Hausi galeriis Jaan Elkeni näitust takseerides tikuvad peale vastakad tunded. Kuskil seal välisukse taga on kõiksugu muredest vaevas maailm, sõjatandrid, vihast sõimu täis sotsiaalmeedia kommentaariumid ja – kui kasutada ühe valimisreklaami kujundikeelt – Kopenhaageni asemel rohkem Minski nägu minev Tallinn. Uuel tänaval avanevad aga nooblid näituseruumid, kunsti kui kauba pitserit võimendavad tööde kõrged hinnad ning kõigest muust justkui ära lõigatud abstraktsioon maalidel endil.

Elkeni maalidel on suurem osa seoseid puhtalt vaataja teha. Nagu kunstikriitik Ants Juske on kirjeldanud: „On vähemalt seitse kunstiteaduslikku metodoloogiat, mille toel ühte või teist teost analüüsida, olgu see siis ajalooline, formalistlik, semiootiline, psühhoanalüütiline, feministlik, sotsioloogiline või biograafiline. Kunstiteaduse metodoloogia on nagu hakklihamasin: mõne kunstniku hekseldamiseks piisab ühest režiimist, mõne tarvis on vaja mitut. Elkeni mitmekesine looming võimaldab kasutada mistahes menetlust.“¹

Esmapilgul näib eelkõige Elkeni viimaste aastate töid, ent ka pisut varasemat loomingut koondav „Valge / taevas ja maa 2“ muust maailmast niivõrd lahti ühendatud olevat, et näiteks feministliku või sotsioloogilise käsitlusega pole midagi pihta hakata. Ka kunstnik ise on avamise aegu antud intervjuudes öelnud, et tegeleb praegu eelkõige esteetilise sfääriga.

Kui Sveta Grigorjeva kirjutas üle-eelmises Sirbis ilmunud suurepärases Mari Männa ja Maria Eriksoni näituse „Haavatav jäljend“ arvustuses vajadusest teistsuguste lugude järele, siis Elkeni teoseid on keeruline üleüldse mingisse narratiivsesse või ühiskondlikku konteksti seada.² Ühelt poolt mõjub muu maailma muredest justkui vaevamata jäänud kunst uhke galerii seinte vahel eos heale järjele jõudnud vana valge mehe privileegina. Teiselt poolt jällegi evib Elken vähe seda matšot, kelle domineerimist ühiskonnas ja kunstis on lavastaja Rainer Sarnet äsja kirjeldanud Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus, ja rohkem Grigorjeva mainitud õrnust.³

Autori taotlustest ja huvidest hoolimata on igasugune kunst siiski poliitiline – seda juba ainuüksi tahes-tahtmata mingisse poliitilisse konteksti asetumise tõttu. Mida abstraktsem teos on, seda enam ta piiravatest tõlgendustest kaugeneb, ent seda rohkematele neist samal ajal ka võimaluse annab. Nii tekib vaatajal teostega esmajoones sügavalt isiklik suhe. Osa kriitiku rollist on muidugi isiklike seoste laiemasse konteksti abstraheerimine, ent taas kord tingib suurem abstraktsuse määr ahtama võimaluse sellisest rõhutatud subjektiivsusest täielikult mööda pääseda.

Seega mõned täiesti subjektiivsed seosed, mis ütlevad paratamatult sama palju nii minu kui ka kunstniku kohta.

Nagu näituse pealkirigi viitab, valitseb mitmetes töödes valge värv. Suuresti on sellesse maetud näiteks 2017. aastal valminud maal „Lumene“. Elkeni näitusetööd lähtuvadki paljus loodusest, dekontekstualiseerides neid ajakajast veelgi. Ometi kangastub mul seda säbrulist pilti vaadates läbi tühjuse jooksev tee. Rongirööpad keset petlikult tüünet, ühtaegu valjusti karjuvat välja. Mõte kisub neljandat sõjatalve üle elavale Ukrainale.

Sealsamas kõrval paikneb üks töö mõttelisest seeriast „Remains of the Days“. Värvipalett on taas rohkete varjunditega hallikasvalge. Selle keskele on tõmmatud üsna kaootiliselt kriipse, milletaolistega on läbi ajaloo tähistatud päevade möödumist muust maailmast ära lõigatud vangikambrites. Mõte hüppab seekord tunamullu Siberi koloonias surnud poliitvangile Aleksei Navalnõile ja tema raamatus „Patrioot“ ilmunud viimaseid päevi dokumenteerinud päevikutele, kus üks kuulsamaid vene dissidente kirjeldab katseid säilitada psühholoogiliselt ruineerivas lootusetuses viimseid lootuskilde.

