Marslased hakkasid jälle paugutama. Lubasid, et teevad seda nii umbes neli-viis nädalat ja siis pühivad käed puhtaks, jättes edasise juba Iraani rahvaste hooleks. Tänulikud võiksid need mullade rõhumise alt pääsenud hulgad muidugi olla ja asuda vaguralt (seda pärast võimalikku kodusõda) üles ehitama armsat ja USA-sõbralikku ühiskonda, sest alternatiivi pole. Kui midagi valesti teha selles ülesehitustöös, järgneb uus täppislöök ning kui pole enam laevastikku või tuumarajatisi, siis küllap suurel maal mõne sihtmärgi pommitamiseks ikka leiab. Seal on ju ligi sada miljonit inimest ning paljudel võib terrorismipisik põues olla. Ja USA president ei ole mingi James Bond, kes peab iga kord endale ülemustelt tapmislitsentsi manguma. Tema kirjutab neid endale ise välja.
Väga vastik lugu, mida ideaalmaailmas ei oleks tohtinud kunagi juhtuda. Aga juhtus ja kogu maailma elanikud on vähemasti kaudsed kannatajad, kui võimaliku energiakriisi eelootuse tõttu tuleb bensiinijaamas senisest rohkem maksta. Ka Eestis ja nagu kütusemüüjad kinnitavad, juba mõne päeva pärast, kui senine odavamalt soetatud varu ammendunud.
Eesti tugitoolianalüütikutel ja isehakanud sõjakirjasaatjatel on kaks pidu korraga. Ühed saavad hasartselt kaasa elada tuhandete Lähis-Ida kuurortlinnades puhkust veetnud kaasmaalaste odüsseia mõõtu kõrberännakutele, teised pidada edetabelit, mitu meetrit habemeid on taevariigi poole teele pandud. Pole kahtlust, et Eesti välisministeerium annab endast parima hätta sattunud turistide aitamiseks. Nii mastaapset reisikorraldust või päästeoperatsiooni pole juba aastaid ette tulnud. Loodetavasti hõivab see ministeeriumi kogu energia ja lükkab tagaplaanile „selge seisukoha“ ehk ametliku poolevaliku kujundamise, sest kuigi vahel näib teisiti, ei ole ega tohi välispoliitika olla mingi metsisekukkede kevadine mänguplats. Opositsioonipoliitik Urmas Reinsalu nõudis küll esimesel võimalusel pärast suurrünnaku algust, et Eesti peab toetama „USA-Iisraeli sõjalist missiooni Iraani vastu“, kuid sellest ei tohiks erutuda, sest tal jäi põhjendamata, millist kasu selline toetusavaldus Eestile tooks ja miks sellega rutata, kui mingit toetust ei ole vähemasti avalikult küsitudki.
USA president ei küsinud sõja alustamiseks toetust ega luba oma parlamendiltki, mis oli tema konstitutsiooniline kohus. Kuni USAs käib juriidiline vaidlus selle üle, kas president Iraani sõjaliselt rünnates oma võimupiire ületas või mitte, pole Eesti valitsusel vähimatki alust aktsiooni tagantkiitjaks hakata. Riigi kunagine libastumine, mis päädis Iraagi sõjas osalemise ja ka vereohvri toomisega, võiks välispoliitika veteranidel meeles olla. Toetusavaldus, mida pole küsitud, oleks sisutühi niikuinii, sest ei mõjutaks vähimalgi määral sõjasündmuste kulgu Iraanis. Kuid seda enam peab mõtlema, millised võiksid olla selle kaugemad mõjud Eesti rahvusvahelisele positsioonile (alati on kuskil keegi, kes kõike meeles peab) ning kuidas sobitub katse pimedast peast taas USA võimule meeldida püüda Eesti välispoliitika strateegiaga. Selles ju kinnitatakse, et „Eesti huvid on kõige paremini kaitstud just väärtustel ja reeglitel põhineva rahvusvahelise koostöö kaudu“ ja nurgakiviks on siin toetumine rahvusvahelise õiguse kehtivusele.
