Räägitakse, et Eesti on maailmas üks väheseid paiku, kui mitte ainus selline, kus klounidele antakse riiklikke teenetemärke. Pean siin silmas, et 2022. aastal tunnustas president klouni­paari Piip ja Tuut Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Kunstivallas tegutsevate klounide puhul on see kindlasti erakordne, kuid näiteks poliitika kurjadele klounidele täiesti tavaline. Toogem või näiteks veidra soenguga riigijuht, kelle valdused algavad teiselt poolt ookeani ning kes alles hiljuti sai (küll kingitusena) Nobeli rahupreemia medali ja samuti esikohta tõendava roseti nii Mississippi kui ka Massachu­settsi osariigi koertenäituselt. Muidugi mõistan päris ehtsate klounide, tõeliste kunstimeistrite õigustatud pahameelt selle võrdluse pärast, sest poliitikute, aga ka suunamudijate, selgeltnägijate jm meele­lahutajate puhul ei ole ülla klounitiitli tarvitamine üldsegi kohane. Piibu ja Tuudu juurde tagasi tulles tuleb kõige muu lõbusa kõrval esile tõsta – ilmselt tegi seda ka president – nende vankumatut võitlust selle nimel, et Eestis esineks võimalikult vähe koulrofoobiat ehk intensiivset ja irratsionaalset hirmu klounide ees. Nende lava­lugudest peegelduv heatahtlikkus ja sõbralikkus on sellele palju kaasa aidanud.

„Muutuste tuules purjetav Vene teater plaanib lisaks eesti lavastajate kutsumisele avardada oma repertuaari ka koostöös mitmete erateatrite ja muude teatrikooslustega. Selles olukorras peab Vene teatri toimemudel mingis osas muutuma, ehkki endiselt on see venekeelse trupiga teater,“* ütles mullu mais toonase Vene teatri ja praeguse Südalinna teatri dramaturg Laur Kaunissaare. Kuivõrd Haide Männamäe ja Toomas Tross ehk Piip ja Tuut moodustavad teatrist Piip ja Tuut väga suure kamaka (et mitte öelda: nemad ongi see teater), siis on raske isegi arvata, kas mullu novembris Südalinna teatris esietendunud koguperelavastuse „Klounid lendavad Marsile“ puhul on tegemist üksnes eesti lavastajate kutsumisega või saab seda kaude võtta ka kui kahe teatri koostööd. Aga nii või teisiti on see tänuväärt ettevõtmine.

Milliseid eesmärke püüab muutuste tuules Südalinna teater varasemast märksa rohkem eesti lavastajaid lavastama kutsudes ja teiste teatrite-truppidega koostööd tehes saavutada? Küllap kõige avaram eesmärk on integreeruda senisest rohkem Eesti teatripilti: päris eraldi ja üksi ei ole endine Vene teater olnud ka varem, selle kinnituseks olgu või 2016. aastal teatri aastaauhindade jagamisel lavastuse „Vaenlane“ eest Artjom Garejevile antud parima lavastaja auhind, ent kerget võõristust on olnud õhus küll. Juba jutuks olnud lavastuse „Klounid lendavad Marsile“ puhul tuleb eriti esile ka Südalinna teatri soov meelitada saali rohkem eestlastest publikut: seda nii Piibu ja Tuudu populaarsuse toel (tõsi, neid seekord laval ei näe) kui ka seeläbi, et lavastuses ei kõnele klounid vene keelt, vaid väljamõeldud pudikeelt, omalaadset klounide esperantot, mille puhul võib oletada, et tekst valmis proovide käigus ning näitlejate improvisatsiooni tulemusena. Igatahes kõlab see lõbusalt.

Siin jõuamegi kolmanda tulu­allikani, mida külalislavastajad võiksid Südalinna teatri trupile pakkuda. Selgituseks nimekiri viimaste aastate seda sorti lavastustest: „Jumalad“ (lav Elmo Nüganen), „Ma jätsin Ukraina 2022“ (lav Merle Karusoo), „Ta peab lahkuma“ (lav Aare Toikka), klounide Marsile lendamise lavastusest oli juba juttu ning läinud nädalal lisandus veel ka Sõltumatu Tantsu Lavaga koostöös „Cosmodolphins“ (lav Sveta Grigorjeva). Kõigil neil külalislavastajatel on oma tugevused ja nõrkused, väljakujunenud käekiri, millega kokkupuude kahtlemata mitmekesistab Südalinna teatri näitlejate kutseoskusi. Kui klounidega ka lõpetada, siis dramaturgitöö ja lavastusterviku loomine pole võib-olla Piibu ja Tuudu tugevaim külg, ent improvisatsioonilisust ja haljast huumorisoont tasub neilt küll õppida.

* Tambet Kaugema, Kui tahame, et kõik jääks endiseks, peab kõik muutuma. – Sirp 2. V 2025.