hästi algab

ja mil pole lõppu

maailm hukkub aga meil pole

lõppu!¹

Mäletan selgesti kümne aasta tagust „Baltoscandali“ festivali. Olin värske keskkoolilõpetajana teatrinäljas ja käisin vaatamas kõike, mida vähegi õnnestus – peaasi, et sain taskukohase pileti ja koha trepiastmel. Just sealt nägin Showcase Beat Le Mot’ lavastust „Nazisuper­people are better than you all – the horror of the ordinary“ („Natsisuperinimesed on teist kõigist paremad ehk Tavapärasuse horror“)². Selle paralleeluniversumis tegutsevad natsisõdurid saadeti karistuseks minevikku, et valmistada ajalugu ette Hitleri tulekuks. See oli terav ja vaimukas ühekorraga. Saadud elamus seadis järgmiseks kümneks aastaks lati väga kõrgele: just selline peab olema kompromissitu poliitiline teater.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on see trupp koos Von Krahli teatriga taas Eestis lavastusega „Võit Päikese üle“. Teatrisse minnes olin ootusärevil: kas suudetakse taas tabada seda poliitilises teatris (vähemalt minu meelest) nii vajalikku tasakaalupunkti huumori ja sügavuse vahel?

Ei suudetud. Kas põhjus peitub Von Krahli teatri trupis, koostöödünaamikas või ajas, on raske öelda. Lavastuse kirjeldus oli veel aasta alguses provokatiivne, kuid vähemalt Eesti esietenduseks oli tekst tehtud märksa lühemaks. Alles on jäänud üksikud kirjeldavad laused 1913. aastal Peterburis etendatud futuristliku ooperi kohta.

Algupärane ooper, mille libreto leidis Showcase Beat Le Mot viisteist aastat tagasi ühest Berliini prooviruumist³, sündis Aleksei Krutšonõhhi, Velimir Hlebnikovi, Mihhail Matjušini ja Kazimir Malevitši koostöös. Just selles lavastuses esitles Malevitš esimest korda musta ruudu ideed. Helilooja Matjušin märkis, et see ooper sümboliseerib võitu iganenud väärtuste üle.⁴ Oma olemuselt oli see poliitiline manifest, mis ründas tsaariaegset autokraatiat ühes selle ajale jalgu jäänud maailmapildiga ning lubas selle asemele midagi uut. Tagantjärele mõjub see prohvetliku prelüüdina Esimesele maailmasõjale ja peagi järgnenud bolševike võimuletulekule.

Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri koostöös sündinud lavastuses on loodud aga teistsugune ruum: eskapistlik ja hedonistlik. Kui 1913. aastal kuulutati maailma lõppu, sest see pidi sünnitama uue maailma, siis nüüd näib maailmalõpp olevat paratamatus, millega tuleb leppida – ja seda vaikselt ootama jääda. Sõnum paistab olevat: kuni maailm veel kestab, nautigem seda.

Üks etendajatest, Veit Sprenger, on märkinud, et nende Berliini publik on õppinud hindama just nende tööde hedonistlikku aspekti: „Tasuta toit ja joogid ning sinna juurde võib-olla pisut meelelahutust!“⁵ Ilmselt sedasama võib öelda Eesti postdramaatilise teatri publiku kohta. Pärast etendust rongiga Tartusse sõites kuulsin pealt kahe noore vestlust, mis võtab selle mõtte tabavalt kokku:

„Ma käisin vaatamas „Võitu Päikese üle“.

„Kuidas oli?“

„Tead, kõhu sain täis. Aga pean veel natuke mõtlema, kas see mulle meeldis.“

„Ma käisin Ekspeditsioonis.“

„Ja kuidas oli?“

„Mind joodeti täiesti täis. Ma ka pean veel natuke mõtlema, kas see mulle meeldis.“

Pealt kuulates muigasin, sest olin ka ise rahul, et sain täis kõhuga rongi peale tõtata. Ent hedonismil on teinegi külg. Selles lavastuses koheldakse saalis­olijaid eeskätt indiviididena – vaatajate, kaasamängijatena –, mitte publikuna, ühtse tervikuna. Edgar Vunš on kirjeldanud oma kogemust etendajana: „On palju privaatseid hetki publikuga, kus juhtub väga palju huvitavat. Näiteks ühe inimese mantlitaskust – ma ei ütle teile, mida ma sealt taskust leidsin – võtsin välja kõige normaalsema asja, autovõtmed, aga seal olid veel mõned objektid, millega ma privaatselt aega veetsin.“⁶

