Välismaalaste ekskursiooni liikmed vaatavad linnahallis ja hiljem selle katusel hämmastunult ringi ja kuulavad giidi seletusi. Koloss hingab vaikselt, katus tilgub läbi, rohi võrsub kivide vahelt. Eemalt silmitseb seda otsekui nähtamatuna hallipäine vanahärra, muie suul. Arhitektid ongi enamasti nähtamatud, astuvad kõrvale ja jälgivad, kuidas lapsuke elus hakkama saab. Kõnekas stseen Raine Karbi vahest tuntuima hoone linnahalli katuselt juhatab sisse Keiti Väliste dokumentaalfilmi „Karp“. Noor linnahall on arhiivikaadritel elu täis, fontäänid purskavad, inimesed vihuvad fuajees Rock Hoteli saatel tantsida, akna taga lõputu meri. Kontrast nüüdseks mahajäetud muuseumina toimiva hiigelhoonega on filmile vajalikuks avaintriigiks. Ka kõik filmis esinejad on just siia hoonesse Karbist rääkima kutsutud. Linnahall on „selliseid maju enam ei tehta“ stiilis hoone, mis juba mõnda aega püsib noorema põlvkonna imetlusobjektina. Ühest küljest vanamoeliselt monumentaalne, teisalt maastikuga mängiv, linnaehituslikke küsimusi lahendav, kõigile avatud. Karbi kursusekaaslane Miia Masso kirjeldab hästi, et see oli esimene demokraatlik maja, kuhu kõigile oli ligipääs – Viru hotelli varieteesse või isegi restoranidesse lubati vaid valituid. Siiski, „nii palju treppe võis ainult Karp endale lubada“.

Kui Keiti Väliste mõni aasta tagasi Raine Karbi kodus üht lõiku filmides vargsi guugeldas, sai ta aru, et sellest mehest ei ole filmi tehtud. Arhitektidest muide üldse ongi vähe dokke – aga no kellest siis veel? Majad, mis on suuremad kui elu, seotud poliitiliste kirgede, tühjade lubaduste ja suurte rahadega. Isepäine, vastuolulise kuulsusega mees nende taga. Kas isikulised eelteadmised autorist mõjutavad meie vaadet tema loomingule? Filmis otsitakse majade taga inimest, lahti rulluv narratiiv on kõditavalt vastuoluline. Ühest küljest projekteerimissaalis teistega võrdselt laua taga koogutav Karp, enda sõnul töölisklassi esindaja, kelle ametipalk on väike, kelle ambitsioone kärbivad puudulikud ehitusvõimalused ning seetõttu tuleb piirduda sooviga probleeme kõige otstarbekamalt lahendada. Legendaarselt töökas, täpne ning Kuku klubi pahedest kauge kaarega mööda käinud mees, kellest äärepealt oleks saanud insener. Pälvinud kiirelt noore ja andeka kuulsuse, koos sellega reisituusikud, autoostuload, majakrundi ja muud hüved, mis pidid nõukogude inimese vangistustunde talutavaks tegema. Teisalt näeme ekraanil nüüd juba küpses eas arhitekti, kes vaatab tehtule tagasi varjamatu uhkusega ja kellel on kindel koht eesti arhitektuuri kaanonis. Tema resignatsioon ja tagasihoidlikkuse rõhutamine mõjub peaaegu poosina, vaataja näeb ju taustal plejaadi uhkeid maju ning enesekindlat autorit. Tööline ehk küll, aga selline, kes valdab ruumikunsti kõige kõrgemaid registreid. Arvan, et Karp klapib enamiku inimeste ettekujutusega arhitektist ja on sellisena filmitegijatele suurepärane leid – konkreetne ja aus, mitte liiga jutukas, elutark, teab, kuidas majad püsti seisavad. Teeb maju, millest ei jää kahtlust, et tellija saab oma raha eest ambitsiooni. Filmitegijadki on ühe ettekujutuse lõksu langenud: et arhitekt on joonestuslaua taga istuja, rapidograaf näpus, tegelikult oli filmis järjepanu kalkale joont tõmbama pandud peategelane üks esimesi, kes 1990. aastate alul arvutiga projekteerimise ära õppis. Ta ütleb, et ei tea kunstist ja stiilidest midagi, ometi on ta majad müstilised, ajalugu tsiteerivad, emotsionaalselt mõjusad. Näiteks pole kahtlust, et ta on romaani ja gooti arhitektuuri põhjalikult uurinud ning enda jaoks mõtestanud ajatuse tähenduse arhitektuuris. Ilmselt peitubki siin loomingulisuse paradoks – autorit lahti muukides ei jõua me kuigi palju lähemale seletamatule miskile, mis teeb ühest majast arhitektuuriteose, isiksus ja majad elavad omaette elu ja kõike seletada ei saa.