Et maal on valminud aastal 2015, ei saanud Elkeni peas tiksuda samad seosed, kuid ometi sugenevad siia kõhedad riimid mitme ajastu vahel. Seda juba ainuüksi põhjusel, et kunstnik ise on sündinud küüditatute perekonda Siberis Krasnojarski krais, ligi 2000 kilomeetrit Navalnõi surmapaigast idas. Näituse saatetekstis ongi Elken kirjeldanud ateljees veedetud tunde kui „sündmustevaeseid, sarnandes kurjategijale määratud vabadusekaotusega“.

Samalaadsed seosed moodustuvad mitte üksnes kaugele itta, vaid ka läände vaadates. Galerii alumisel korrusel asetseb üks autori värskemaid seeriaid, viimase aasta jooksul maalitud „Minu Gröönimaa“. Ütled praegu Gröönimaa, mõtled Ameerika Ühendriikide imperialistlikele ambitsioonidele ja geopoliitilisele vastasseisule Taaniga. Selles plaanis kõlab pealkiri peaaegu irooniliselt: „Minu Gröönimaa“ – või miks mitte „Mein Grönland“ – võiks vabalt olla mõne Donald Trumpi märja unenäo juhtmõte.

Loomulikult puudub Elkeni maalidel üksüheselt mõistetav poliitiline dimensioon. Need on puhtalt isiklikud killud kogetud looduskeskkonnast. Näiteks sealsamas ruumis asetsevate Norra loodusest inspiratsiooni saanud tööde puhul selliseid seoseid otse loomulikult ei teki. Ometi on ka nende puhul võimalik kerida pikka mõttelõnga looduse ja poliitika suhetest: ühelt poolt on esimene teisest täiesti eraldi, ja samal ajal alati osa sellest, tahtmatult mängides rolli inimühiskondade alpides võimumängudes ja kõike kaubastavas tarbimishulluses.

Elkeni tööde aegruum pole siiski „siin ja praegu“, vaid püüeldakse oluliselt eksistentsiaalsematele, ajaülesematele tasanditele. Nii vaikival kui ka väljendatud moel on pidevalt kohal vaimsed, religioossed motiivid. Seeria „Ülestõusmise raputus“ (inglise keeles oluliselt cool’imalt kõlav „Resurrection Shuffle“) keerleb ristikuju ümber. Elken vaatleb maailma justkui mingilt distantsilt, ent ometi kaastundlikult. Ühele töödest on koguni visandatud mõned tekstiread, nende seas „father forgive them“ ehk „isa, andesta neile“.

Pärit on need read Luuka evangeeliumist, kus ristile määratud Jeesus ütleb: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Kaastundlikumat mõtet on vist uskmatunagi keeruline sõnastada, isegi kui tänapäeva hüperühendatud maailmas jääb sageli mulje, et nad teavad liigagi hästi, mida nad teevad.

Elken on sellest kõigest mingis mõttes kaugenenud, kõrvale astunud. Taaskord, vahest on see vana valge mehe privileeg. Võib-olla lihtsalt ühe kunstniku valitud olemisviis. Galeriist väljuma hakates ja uuesti tööde – enamikule meist kättesaamatuid – nelja- ja viiekohalisi hindu silmitsedes painab mind mõte, et see kõik on seal välisukse taga toimuvast liigagi irdunud.

Ja samal ajal on tervistav argisest tohuvabohust korraks kõrvale astuda, vaadata tühjusesse ja sealt vastu vaatavasse iseendasse. Kombata tekkivaid seoseid ja tähendusi. Eks ole kunst üks võimalikke teraapia vorme ja Elken selle hea näide. Isegi kui kunstiga ravini ei jõuta, siis mingi rahuni ehk siiski. Tervistava toimega on ka iseendas selginevad seosed ja mõtterajad, peegeldus omaenda vaimuseisundile. Vähemasti korraks pakub see kõik mõningast leebust ja ehk isegi seda, millest ümberringi näikse kohutav puudus olevat – kaastunnet.