Viimase osas on maailm täis ka kahtlusi, et äkki see ongi juba surnud või vähemasti vaagub hinge. Pole kokkulepet, mitu korda peab Donald Trump rahvusvahelise õiguse pihta veel tulistama, et saaks selle surnuks kuulutada ja avada nii tee uue ilmakorra triumfile. Iraani ründamise küsimuses paistab, et vähemasti Euroopa suurriikides vaimustust ei ole ja on üsna väike kahju, kui mittetoetamise ja kriitilise suhtumise eest kuskil somes Trumpilt sarjata saab. Kui üldse seisukoht võtta, siis peaks Eesti valitsus joonduma nende järgi, sest, nagu Hispaania peaminister Pedro Sánchez on osutanud, „võib olla üheaegselt vastu vihkamist täis režiimile – nagu Hispaania ühiskond tervikuna on Iraani režiimi vastu – ning põhjendamatule ja ohtlikule sõjalisele sekkumisele, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega“. Sobib hästi meilegi, kui ehk välja arvata arvamuskõvera mõlema otsa väikesed aktivistirühmad, kellel aga juba ammu oma pool jäägitult valitud, nagu ka eelmises raundis, kui käivitusid Iisraeli-Palestiina vastastikused tapatalgud.
Jah, need väärtused ja reeglid, mis on endistviisi olemas, ei anna (erinevalt Ukraina enesekaitsest) alanud Iraani sõjas õigust küll ühelegi osalisele. Selles võib igaüks ise veenduda, kui teeb läbi lihtsa mõtteharjutuse küsimuses, kuidas peaks ühiskonnaõpetuse või ajaloo õpetaja praegu klassiruumis gümnasistidele olukorda selgitama ja teed näitama. Haridusamet ei ole väljastanud juhendmaterjali või ainekava täiendavat suunist „Kogu tõde sõjast Iraanis“, seega on tegu loomingulise ülesandega.
Millest alustada? Eks ikka tapmisest. Ligikaudu kolmveerand maailma riikidest on loobunud surmanuhtlusest kas seadusega või praktikas (USA ja Iraan nende hulka ei kuulu ning Iisraelis käib arutelu surmanuhtluse taastamise üle). Liigisisese tapmise keeld on Euroopas absoluutne. Kui jõledaid tegusid inimene ka poleks toime pannud, seaduslikku alust talt selle pärast elu võtta ei ole. Kas riigid, kus ei ole tapmist täielikult keelustatud, võivad omavahel tapmist harrastada ja ülejäänud maailm peab sellega pealtvaatajana leppima? Ei ja ei.
Aga ometi praegu Lähis-Idas usinalt ja vastavalt võimetele üksteist tapetakse ja igast käisest pudeneb haledaid õigustusi, miks muudmoodi ei saa. Ajatolla ja tema revolutsiooniline kaardivägi tapsid alles äsja massiliselt oma protestimeelseid kodanikke. Sellest ei tulene mingil viisil ameeriklaste õigus või koguni kohustus hulgi tappa Iraani vaimulikke ja ohvitsere, ükskõik kui verised nende käed ka poleks. Kui nende suhtes siiski kaastunnet ei jagu, mõelgem edasi nn kaasnevale kahjule, mille suhtes nii USA president kui ka Iisraeli peaminister näivad täiesti tundetud olevat. Kõrvalseisjad, süütud ohvrid, kelle arv on Iraaniski soovitud ja sihitud „süüdlaste“ omast mitmeid kordi suurem. Millist eluohtu USA kodanikele või globaalsele naftakaubandusele endast õieti kujutasid raketirünnakus hukkunud 150 Minabi koolitüdrukut?
Kui sellest veel ei piisa, saab õpetaja mõttemängu kodustesse oludesse tuua. Küllap rõõmustaksid südames paljud eestlased, kui Venemaa režiimijuht Putin maha löödaks. Aga kas mõni Eesti ametiisik, näiteks peaminister, saaks anda salajase käsu selline operatsioon läbi viia? Kas käsu saanud agent peaks käsu täitmisest tingimusteta keelduma ja asja avalikuks tegema? Või peaks ülesande täide viima ja pärast palgamõrva edukat sooritamist kodumaale naastes saama teenetemärgi või pigem käerauad?
Õppetund on korda läinud, kui kõik õpilased lahkuvad klassist vankumatu teadmisega, et ligimese tapmine on alati ja erandita keelatud ja sellele ei ole eales ühtki vettpidavat õigustust ei Eestis ega tuhandete kilomeetrite kaugusel. Niipea kui seda ranget keeldu ähmastada jutuga, et mõnikord on vägivald vältimatu pahe ja lahendus ka juhul, kui kõik muud vahendid ära proovimata, nõrgub see mõtteviis märkamatult kõigisse sfääridesse, muutub aina agressiivsema tooniga argisuhtluse loomulikuks osaks ning teeb elukeskkonna kurjaks ja ebameeldivaks. Tagajärjed on õigupoolest juba käes. Pidage seda silmas, härrad välispoliitikud, kui kipute lõkkesse halge juurde panema. Me ei saa USAd takistada kurjuse teljega liitumast, kuid palun, ilma meieta!
