Mõni lasteraamat jutustab loo, mõni õpetab, mõni lohutab. Vahel satub kätte ka niisugune, et paneb kuulama, mida laps tunneb. „Salalaegas“ on üks neist raamatutest.
Katrin Tõnissoni ja Ulla Saare koomiksiraamat „Salalaegas“ on raamat tunnetest, mis on liiga suured, et neid kohe mõista või taltsutada. See viib lugeja väikese poisi Atsi maailma, kus ka kõige tavalisemates olukordades annab endast märku miski nähtamatu, kuid väga mõjukas – Pusa.
Atsi kõhus on salalaegas, kus elab olend, kes ärkab ellu siis, kui midagi juhtub. Ootamatus olukorras, kui Ats on pinges, hirmul või hoopis rõõmus, hakkab Pusa poisi tundeid võimendama. Ta nügib, tõukab, kisub ja tirib – mitte pahatahtlikult, vaid liiga suure hooga. Pusa on nagu mikrofon, mis võimendab niigi segase tunde ühtäkki liiga valjuks.
Raamat liigub mööda lapse päeva hommikust õhtuni: lasteaeda minek, pisijuhtumised lasteaias, kojuminek ja siis on ta jälle kodus. Kuid just tuttavate ja näiliselt väikeste hetkede sisse mahuvadki kõige suuremad tunded. Kui pall tabab Atsi näkku, keegi ütleb või teeb midagi valesti, joonistus ei tule piisavalt hästi välja või plaanid äkitselt muutuvad, ärkab ka Pusa – ta kasvab suuremaks ja teeb Atsi sees kõik valjemaks. Raamat ei naera niisuguste olukordade üle ega pisenda neid, vaid ütleb tasakesi: vahel ongi nii raske, et kõik läheb korraks segamini.
Lasteraamatu puhul ei saa rääkida tekstist ilma piltideta. Ulla Saare illustratsioonid on värvivaliku ja joone poolest rahulikud, kuid seejuures väga väljendusrikkad. Pusa punased ja roosad toonid ei mõju nunnu ega pehmena: Pusa on piltidel veidi liialdatud, kohati isegi ähvardav – täpselt nagu tunded, mis on lapsele liiga suured. Ometi ei ole pildikeel kuskil hirmutav: ka kõige intensiivsemates stseenides ei kao turvalisus ega inimlik soojus.
Koomiksi vorm sobib sellele loole eriti hästi, sest pildid ei illustreeri teksti, vaid jutustavad sellega võrdväärset lugu. Tunded saavad kuju, värvi ja liikumise: viha, ärevus, rõõm ja segadus ei ole abstraktsed mõisted, vaid justkui tegelased, kes tungivad Atsi ruumi, võtavad temalt tasakaalu ja panevad ta tegutsema viisil, mida ta ise alati ei mõista. Nii on raamat mõistetav ka nooremale lugejale, kellel võib vahel olla keeruline tundeid sõnadesse panna.
Raamatu lõpuosas avaneb salalaegas teistsugusena. Tunded ei kao kuhugi, aga nad saavad nimed: neid saab järjestada, vaadata ja tasapisi taltsutada. Raamat ei ütle „ära karda“ ega „ära vihasta“, vaid annab mõista, et ka segased ja ebamugavad tunded on lubatud. Just see mitmekihilisus teebki „Salalaeka“ eriliseks ning põhjendab igati Aasta Rosina auhinda. Vormilt on teos kerge ja mänguline, kuid sisult sügav ja mõtlemapanev. Raamatust on lastel abi, et oma tunded ära tunda ja neid nimetada, aga ühtlasi annab see täiskasvanule võimaluse vaadata värske pilguga väikelapse hingeelu ja iseenda rolli sellega seoses.
Ats on meie kõigi laps, kelle tunded keevad üle enne, kui ta neist aru saab. Ta nutab, vihastab või tõmbub endasse ning täiskasvanu püüab olla rahulik ja toetav, kuigi tunneb end samal ajal väsinu ja nõutuna. Raamat suunab niisuguseid hetki nägema teisiti: mitte kasvatamatuse või sõnakuulmatusena, vaid sisemise tormina, mida laps ei oska veel juhtida. Pusa ei tähista halba käitumist, vaid liiga suurt tunnet, ning teadmine, et laps ei vali üle keeda, mõjub vabastavalt ka täiskasvanule.
Liigutava lisakihi annab põlvkondlik mõõde: Atsi ema meenutab, et kunagi elas Pusa ka Atsi venna sees. Venna lause „Ema, kõik saab korda“ mõjub kinnitusena, et keeruline aeg läheb mööda ja ka vanemad ei pea alati kõike oskama ja kontrolli all hoidma.
„Salalaekast“ ei leia kiireid lahendusi ega kasvatusnippe: siin ei püüta tundeid maha suruda ega neid n-ö parandada. Pigem näitab raamat, et tunded, ka kõige segasemad ja ebamugavamad, kuuluvad inimese juurde. Oluline pole, et tunded kaoksid, vaid et keegi jääks lapse kõrvale ka siis, kui tema sees puhkeb torm.
