Manatark on näitleja, ajakirjaniku ja teatrikriitiku Margus Mikomäe seni viimaseks lavarolliks Jaan Toominga lavastatud Rein Sarvesaare näidendis „Kaupo ja Lembitu“ (2019). Nüüdisaegsed manatargad on minu meelest inimesed, kes pürgimata mingitele ametipostidele ja kandideerimata mis tahes kogudesse (või sealt tagasitõmbunult) on võitnud eluvaatlusest ja lugemusest kogunenud tarkusega kaaskondsete seas autoriteedi, sest nende sõnad on täpsed ja mõtted sügavad. Meenuvad Johnny B. Isotamm, Madis Kõiv, Enn Soosaar, Ülo Vooglaid, Kaido Kama … Meie aja manatargaks on kujundanud end ka Mikomägi, millest annab tunnistust tema kuuendas raamatus kirjapandud viimaste aastate looming.
Õppinud aastatel 1974-1975 Toompea lavakooli kaheksandas (Kaarin Raidi juhendatud) lennus, asus ta 1978. aastal tööle näitlejana Ugala teatris, kus kohtus oma elu Õpetaja Jaan Toomingaga. Pärast Toominga Ugalast lahkumist 1983. aastal läks ta Saaremaale metsavahiks, jäädes küll edasi mängima kultuslavastustes „Kihnu Jõnn“, „Rahva sõda“ ja „Põhjas“. Teatripisik tõi ta Arvi Mägi kutsel 1991. aastal mõneks ajaks Rakvere lavalaudadele, ent alates 1995. aastast on Mikomägi olnud Rapla ajalehe Nädaline ja 2015. aastast Maalehe ajakirjanik ning kogunud oma veebilehele „Teatritasku“ praeguse seisuga ligi 1500 eri žanris kirjutist, mille autor on ta olnud põhiliselt ise. Valikkogu „Koguja kuld“ sisaldab neist 45 mõtisklust, intervjuud, teatriarvustust ja järelehüüet.
Raamatu esimeses, esseistlikus osas „Muutuv maailm“, saavad Mikomäe mõtted tihti tõuke kas mõnest meedia tavauudisest iibe vähenemise, Ukraina sõja, energiahindade või terrorismiakti kohta, aga ka nähtud teatrietendusest, vaadatud telesaatest, loetud raamatust või juhuslikust vestlusest Peterburi taksojuhiga. Need rikastuvad autori mälusoppidest ilmuvate hämmastavate paralleelidega Kaplinski, Masingu, Kaalepi, Muti, Márqueze või Castaneda kirjutatuga ning vormuvad kaunis keeles ja täpselt sõnastatud jahmatavateks tarkuseteradeks ja valusateks üldistusteks.
Näitena olgu või järgmine tekst: „Lobisevad poliitikud [—] lobisevad ka ajakirjanikud. Kuidagi on nii, et see mulle ei meeldi, ja kõik. Pole mõelnud, miks lobisemine peale tungib. Sellest olen küll mõelnud, et elamise teeb raskeks see, kuidas isegi lähitulevikku on raske ette arvata. See tekitab – ja mitte vaid tõsistele teemadele mõeldes – ärevust. Kui uskuda, et seesama seisund on ka inimestel, kes peavad avalikult esinema, siis saab otsad kokku viia ja arvata, et lobisemise taga on tavaline ebakindlus. Isegi siis kui lobiseja seda endale ei tunnista. Lahendusi, nendele mõtlemist ja ehk isegi sõnastamist lükatakse lobisemisega edasi.“ Olgu siis öeldud, et Mikomäe raamatus pole ridagi lobisemist.
Teose teises osas on autor avaldanud kümme intervjuud. Vestluskaaslased on valitud mitmesugustelt tegevusaladelt: riigiteadlasest põllumees Tõnis Soopalu, bioloog ja semiootik Kalevi Kull, kirjanik Viivi Luik, muusik Jaak Tuksam, kunstnik Edward von Lõngus, filmimees Rein Maran, ettevõtja Väino Kaldoja, ajakirjanik Väino Koorberg, näitlejad Tambet Tuisk ja Grete Jürgenson. Tegemist on vaieldamatult tarkade kõrgprofessionaalidega, ent asja teeb eriti nauditavaks see, millise delikaatsuse ja oskusega on intervjueerija suutnud nende tegevusalasse ja mõttemaailma sisse elada, vestlust juhtida ning nad lugejale põnevalt avada. Teinekord pole selleks rohkem vajagi kui katkestada vestluspartneri jutuvool lühikommentaariga: „Oehh!“, „Nii?“, „Aga“. Paraku pole intervjuud kirjaniku ja kunstnikuga toimunud reaalses vestlusatmosfääris (mille „maitsvas“ kirjeldamises on Mikomägi tõeline meister), vaid tekkinud kirjalike vastustena etteantud küsimustele, mistõttu võiks seda peatükki raamatust kasutada ka mõtlemapaneva õppematerjalina ajakirjandustudengitele.
