Kui väikelapsega ringi liikuda, muutub kõik mänguväljakuks – tänav, mets, park, purskkaev, väljak ja äärekivi. Tore on vaadata vett vihmaveetorust voolamas poriloiku, mis muutub järveks, tammetõrude kollektsioon taskus meenutab mereröövlite varandust, kivid teisenevad lossideks, mudast saab kõige maitsvama šokolaadikoogi.

Mäng pole pelgalt väikse inimese töö, nagu kunagi laulis Ivo Linna. Mäng on lapse õigus, ütleb ÜRO lapse õiguste konventsioon. Kuid ka mängul ja mängul on vahe. Uuringud rõhutavad, et laste mänguväljakud, lasteaedade ja koolide hoovid peaksid toetama mängulist vabadust, loovust ning toitma laste uudishimu. See arendab suhtlemisoskust, fantaasiat, kognitiivset võimekust. Vaba mäng ja õuemäng valmistavad ette kooliks, toetavad liikumist ja vaimset heaolu. Lastel, kes veedavad rohkem aega ekraani taga kui üksteisega mängides, on väiksem sõnavara, nad ei tule oma emotsioonidega toime ja see viib agressiivse käitumiseni.

Maailma Terviseorganisatsioon avaldas aasta alguses „Lastesõbraliku avaliku ruumi loomise käsiraamatu“ („Guide to creating urban public space for children“), mis annab selged juhised ja sõnastab väärtused, millest tuleks lastele mõeldud avaliku ruumi kavandamisel lähtuda. Öeldakse selgelt, et kõigile ligipääsetavad mängu- ja kogunemis­kohad on laste tervise, arengu, õppimise ja sotsiaalsete sidemete alustalad. Välja tuuakse, et mängu ja arengut toetavad riskimäng, loovus ja iseseisvus.

Tavapärased mänguväljakud jäävad aga tihti vaba mängu toetamisega hätta, sest need on rajatud hoopis teistest aspektidest lähtuvalt: kõige olulisemad on sertifikaatidega tõestatud turvalisus ja ohtude vältimine.

Mida loovuse toetamine mänguväljakute disainile tähendab? Mängupaigad ei peaks olema ainult väike osa haljasala kujundusest. Mängutaskuid peaks olema igal pool ja igas suuruses: tänavanurgal, koduhoovis, puiesteel, jalakäijate alleel, koolimaja taga. Mänguks sobivad nii suured linnakud kui ka väiksed elemendid. Käbisid, oksi ja kive võiks saada korjata ka linnapargis, lasteaiast või koolist koduteel. See eeldab, et pargid ei oleks liialt niidetud ja „korda tehtud“. Käed võiks saada mullaseks teha koduhoovis, kohalike taimedega teha esimene tutvus tänaval. Pargis võiks saada plastist turnimispuu asemel ronida mahalangenud haralisel puutüvel. Mängumajade asemel võiks pargis olla pajuokstest punutud varjualused. Ruumi peaks jääma loov­mänguks, mis tähendab, et kõike pole vaja ära disainida, mõnikord on tühi ruum parim mängu käivitaja. Miks ei võiks ka tänapäeval puulehed mõelda kupüürideks ning kivid müntideks. Varjulisem ja võsasema ilmega aiasopp koduhoovis võib olla hea koht, kus tigude rallit korraldada. See eeldab, et tänavatel on põõsaid ja puid, kust lehti korjata, et käbisid ja oksi ei viidaks pargist minema, et aeda ei koristata ega niideta joonlaua järgi. Lapsed, kes kasvavad üles looduslikus keskkonnas, on vähem agressiivsed kui nende eakaaslased. See tähendab, et ka linnas tuleb panustada roheluse ja looduse hoidmisele ning toetamisele, et loodusega kontakti otsimiseks ei peaks linnast välja sõitma.

Tallinna linna eelarves on mängu­kohtade arendamiseks selleks aastaks kavandatud veidi vähem kui kaks miljonit eurot. Teede ehitamiseks ja remondiks üle 28 miljoni. Sademeveekanalisatsiooni rajamiseks üle kaheksa miljoni. Jõujooned ja prioriteedid on eelarvet sirvides üsna selged.

Kui rahvusvahelise naistepäeva eel midagi soovida, siis seda, et juhend jõuaks ka siinsete omavalitsuste poliitikute töölauale ja lugemislektüüriks. Kõik need, kes räägivad peredest ja sündimuse suurendamisest, võiksid seda käsiraamatut sirvida. Lapsed on justkui omavalitsuse valitsemislepetes sõnades olulised, kuid lubadused piirduvad enamasti koolide remondi, lasteaia kohatasu, huviringi valiku ja toetustega. Linnakeskkond, kus lapsed oma perega elavad, võiks ju ka kuuluda perede toetamise plaani.