Simone de Beauvoir, Väga kerge surm. Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi, saatesõna kirjutanud Raili Marling, toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2025. 80 lk.

Alustan kurvast tõdemusest: Simone de Beauvoiri teoste tõlkeid eesti keelde on kriminaalselt vähe. Seetõttu on eriti rõõmustav, et üks neist vähestest on just „Väga kerge surm“ („Une mort très douce“, 1964). De Beauvoiri terav, kohati lausa halastamatu tähelepanu olmedetailidele põimub teoses sisekaemusega: autor mõtiskleb oma suhte üle emaga ja kirjeldab raame, kuhu ühiskond surus Françoise de Beauvoiri (neiupõlvenimega Brasseur). „Väga kerge surm“ ei ole biograafiline teos, kus ema elu rullitakse kronoloogiliselt lahti sünnist surmani (seda teeb näiteks Annie Ernaux teoses „Naine“, 1987), vaid sisaldab mälestusi ema viimsele hingetõmbele eelnenud nädalatest. Seigad Françoise’i minevikust on teksti toodud vaid selleks, et selgitada tema käitumist surma eel. Ühtlasi on see teos piinarikas hüvastijätt: nii emaga, kes Françoise oli, kui ka emaga, kelleks ta kunagi ei saanud: „meie kunagised suhted elasid minus kahepaiksel kujul edasi: see oli ihaldatud ja vastumeelne sõltuvus emast“ (lk 69).

„Väga kerge surm“ on de Beauvoiri loomingus mitmes mõttes erandlik teos. See kuulub autobiograafilisse tsüklisse, kus autor käib läbi terve oma elu: „Kohusetundliku tütre memuaarid“ („Mémoires d’une jeune fille rangée“, 1958), „Elu parim aeg“ („La Force de l’âge“, 1960), „Asjaolude jõud“ („La Force des choses“, 1963), „Väga kerge surm“ (1964, ee 1965), „Kõike arvesse võttes“ („Tout compte fait“, 1972) ning „Hüvasti­jätmiste tseremoonia“ („La Cérémonie des adieux“, 1981). Daatumitest nähtub, et „Väga kerge surm“ pidurdas jõulist iga paari aasta tagant uue raamatu avaldamise tempot: tsükli järgmine osa ilmus alles üheksa aasta pärast. Lühike ajavahe eelneva raamatuga oli aga tõenäoliselt muu hulgas tingitud tagasihoidlikust mahust, võrreldes de Beauvoiri muude teostega. Deirdre Bair, kelle 1990. aastal ilmunud Simone de Beauvoiri biograafiat peetakse üheks parimatest, väidab, et „Väga kerge surm“ on kirjutatud paari nädalaga 1963. aasta lõpus ehk vahetult pärast teoses kirjeldatavaid sündmusi¹. Pärast seda jättis kirjanik biograafilise tsükli sinnapaika ning avaldas kolme aasta pärast romaani „Kaunid pildid“ („Les belles images“, 1966).

De Beauvoir on talletanud oma loomingus eraldi teosena vaid kolme isiku surma: ema „Väga kerges surmas“, elukaaslase Jean-Paul Sartre’i „Hüvastijätmiste tseremoonias“ ning varalahkunud sõbranna Élisabeth Lacoini ehk Zaza teoses „Lahutamatud“ („Les Inséparables“, 2020). „Väga kerge surm“ ja „Hüvasti­jätmiste tseremoonia“ on autobiograafilised: de Beauvoir kirjeldab neis surmale vahetult eelnenud sündmusi ning matuste korraldamist. „Lahutamatud“ seevastu on autofiktsioon, tagasivaade sõprusele, mis lõpeb liiga vara ja liiga traagiliselt. Teos ilmus postuumselt, õigupoolest ei soovinudki de Beauvoir selle kenotaafi avalikustamist. „Väga kerge surm“ eristub „Hüvastijätmiste tseremooniast“ palju tundelisema, ahastavama stiili poolest: oletan, et ema armastuses oli de Beauvoir kindel, seevastu ta elukaaslasel oli pidevalt mõni uus silmarõõm. Ema truudust ilmestab näiteks järgmine tsitaat: „„Muidugi tahan ma taevasse minna. Aga mitte üksinda, ilma oma tütardeta,“ oli ta kirjutanud ühele noorele nunnale“ (lk 70).

Samal ajal oli selles truuduses pinge, n-ö staarfeministi ja patriarhaadiohvri laupkokkupõrke oht. Françoise de Beauvoiril kui bourgeoisie’ abielunaisel ja emal lasus kohustus anda edasi patriarhaalne reeglistik, kus õnneliku elu tagasid pühapäevane missa, kuulekad teenrid ning kodanlik kombestik. Kui tütar oli saanud – kohati juhuse tahtel – võimaluse valida omaenda teekond, siis ema hing ja vastuhakk murti maha väga varakult: „Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma“ (lk 31).

