Hunt Kriimsilm olemine tekitab pidevalt identiteedikriisi – jack of all trades, master of none. Mitte millegi meister, kõikide ametite tundja.

Kriisiorgu võibki jääda, kui ei suhtu kõigesse mänguliselt. Elu muutub tuhmiks, kui ei katseta ega pane ennast ja ümbritsevat proovile. Haritud arhitektina võiksin proosaliselt öelda, et elu proovikive tuleb pidevalt ümber tõsta, lihvida ja oskuslikult müüriks laduda. Ja mis siis, kui mitte millegi meistriks olemine ei olegi läbikukkumine, vaid keeldumine olemast üks teiste seas?

Kui Johan Huizinga kirjutas homo ludens’istehk mängivast inimesest pidas ta silmas inimest kui kultuuri loojat. Mina tahaksin astuda sammu edasi ja olla homo ludens vitae. Mäng ei ole ainult kultuuri alus, vaid ka identiteedi ja elu kujundaja.

Arhitektile on iga ruum uus liivakast. Mängureeglid seavad paika planeering, tellija ja eelarve. Mäng algab sealt, kus reegleid nihutada ja painutada saab.

Kohviröstijana mängin röstimisajaga. Tume ja leivane. Teine faas tahab äkilisust. Mängin tasakaaluga. Riskin. Äkki jääb tooreks. Äkki tuleb välja särav mahlasus.

Baristana katsetan mõru espressoga. Muudan doosi, teen jahvatust jämedamaks, pikendan tõmmet. Kui kogemust on piisavalt, saab žongleerida mitme muutujaga korraga.

Purjetajana kuulen: „Mikael, vaata, eespurje lindid ei lehvi.“ Tuul on olemas, aga ma ei loe seda õigesti. Nihutan ründenurka, kuni puri hakkab tööle ja jaht liigub.

Inimesena on mäng kõige hapram. Valesti loetud emotsioon. Liiga kiire järeldus. Vestlus võib seiskuda. Siin ei ole mõõteriistu, on ainult tähelepanu. Küsin rohkem. Hoian vähem kinni. Riskin ühe lausega, mis võib ukse avada või sulgeda. Mõnikord piisab väikesest nihkest, et kõik hakkaks jälle liikuma.

Võib-olla nimetame katsetamist mänguks seetõttu, et oleks julgust eksida. Võib-olla on mäng ainus viis mitte kivistuda ühte rolli.