Vahepealkirja „Teater – kunst, mis mõtestab maailma“ alla on autor oma sadadest teatriarvustustest koondanud üheksa analüüsi meie viimase 15 aasta sõnateatri paremikust (Peep Maasiku „Ukuaru“, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Kõnts“, Jan Teeveti ja Johan Elmi „Eesti jumalad“, Ivar Põllu „Serafima+Bogdan“, Hendrik Toompere „Suur Siberimaa“, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“, Margus Kasterpalu „Vereliin“, Roman Baskini „Iha jalakate all“, Uku Uusbergi „Karjäär“. Lisaks ka mälestuskillud 1970. aastatel nähtud eesti teatri tõelisest kullafondist (Adolf Šapiro „Kolm õde“ ja „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Kaarin Raidi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“, Merle Karusoo „Popi ja Huhuu“, Kalju Komissarovi „Protsess“, Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Veli Joonatan“, Lembit Petersoni „Godot’d oodates“, Ingo Normeti „Puutuvid“, Rein Aguri „Gulliver ja Gulliver“) ning koondportree (nüüd juba meie hulgast lahkunud) kolmest kursusekaaslasest: 1946. aasta märtsikuul sündinud peanäitejuhist Jaan Toomingast, Kalju Komissarovist ja Raivo Trassist.
Kujutan, millist kadedust võib Mikomäe teatrinägemus nooremates teatriarvustajates esile kustuda. Olles juhtumisi näinud samuti kõiki neid lavastusi ja lugedes Mikomäe tekste, nöörib kõri kurbus selle üle, miks on teatrikunst ainsana kunstidest määratud kaduvikku ning tänastel noortel puudub igasugune võimalus neid imelisi lavastusi näha. Mikomäel pole kunagi olnud mingit sundust teatriarvustusi kirjutada ja ta pole kunagi kuulunud ka ühtegi žüriisse (v.a Kristi ja Siim Kallase fondi halduskogu), mis tekitaks kohustuse kõike Eesti teatris tehtavat näha. Seetõttu on ta hoidunud ebaõnnestumiste vaatamisest, rääkimata nende arvustamisest, ning seepärast on tal ka õnn tunnistada, et temast pole saanud „kurja teatrikriitikut“.
Näitlejana oskab Mikomägi märgata ja huvitavalt analüüsida õnnestunud rollisooritusi, kuid tema arvustused teeb eriti nauditavaks lavastajakujundite lahtikirjutamine ja -mõtestamine, mõnikord on mulle jäänud mulje, et ta näeb neis isegi rohkem sisu, kui lavastaja on sinna pannud, aga kindlasti on need silmiavavad lood, mida vaatajad võiksid olla lugenud juba enne etenduse vaatamist, ja ka need, kes seda lavastust ehk ei näegi, sest Lea Tormis kirjutas talle: „Margus, loen teid ja palun, et ikka kirjutaksite, sest nii on mul tunne, et olen ka te nähtud etendusest osa saanud.“
Raamatu viimane osa „Surnute raamat“ jätab hüvasti Jaak Johansoni, Aleksander Eelmaa, Toomas Suumani, Raivo Trassi, Riho Sibula, Viive Ernesaksa, Ita Everi, Lianne Saage-Vahuri, Jaan Toominga, Evald Aaviku, Helle Meri, Fred Jüssi, Erik Ruusi ja Lea Tormisega. Läbi aastate Maalehes Mikomäelt ilmunud meie kultuuriheeroste nekroloogid on olnud erakordselt hingeminevad. Ta on kirjutanud neid lahkunuile, kellega tal on olnud kas pikem või lühem, ent väga sisuline isiklik kontakt. Ta kirjutab neist kui elavatest ja tema lugudes jäävadki need inimesed meie kõrvale elama.
„Koguja kuld“ on ka väga kaunilt kujundatud ning õhku andvalt küljendatud raamat. Autori palvel on sellele oma loomingust valinud illustratsioonid Kaido Ole. Soovitan need pildid pärast raamatu lugemist uuesti üle vaadata. Nende vaimne kooskõla tekstiga on lummav.