Hea arhitektuuri sünnis on võtmetähtsus tellijal, Karbi tipptööd on tehtud riigi tellimustena või omaaegsele nn eliidile ning neid on ebaharilikult palju. Karbi enda suust me selle kohta rohkem teada ei saa, küll kuuleme filmist, et asi ei ole võimutruuduses, vaid erakordses töövõimes – Karp lihtsalt tegi asjad valmis. Lisaksin, et ka Nõukogude süsteem vajas staarobjekte, ehkki neid toona nii ei nimetatud, ja niimoodi need tööd nagu linnahall, poliitharidusmaja (nüüd Solarise keskus), ministrite nõukogu Valgeranna puhkebaasi hotell või rahvusraamatukogu (Karp võitis raamatukoguhoone konkursi hoopis teisele krundile) ta lauale tee leidsid. Karp on oma aja mees, nõukakogemusega ja mitmes intervjuus öelnud, et demokraatia ja arhitektuur ühte jalga ei käi, sest nimetatud suurobjekte ehitades ei arvestatud arvukate ametkondade kaasamise või kinnisvaraturu nõudmistega. Eks püramiidide võlugi ole selles … Küll saame filmist palju muud teada nii arhitekti irooniasoone kui ka huvide kohta – kuidas poliitharidusmaja arhitektuur osutas kloostrisse suletud usulahu keskusele või rahvusraamatukogu raamatute kindlusele, pühalik roosaken otsaees. Et maailma ilusaim hoone on Notre-Dame Pariisis, et nelja tualetiga Karbi kodumaja oli lastega peres tõepoolest funktsionaalne ja et 1990ndatel sai ta oma aasta töö eest kliendilt tasuks Pontiac Trans Am GTA.

Filmis on Karbi isiksusele väga lähedale saadud, ta on liigutavalt aus teemadel nagu töönarkomaania ja lõivu maksmine isikliku elu arvelt, mis kõnetab kindlasti ka nüüdseid projekteerijaid. Hea montaaž ja muusika annavad teosele hoogu ja laheda üldmulje. See on suhteliselt noorte tegijate vaade autorile, kelle maju me kõik teame ja kes inimesena näib olevat möödaniku pained seljataha jätnud. Pealgi on suuri maju äge filmida! Sel hetkel polnud veel teada, et napilt enne filmi väljatulekut pälvib Karp riikliku preemia ja presidendilt ordeni ning esilinastused lähevad täissaalidele. Viimane kord, kui Karp 2006. aastal kulka preemia sai, nimetas ta seda mürgiselt lohutusauhinnaks selle eest, et poliitharidusmaja samal aastal maha võeti. Praegu on rahvusraamatukogu värskelt renoveerituna oma uksi avamas ning linnahalli lammutamisest kõva häälega ei räägita, ajad on arhitektuuriajaloo suhtes tolerantsemad. Ja mis põhiline, vanameister on filmis vastuvaidlematult cool: paljajalu Eesti ühes ikoonilisemas kodumajas toimetamas, rõdul veini joomas, kassetti (!) makki libistamas, paremaid eramuid läbi käies. Karp nii noore kui vanana mootorratta seljas sõitmas on algus ja lõpp, sinna vahele jääb meeletult tööd ja elu täis ehitamist.