Kui viimastel aastatel programmiliselt eeskätt metafüüsilist luulet avaldanud Triin Soomets on ette võtnud kirjutada kogu, mille peamine teema on lähisuhted ning nendest johtuv tihti just naiste vastu suunatud vägivald – peab asi ikka väga tõsine olema. Ja eks olegi. Alles see oli, kui sai avalikuks ja šokeeris ühiskonda prantslanna Gisèle Pelicot’ vägistamine rohkem kui 70 mehe poolt tema enda abikaasa korraldusel. Näis, et enam õudsemaks ei saa minna – sellest, kui „kogu küla“ vägistab, ei saa miski olla hullem. Aga tuleb välja, et saab.
Õige naine
Tuleb välja, et vägistada võib lausa kogu „globaalne küla“. Õigemini selle korrumpeerunud eliit. Kui nüüd hiljuti avalikustati Epsteini failid, hakkas maailm mulle kui naisele paistma juba täiesti sürreaalne koht. Õigupoolest näib see mulle sürreaalne eri põhjustel juba ammu. Ja tõenäoliselt mitte vaid mulle …
Kas tahate öelda, et vandenõuteoreetikutel, kes on aastakümneid rääkinud laiast pedofiilide võrgustikust, mis põhimõtteliselt juhib kogu maailma – oligi õigus? Nalja teete või. Et sõltumata sellest, kas asud poliitilisel skaalal paremal, vasakul või tsentris, on päris suur võimalus, et sa ei näegi naist kui inimest, vaid esmalt kui alandusobjekti? Lausa abjekti, kelle peal oma võimu kuritarvitada! Kusjuures, lugedes ositi ka ise noid faile (nagu me kõik vist?), mõjub sõnapaar „võimu kuritarvitama“ obstsöönse pisendusena selle kohta, mida tegid imikutele, lastele ja naistele need lurjused ja pedofiilid. Ei, „lurjus“ on lahja sõna sellise inimtüpaaži kirjeldamiseks. Ausalt, sõnadest jääb puudu, et kirjeldada midagi nii võigast, mida Epstein ja tema protežeed aastate vältel korda saatsid. Siin on traumat mitme põlvkonna jagu ja kohtumaterjali aastakümneteks.
Triin Soometsa „Jäälind“ on kirjutatud enne seda, kui Epsteini failid avalikuks said. Kuigi luulekogu tekstides midagi sama rõlget ei toimu, asetub raamat minu silmis sellesama patriarhaalse maailma mitte lihtsalt veidi vildakate, vaid ikka korralikult perses suhete dünaamika mülkasse. Selle mülka eri väljendused suuremal või väiksemal skaalal ja mahus on just naiste alandamine, olgu selleks siis vaimne, sõnaline või füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine. Sinna mahuvad ka ootused õige naise raamide kohta: naine peab olema ema, muidu on ta kõigest üks „lastetu naine“, naine peab olema esmalt orienteeritud meestele, nendelt tähelepanu saamisele, sest mis on naine ilma meheta? Justnimelt: üks vaene linnuke, tühi ja täitmist ootav anum ja muidu üks õnnetu-mõttetu olevus! Kui naine lapsi ei taha või ei saa, on ta kas ebard ja/või enesekeskne hedonist, kui saab, aga vale mehega, siis on ise loll, et vale mehe valis! Ning kui naine saab suhtes peksa või lausa surma (mehe käe läbi loomulikult), on ta ka selles ise süüdi! Mis ta siis käis muudkui närvidele? Miks kandis siis nii lühikest seelikut? Miks läks „litsi lööma“ sõbrannaga kohvikusse? Miks nuhkis mehe ja tema armukese järele? Või miks soostus ISE armuke olema?
Mitte kõik mehed
Mitte kõik mehed, aga vähemalt 70 000 Saksamaal ühises tšätis jagamas vägistamisnippe. Mitte kõik mehed, aga tuhanded osalemas ühe pedofiili kirjavahetuses, milles kirjeldatakse nii laste- kui ka naistevastast vägivalda ja selle võigast realiseerimist. Mitte kõik mehed, aga peaaegu alati siiski: mehed. Mitte kõik mehed, aga võimupositsioonil mehed ja ka need, kes pole veel võimupositsioonil, aga ka need, kes ei saa sinna mitte kunagi. Nii need, keda sa tunned, kui ka need, keda mitte.
Endalgi on veidi katkise plaadi tunne, nagu oleksin neid sõnu juba öelnud. Et iga mu teine Sirbis ilmuv artikkel räägib ikka ja jälle sellestsamast, ainult veidi teiste sõnadega. Ja siis umbes tuhatkond loeb, mõni jagab, mõni nõustub, mõni vihastab. Kuskil saab samal ajal mõni naine peksa, mõnd väärkoheldakse, mõni saab surma. Ja mitte miski ei muutu. Mina saan performatiivselt endale pai teha, et näe, vähemalt ikka „võtsin sõna“, jagasin Instagramis paar reelz’i ka veel, rääkides samal platvormil sõbrannaga mehest, kellega ta kohtamas käis: ühest dekolonialistlikust meesfeministist, kes kirjutab Müürilehte sellest, kuidas eestlased on rassistid, ja samal ajal käib ise deitimas korraga mitme (siinse) naisega (nende endi teadmata muidugi). Kogenud teatud bioloogiliste markerite tõttu ühe grupi liikmena diskrimineerimist, käitub ta teise grupiga ometi samamoodi: alandavalt, objektistavalt, teist inimest mitte austades. Mõtle, sa võid olla progressiivne, aga naistega käitud ikka nagu „lihaga“. Sa võid olla lugenud kõike, tõlkinud kõike – Lacani, Foucault’d, Deleuze’i ja Guattari tekste –, aga suudad ikka naisele „lits“ öelda. Oeh, teate, ma ei viitsi enam. Tõsiselt, mehed, mis teil viga on?!
