriskile. 18 protsenti ütles, et on sõltuvuses. Uuringust selgus, et need, kes nimetasid end „sõltlasteks“, ei suutnud oma toiminguid täiel määral reguleerida, süüdistasid ennast ja tunnistasid sagedamini, et jõupingutused oma käitumist muuta on läbi kukkunud. Usk, et tegu on „nutisõltuvusega“, takistab inimesel kujundada paremaid harjumusi.

Tehnoloogiahiidude rahategemine on see, mida tuleb muuta, mitte jälgida noori, koguda massiliselt andmeid või seada keelde. Miks peaksid interneti kasutajad oma andmed üles laadima, noored teabest ilma jääma, väiksed jututoad uksed sulgema, sest neil pole raha, et lubada endale isikutuvastusteenuseid? Ja seda kõike selleks, et USA tehno­loogiahiiud ei koguks meie andmeid ega levitaks meeletul hulgal vaenukõnet, ei kaupleks noorte ebakindlustega! Kuid eks magus petab maia. Haidt, Gates jt jahivad kasumit ja selles on nad edukad. Hirmujutt müüb ja veenab enamikku tegutsema tagurpidi.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Noored ei ole ekraanide passiivsed ohvrid. Nad on ka kunstnikud, korraldajad, programmeerijad, sõbrad. Noored on kasutanud ühismeediat ettevõtete asutamiseks, veebiliikumiste käivitamiseks (#MeToo, #BlackLivesMatter), luule jagamiseks ja kogukonna leidmiseks seal, kus nende kodukoht, kool või isegi pere seda pole pakkunud. Rääkimata sellest, et ekraanid võimaldasid COVID-19 pandeemia ajal vähemalt mingit suhtlust. Seda eriti kvääridele, neuroerinevatele noortele ja kõigile teistele, kes kasvasid üles „muudmoodi“. Neile on internet tihti kui pääste­rõngas.

Samuti ei taha ma väita, et kõik on korras. Ühismeedia kohta võivad korraga kehtida kaks väidet. Esiteks puuduvad tõendid selle kohta, et someplatvormide kasutamine kujundab ümber noorte aju või põhjustab vaimse tervise epideemia. Teiseks on siiski vaja nõuda, et need platvormid toimiksid vastutustundlikult, kuid seda peavad tegema nemad, mitte meie või ammugi noored.

Vaja on tõsist ja pidevat arutelu tehnoloogia eetika, disaini, digitaalse heaolu ja noorte õiguste teemal. Suhtlust! Tehnoloogiahiiud peavad käituma palju etemini – eriti disainiturvalisuse ja noorte kaasamise osas toodete disainimisel. Keelustamise asemel on vaja tugevat modereerimist ja meediapädevust. Tehnoloogiast loobumise asemel vajame tasakaalu ja offline-tegevust. Mis kõige olulisem: päris mure ei ole üksnes see, et noored on ärevil, vaid see, et neid ei kuulata.

Mitmed Haidti pakutud näpunäited lapsevanematele, noorukitele, õpetajatele ja tehnoloogiahiidudele on otsapidi mõistlikud, sh rangemad sisusuunamispõhimõtted ning kohustus arvestada platvormide ja algoritmide kujundamisel kasutajate vanusega. Ülaltoodud ettepanekud, nagu eapiirangud ja keelud, ei ole aga teos tõenäoliselt tõhusad ning võivad noorukite puhul avaldada koguni vastupidist mõju.

Kolmas tõsiasi on, et perearstid, psühholoogid, eriarstid ja lapsevanemad osutavad üha sagedamini, et laps vajab abi nüüd ja kohe, kuid süsteem ei suuda seda pakkuda. Paraku kulub aeg lugudele, mida uuringud ei toeta ja mis ei aita kuigi palju noori, kes vajavad ja väärivad enamat. Abi on sellest, kui olla kriitilisem. Kui keegi õhutab lapsevanemates ja õpetajates „nutisõltuvuse“ hirmu, tasub talle selgitada, et enamasti pole tegu sõltuvuse, vaid harjumusega. Keelde pooldavate poliitikutega tuleb võtta ühendust kas e-kirjatsi või telefonitsi ning jagada nendega ajakohaseid teadustulemusi. Ja kõige olulisem: tasub meeles hoida, et jälgimine, sh keelamine, tähendab alati kontrollile allutamist. See on samm eemale vabast maailmast, vabast internetist, vabadest mõtetest üksnes selleks, et mingisugune kurb ja hirmul rumaluke saaks taas teostada oma „võimufantaasiaid“.