Spordi- või eluloofilmid jõuavad harva meisterlikkuseni, mis jõuab kaasaelamisest, isikukultusest või puhtast adrenaliinisurakast kaugemale. Tihtipeale muutub vaimne ja füüsiline pingutus spektaakliks spordifännidele ning filmi kulminatsioon (võit või kaotus) jõuab sihtkohta juba ette märgistatud rada pidi. Sportlane kannatab, treenib, võistleb ja võidab ning kantakse viimaks kätel rahva ette kui kogu riigi triumfi kehastav trofee. Eluloofilmide puhul seevastu ei saa üle ega ümber tõsielust, mis kirjaniku sule all nii kergelt ei paindu. Eks ole ka päriselus filmilikku maagiat, ent loogilist järgnevust palju vähem, materjali jällegi hulga rohkem ja seosed juba tõlgendamise küsimus.

Seetõttu võiks varem lühifilmiga „Mu kallid laibad“ (2020) tudengi-Oscari pälvinud German Golubi debüüt­mängufilmi pidada üldplaanis turvaliseks valikuks. Eesmärk ei paista olevat olnud „eesti keskmisest“ paremat tulemust saavutada, vaid maanduda rahvuslikku kultuurimälu rikkumata võima­likult pehmelt vaataja äratundmisväljas. Spordibiograafia žanri pole püütud lahti harutada või uuendada, vaid on kinnistatud selle toimivat mudelit.

Mina ei pea keskpärasust otseselt solvanguks. Kõigest hoolimata on „Meie Erika“ üks parajalt hea eesti film. Mitte suurepärane, puudusteta ega kuldmedalivääriline, aga hea sellegipoolest. Ehkki eelistan näha filme, mille lõppu ma ette ei tea, ja isegi taliolümpia aegu ei vaevu ma spordiuudiseid jälgima, on publikumenuki kriteeriumid siin täidetud. Olen küll Erika Salumäe võitude mäletamiseks liiga noor, aga siiski tuttav „Eesti Tuhkatriinu“ looga ehk teisisõnu narratiiviga murelapsest, kellest sai olümpiavõitja. Eeskätt usun, et Erika sobib toredasti täitma tugevate naispeategelaste põuda eesti filmimaastikul, sest meelitab spordifilmi sildi all suure tõenäosusega kinosaali ka mehed, kes üldjuhul „naiste lugusid“ vaadata ei viitsi. Seda enam et tegu on naisega, kes tõusis oludele vaatamata spordimaailma tippu.

Erika Salumäe on taas iseseisva Eesti esimene spordikangelane. Igati põhjus, miks tituleerida ta päriselt „meie omaks“. Kuid juba pealkirjas sisalduv „meie“ osutab sellele, et Erika ei kujunenud kangelaseks üksinda, vaid suhete kaudu. Ta ei ole niivõrd „mina“, vaid ideeliselt poogitud treeneri, süsteemi, ootuste või ideoloogia külge. Kuulsus aheldab inimesed samm-sammult sümboliks, mille külge kinnitab rahvus oma lootused ja hirmud. Seda huvitavam olnuks küsida, kas inimene sellises „meie“-konstruktsioonis üldse saab olla vaba. Ning kas au ja kuulsus on päriselt väärtused, mis eriti veel keerulise lapsepõlvega inimese päriselt õnnelikuks teevad.

Üheks suuremaks õnnestumiseks pean ses filmis näitlejate orgaanilist kokkumängu. Karolin Jürise kehastatud Erika isepäisus ja vastupanu, mis leiavad väljaelamisvormi just trekisõidus, kannavad nii laiahaardelistes velodroomi­stseenides kui ka vaiksel hetkel kraavipervel. Seejuures ei neutraliseerita südika sportlase naiselikkust, kuid ei proovita sellele ka eraldi rõhku seada. Lisaks kronoloogilisele teljele on hoopis huvitavam moraalne telg, mille joonistavad välja kolm treenerit kui kolm erinevat arusaama, kuidas inimest vormida.

Erika esimene treener Jüri Kalmus (Erki Laur) on õpetaja, kelle maailm koosneb männimetsast ja võidu­sõitudest külavaheteedel, treener, kes on valmis märkama potentsiaali ja usaldama. Fiktsionaalne treener Skoblov (Rodion Kuzmin) on Kalmuse psühholoogiline vastand: mitte niivõrd inimene kui süsteemi pikendus, kelle käe läbi saab subjektist objekt või hoopis­tükkis omand. Filmis võetakse selle perioodi seisund kokku sõnaga „paanika“. Viimaks nihutab Erika võiduni viinud treener Leonov (Viktor Lanberg) kaalu kolmandasse suunda ja rõhub füüsilise valmisoleku kõrval ka vaimsele valmis­olekule. Endise olümpiavõitjana mõistab ta medalite hinda ning tema kohalolu toob mängu ka isa­figuuri varju. Need kolm kuju ei moodusta lihtsalt tegelaste galeriid, vaid skaala. Siit võinuks hargneda hea niidiots, millega spordi­kangelase võistlusvorm valmis nõeluda. Treeneri roll on küll tehtud filmis nähtavaks, ent eetiline kaal jäänud lõpuni läbi mõtestamata.

Paistab olevat eluloofilmide kondi­proov, kas lisaks ühe inimelu dokumenteerimisele suudetakse öelda midagi rohkemat. Mehis Pihla on teatri­laval juba tõestanud oma osavust dokumentaalsete sündmuste kandmisel fiktsionaalsesse vormi. Talle omane särtsakas dialoog ja kiiresti vahelduv sündmustik, mis ei pretendeeri psühholoogilisele realismile, on tajutav ka „Meie Erikas“. Aga kui säärane monteerijapilk võimaldab teatrilaval aega painutada nii, et paari­tunnise lavastuse jooksul avaneb vaatajale terve maailm koos ümbritsevate süsteemide ja konarustega, siis kinolinal, mis painutab aega juba olemuslikult, mõjub see üleküllastavalt.

Kuigi German Golubi ja stsenarist Mehis Pihla eesmärk on näidata Erikat ennekõike inimese, mitte sangarina, tuhmub see taotlus, kui sisemise motivatsiooni ja eksistentsiaalse hinna mõtestamisest libisetakse efektse finišijooneni jõudmise nimel mööda. Kuigi detailid, mis Erika Salumäe intervjuudest, raamatutest ja dokumentatsioonidest läbi käivad, leiavad filmis ära­märkimist, läheb siiski kaotsi see sügavam „miks“, mis kõrgendaks emotsionaalseid hetki, mitte ei jõuaks nendeni alles haripunktis.

On tunne, nagu kihutaks Erikaga kaasa velodroomil, kus seigad mööduvad linnutiivul ning nende tähtsus­järjekord polegi võiduhetkel enam oluline. Iseenesest võib vaielda, et see ongi taotluslik võte, et jutustada lugu inimesest, kes samuti peab võistlema ajaga. Viimaks tundub aga, et filmi hoogne sõit komistab omaenda žanripiiride otsa. Ehkki tulemus on igati korralik, on sellest puudu just maitsekas toorus, mis tooks murelaps Erika lähemale.