Jäin „Jäälindu“ lugedes mõtisklema, miks anti mulle jälle arvustada niisugune kogu. Ja miks ma jälle võtsin selle töö vastu? Jah, on teada, et ma Soometsa austan ja tema teosed on mulle elus olnud väga tähtsad. Jätkuvalt on. Et ta on üks mu kirjanduslikke eeskujusid. Et ma oskaksin tõenäoliselt seda kogu empaatiaga (lähi)lugeda, et ma (suuremalt jaolt) saan aru, millest autor kirjutab, mis tal kripeldab. Sest see kõik kripeldab mulgi. Juba ammu. Et ma suudan seda kõike arvesse võttes kirjutada (enam-vähem) adekvaatse arvustuse. Aga!
Seekord on rong läinud, kuid teistele toimetajatele tahaksin siiski soovitada järgmist: andke niisugused kogud arvustada esmalt meestele. Las loevad, las mõtlevad, las näitavad oma arvustustega, mida nad niisugustest tekstidest arvavad! Tõesti tahan teada, mida mõtleb üks mees, kes loeb luuletus luuletuse järel, kuidas naine saab surma, olgu siis meeste käe läbi või meeste tõttu enda käe läbi. Mida mõtlevad mehed kogust, kus näidatakse naiste elu täiesti nihilistlikus võtmes, kordagi seda ilustamata. Kas nad (jah, „nad“ – üldistav kategooria) mõtlevad-tajuvad, et see on liialdus? Kas nad diskrediteerivad selle järjekordseks hüsteeriaks? Kas mõni neist kirjeldab seda kui raamatut, mis asetub kenasti „ühiskonnas vohavate meestevastaste meeleolude“ voolu? Naerdes selle välja järgmise aasta naiskirjanduse auhinna kindla ja ÕIGE kandidaadina? Kas nad suudavad korraks kõrvale jätta nii sagedase kõik-mehed-pole-sellised-retoorika?
Ei mingit lunastust
Naistevastast vägivalda käsitleb ka Carolina Pihelgas hiljuti ilmunud luulekogus „Ikka veel“. Kui aga Pihelga raamatu lõpus aimub mingitki lootust ja kirjutatu pakub teraapilist lohutust, siis Soometsa „Jäälind“ on täiesti kompromissitu. Ühtegi metafoorset „naeratust“ Soometsa tekstidest välja ei pigista. Mida arvaks meeskriitik raamatust, mille lõpus ei paista mingit valgust, mingitki võimalust teistsuguseks ja paremaks eluks? Naiste elu meestega pole tihti mitte lihtsalt raske või nõme, vaid lausa eluohtlik. Mida see kurikuulus viraalne meem ühismeedias ütlebki: mehed kardavad, et naised naeravad nende üle, naised, et mehed tapavad nad. Olen küll „mimmu maailmalõpu vastu“ (vt Vikerkaar), kuid Soometsa nihilism on mingis mõttes vabastav mullegi. Kogus räägivad justkui eri naised, eri nime alt oma lähisuhtekogemustest, aga neid lugusid läbiv niit on oi-kui-mürgine, oi-kui-salvav – meenutades kohati Elo Viidingu varasemaid tekste raamatus „Meie paremas maailmas“.
Oluline teema on „Jäälinnus“ (hetero)suhete problemaatiline dünaamika. Midagi on sügavalt valesti selles, kuidas me romantilist armastust mõistame ja seda siis suhetena n-ö realiseerime. Olen varemgi kirjutanud, et tihti ei oska mehed ja naised teineteisega suheldes käituda. Näib, et peame hakkama väga tõsiselt analüüsima ja lahkama seda, missugused üldse on jätkusuutlikud romantilised suhted, sest näikse, et see, nagu me neid mõistame – ei ole pehmelt öeldes terve arusaam! Suhted, mis viivad üpris tihti mingit laadi värdjaliku läbikäimiseni, kus üht poolt (tihti naist) ekspluateeritakse ja väärkoheldakse, pole normaalne fenomen. Aga miks on see siis nii laialdaselt levinud? Kas tõesti mehed ongi lihtsalt värdjad, kes tuleks kiiremas korras teraapiasse (või giljotineerimisele) saata? Nii lihtne see pole. Asi pole vaid „meestes“, asi on ka romantilise suhte süsteemis endas, mis praegu kipub väärastama naiste ja meeste omavahelist läbisaamist.
Käin välja lausa niisuguse hüpoteesi: senikaua kuni peame romantilist monogaamset paarisuhet armastuse kõrgeimaks vormiks koos selle suhte sisemise loogika ja jäikade kategooriatega (naised on vaat nii- ja mehed naasugused), jääb lähisuhetes valitsema ka meeste vägivald naiste vastu. Jah, mehed võiksid teraapias käia (kõik võiksid), aga ümbermõtestamist vajab ka suhe kui niisugune. Sama loogika on depressiooniga, mida mina mõistan muu hulgas ka sotsiaalse haigusena – pole võimalik ravida kedagi terveks ja siis saata ta tagasi valesti toimivasse ühiskonda ning eeldada, et küll ta seal kuidagi hakkama saab! Individuaalse raviga samal ajal peab teisenema inimese ümbrus. Üks ilma teisteta on mõttetu.
„Ohverdav tsivilisatsioon, tappev tsivilisatsioon: mis on kolmas tee?“ küsib Soomets. Mina ka. Mina ka.