Ühest küljest tähendab see etendajate ja vaatajate või kaasamängijate ehedat ja vahetut kontakti (praegusel juhul isegi etendajal iseendaga), teiselt poolt seda, et „suurt lugu“ ei ole – on vaid igaühe subjektiivne elamus. Nii saigi juhtuda, et üks tuttav soovitas vaimustunult lavastust vaatama minna, tuues mainimisväärse mälestusena välja, et loovutas oma püksid ühele etendajale ja istus seepärast ülejäänud aja oma toolil püksata. Kogemuse kordumatus ei tulene siin üksnes lavastuse improvisatsioonilisusest, vaid tõsiasjast, et lavastuse keskseks teljeks ongi vahetu kontakt individuaalsete etendajate ja vaatajate vahel. Iga etendaja ja vaataja kogemus on ainulaadne.

Seejuures ei tekitanud lavastus publikus pahameelt ega muid tugevaid tundeid, nagu futuristlik ooper omal ajal Peterburis. Võib-olla just seepärast, et teatud mõttes koges igaüks n-ö oma lugu. Võib-olla seepärast, et eesriiet ei rebitud eest, vaatajatega ei püütud suhelda „mõttetus“ keeles, helimaastik ei sundinud kõrvu kinni katma (ehkki kahtlen, kas need võtted tänapäeval üldse kedagi rabada saavad). Pealegi, etendajad kohtlesid inimesi hellalt, aga seda kuuldavasti 1913. aastal etendunud ooperi kohta öelda poleks saanud.

Selle 1913. aastal etendunud ooperi šokeerimistaotluse valguses tuli äratundmine seoses Mihhail Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ Wolandi antud musta maagia etendusega. Vikipeediast saab lugeda „Võidu Päikese üle“ libretisti Krutšonõhhi mälestusi: „Ooperist saadud mulje oli niivõrd rabav, et kui pärast etendust hakati autorit välja kutsuma, ütles peaadministraator Fokin oma loožist: „Ta viidi hullumajja!“. Siiski trügisin ma läbi kulisside lavale ja kummardusin.“⁷ See repliik mõjub etteulatuva viitena – Bulgakov alustas „Meistri ja Margarita“ kirjutamist alles viisteist aastat hiljem –, kuid romaanis päädib musta maagia etendus ja sellele järgnenud sündmuste ahel mitmele tegelasele just hullumajja sattumisega.

Võib oletada, et trupp ongi kasutanud Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“ lavastuses teadliku mänguelemendina. Kui alguses tulevad etendajad lavale täiesti alasti ja hakkavad end riietama publikult laenatud esemetega (üks noormees mu kõrval loovutas etendajale suisa oma aluspüksid!), meenutab see äraspidiselt Bulgakovi kuulsat Varieteeteatri stseeni. Seal pakub Woland vaatajatele Pariisi uusimat moodi vanade hilpude vastu. Hiljem avastasid naised, et on tänaval alasti, sest nõidus oli hajunud. Von Krahli teatris oli dünaamika vastupidine: inimesed olid ise rõõmuga valmis loovutama oma hilpe, kotte ja ehteid, et olla osa mängust (nõidusest?).

Teine äratundmine puudutab Bulgakovi maailmas väärtusetuks muutunud paberrublasid: Von Krahli teatri saalis pakuti publikule tuunikalavõileibu, kuigi tuunikala seal polnud, ning Mimosasid, kus polnud alkoholi. Me kõik teadsime seda, ent selleks, et kõigil oleks tore, otsustasime selle mänguga kaasa minna: tuunikalata tuunikalavõileibadest kõhu täis süüa ja alkoholita Mimosadest joobuda.

Küsimus on: mida paljastab Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri „Võit Päikese üle“ nüüdisaja vaataja kohta? Kas hedonism ühes tasuta tuunikalata tuunikalavõileibadega on ainus viis maailmalõpuga toime tulla? Kas etendajad püüdsid seda väidetavalt ainsat pääseteed valgustada?

Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi trupi esitatud küsimused ega vastused nendele. Võib-olla ongi maailmalõpuga leppimine – ja uue ja parema maailma võimatuna nägemine – põhjus, miks lavastus poliitilise teatrina minu silmis läbi kukkus. Meelelahutusena see toimis, ent jäin igatsema huumorit, mis on sageli poliitilise teatri ainus pääsetee moraliseerimisse langemisest. Kui kümme aastat tagasi Showcase Beat Le Mot’ „Nazisuperpeople ..“ raputas, siis „Võit Päikese üle“ pakkus pigem hingele tröösti.

Võib-olla on see meie aja märk: keegi ei taha enam Päikest vallutada, vaid lihtsalt, et võileib maitseks hää. Aga mina parandamatu optimistina ei taha sellega leppida.