Ei läinud nädalatki, kui pumppüssiga transsoolisi ja homoseksuaalseid lapsi maha nottima õhutanud Kris Kärneri eest viskus Postimehes tulepesale Martin Ehala, nähes koolitulistaja mentaliteediga tõpra sõnades „elutervet etnotsentrismi“. Kuidas saab enesekirjelduse kohaseltki „nats nats“ kehastada kunagi lugupeetud filoloogile „elutervet etnotsentrismi“? Kas on avalikkuse silmis lugupidamise kaotus põhjustanud Ehala peas ka üleüldise semantilise kriisi? Kuidas saab lastetapmisega ähvardamises ühelgi mõeldaval moel näha eluterve etnose ilminguid?
Lähiajaloost leidub seda sorti näiteid. Anders Behring Breivik viljeles elutervet etnotsentrismi üsna laialdaselt Utøya saarel 15 aastat tagasi. Breivik arvas ka, et lastetapmine tugevdab rahvust, mida immigrandid, vasakpoolsed, roosad, punased ja lillad kõik õõnestavad.
Tegelik küsimus on, kes neist kahest on suurem moraalne värdjas, kas tühine Kärner või ajalehetoimetaja, kes kuulutab brutaalse vägivalla ja tapmisega ähvardamise silmagi pilgutamata ütluseks, kus tuntakse „uhkust oma ajaloo üle“. Mida see üldse tähendab? Tsiteerin: „Ta ütleb asju, mida öelda ei tohtinud, aga mida peab tohtima, kui soovime Euroopat, mis oleks uhke oma ajaloo üle ja otsustav oma tuleviku määramisel. Küsimus ei ole selles, kas ta hinnangud on viisakad või mitte. Küsimus on selles, et vanade väärtuste kammitsaist ei ole võimalik vabaneda teisiti, kui seades need väärtused poliitiliselt ebakorrektsete avaldustega avalikult kahtluse alla.“
Kasutan nüüd nõutud täit sõnavabadust ja sean kahtluse alla need väärtused, mida müüvad Ehala ja Kärner: mõlemad tuleks tõmmata mune pidi lauda lakke ning ühe matšeetelöögiga vabastada neli kera etnotsentrismi raskest kandamist. Kas oli nüüd piisavalt vaba poliitkorrektsusest ka Ehala enda mõõdupuu järgi, et vastata „ei, me ei taha Euroopat, kus võib kedagi kiusata ainuüksi sellepärast, et too on teisest rahvusest ja soost“? Mina tahan Euroopat, kus natsism, fašism, rassism, ksenofoobia, homofoobia, koolikiusamine ning etniline ja naistevastane vägivald ei ole normaliseeritud. Need ei ole ega saa olla nähtused, mis on praegu ja kunagi tulevikus kuidagigi aktsepteeritavad. Poliitilised jõud, kes seda sorti nähtusi õigustavad, ei saa olla mingi „uus normaalsus“ ja nii peab see ka jääma.
Teise maailmasõja järel ütles Euroopa otsustavalt: „Mitte kunagi enam!“, pidades silmas paremäärmuslikke parteisid ja poliitikat. See seisukoht ei ole muutunud ja tuleb teha kõik, et see ei muutuks. Olen kaugel sellest, et kõrvutada Kärnerit Adolf Hitleriga, aga tasub meenutada aastat 1933, mil Hitleri ja natsid aitasid võimule konservatiivne DNVP (Saksamaa Rahvuslik Rahvapartei) ja Katoliiklik Keskerakond (Zentrum). Viimane müüs end maha pelgalt usuvabaduse eest. Töösturid Schacht ja Krupp ning konservatiivsed poliitikud survestasid president Hindenburgi Hitlerit kantsleriks nimetama lootuses kasutada „trummilööja“ strateegiat: too promoks massidele natsionalistlikke „ideid“, aga nemad dikteeriksid kulisside tagant poliitikat. Nad aitasid tõhusalt natsidel parlamentaarselt demokraatiat lammutada. Teame hästi, kuidas sellega läks. Isegi Ehala teab.
Eestis üritasid Keskerakond ja Isamaa EKREt n-ö normaliseerida ja valitsusse kaasata. Läks, nagu läks. Kui ajaleht andis teada, et Kärnerist märksa suurema kohaliku Hitleri potentsiaaliga Martin Helme käib riigikogus ringi kabuur kaenla all, tuli peale kerge iiveldus. Mõne mittefašistliku partei relvastamata saadikul võiks see uudis tekitada aga reaalset eksistentsiaalset angst’i. Mõne päeva eest lugesin, kuidas nii EKREsse kui ka Reformierakonda kuulunud ja sellega oma lühikeses karjääris erilist põhimõttekindlust ilmutanud „noorpoliitik“ lõi maha oma onu. Kas ikka on hea mõte veel Kärneri-suguseid psühhopaate poliitikuks promoveerida, nagu Margus Linnamäe ja Parvel Pruunsilla konglomeraat näib Ehala juhtimisel jõuliselt tegevat? Somes elas Kärnerile innukalt kaasa ka Lauri Vahtre, kellele ei ole probleem, et Kärner nimetas tema vana võitluskaaslast Tõnis Lukast, kes keeldus tolle tüübiga ühte fraktsiooni kuulumast, „selgrootuks töllmokaks“, „värdjaks“ ja „vanaks kärsaks“. Ju on seegi eluterve etnotsentrismi ilming.