Kes seda tegi? Eks Françoise’i enda ema Lucie Moret, keda omakorda vormis tema ema. Too hülgas Lucie kloostrisse ning lasi tütre sealt välja alles abiellumiseks mehega, kelle pere pidas pruuti koledaks, kuid tema märkimisväärset kaasavara seevastu kauniks. Sellest abielust sündinud Françoise kasvas samamoodi hoolimatute vanematega ning sai kloostris rangelt religioosse kasvatuse. On teada, et Françoise oli intelligentne, tubli ja kiire õppija, mistõttu ta palus oma emalt luba hakata nunnaks ja lapsi õpetama. Tema ema keelas selle vihaselt, põhjendades, et Françoise’i saatus on abielluda ning kasvatada seeläbi perekonna majanduslikku heaolu ja prestiiži ühiskonnas. Vaevu 20aastane Françoise parseldati maha Georges Bertrand de Beauvoirile, noorpaar abiellus 21. detsembril 1906 ning seadis end sisse Pariisis². Aasta hiljem sündis Simone Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir, kelle nimi Lucie pandi vanaema auks.

Tütre pilguga seisneb Françoise’i tragöödia selles, et vaatamata oma unistuse loovutamisele patriarhaalsele korrale ning kõigi reeglite ja nõudmiste täitmisele lubatud õnn ei tulnud. Ema ei osanud oma raskustest ka kellelegi rääkida, isegi mitte iseendale: „Teda polnud õpetatud ennast analüüsima ega ka oma isikliku arvamuse järgi talitama“ (lk 30). Abikaasa oli naistelemb, tööd teha ei osanud ega viitsinud ning kogu raha kulutas ta meelelahutusele ja alkoholile, mistõttu pidi Françoise majapidamist ülal pidama abilisteta ning suurtes rahalistes raskustes: „On kahju, et eel­arvamused ei lasknud tal jõuda lahenduseni, mille ta leidis kakskümmend aastat hiljem: tööle minna. [—] Tema loost piisab täiesti, et mind kodanliku abielu loomuvastasuses veenda“ (lk 26).

Niisiis toob de Beauvoir „Väga kergesse surma“ ka ühiskonnakriitilise ja poliitilise dimensiooni. Françoise’i olukorda ei ole kujutatud vaakumis: „Väga kerge surm“ on korraga mälestusteos ja feministlik kommentaar. Françoise’i rõhus talle peale surutud roll ning kergendus saabus alles pärast abikaasa surma: ta omandas hariduse, läks tööle, ostis korteri, mille sisustas oma maitse järgi, kohtus sõbrannadega ning liitus raamatuklubiga. Võrdõiguslikkus, mille eest ta tütar võitles, leidis Françoise’i küll lõpuks üles, kuid kahjuks alles elu õhtutundidel. Viimane „kaela võetud ike“, kristlik kombestik, langes vaid mõni päev enne surma: „veel rohkem üllatas meid see, et ema ei nõudnud kordagi preestrit, isegi mitte sel päeval, kui ta ahastas: „ma ei näe enam Simone’i“. Ta ei võtnud laekast missaraamatut, krutsifiksi ega roosikrantsi, mis Marthe talle toonud oli“ (lk 61).

Samuti märkab de Beauvoir oma ema surma privilegeeritust, võrreldes töölis­klassiga, kel tuleb kokku puutuda üksikpalatite ja erapõetajate asemel haigla masinavärgi ükskõiksusega: „Tänapäevalgi on õudseid agooniaid – milleks? Ja üldpalatis, kui läheneb viimane tund, pannakse sirm ümber. Ta on seda näinud teiste voodite ümber, mis järgmisel hommikul tühjad olid: ta teab. [—] [Ema] surm oli väga kerge. Privilegeeritu surm“ (lk 64).

Loomulikult tõmbas teos omal ajal paremäärmuslike ja konservatiivsete jõudude tähelepanu. Toril Moi kirjeldab monograafias „Simone de Beauvoir. Intellektuaalse naise loomine“ (2008) Renee Winegarteni „Väga kerge surma“ kriitikat: Winegarteni meelest olevat de Beauvoir külma närviga ohverdanud kõik ema surmaga seotud inimlikud tunded sotsialistliku agenda altarile. Moi toob aga välja, et Winegarten kaitseb oma arvustuses imperialismi ja kapitalismi, seega pole midagi üllatavat, et vasakpoolse de Beauvoiri vaade jäi talle n-ö kurku kinni³.

Kui aga eemaldada „Väga kerge surma“ kõik poliitilised ja kirjanduslikud vääriskihid, jääb teose keskmesse tütar, kes leinab oma ema ning rajab talle oma kätega monumendi ainsal viisil, kuidas oskab: emast ausalt kirjutades. Igale lugejale, kes on saanud kutse tulla haiglasse viimseks hüvastijätuks, on teose ülesehitus ja lähtekoht tuttav: see on meeleheitlik katse talletada pisemadki tõendid, et lähedane päriselt elas. Isegi kui nendeks on olude sunnil palati number, haigla parkimistsooni kood, osakondade suunaviidad. Kuna igaüks peab ühel päeval surmaga silmitsi seisma, on „Väga kerge surm“ üldinimlik teos. De Beauvoir ei pruugi pakkuda lohutust, kuid jagab ausust: „Kõik inimesed on surelikud: aga iga inimese jaoks on surm õnnetu juhtum, ja isegi kui ta seda teab ja sellega lepib, on see kohatu vägivald.“