„Inishmaani igerik“ on üks ütlemata kurb lugu. Möödunud sajandi esimesel veerandil sünnib väikesaarel poisslaps, kellel on füüsiline liitpuue. Tema mõlemad vanemad upuvad, kui poiss on alles imik. Armastuse ja rangusega kasvatavad poisi üles kaks vanatüdrukut, kes pole tema lihased tädid. Loomulikult peab selline poiss taluma mõnitamist ja piinamist ning pole lootustki, et teda ootab ees mingigi tulevik. Ent ta varjab end raamatuisse ning need aitavad tädikestel kasvatada temast intelligentse ja empaatilise noormehe.

Vanemate surma asjaolusid varjab saladus, õigemini salatsemine, ja ühes oma kihistuses ongi „Inishmaani igerik“ põnevuslugu, mille käigus saab läbi mitme versiooni lõpuks teada, mis tol ööl tegelikult juhtus. See on ka saarelt iga hinna eest äraihkamise lugu, mille lootusrikkuse kasuks räägib uudis, et kõrvalsaarele saabub Hollywoodi võtte­grupp, kes otsib näitlejaid. Robert J. Flaherty lavastuslik dokumentaalfilm „Arani saare mees“ esilinastus 1934. aastal ja paneb seega „Inishmaani igeriku“ tegevusaja väga täpselt paika. Muidugi tahavad kõik nooremad inimesed filmi pääseda ja Hollywoodi jõuda. Korda läheb see ainult ühel ja seegi pole lõppkokkuvõttes teab mis õnn … või pääsemine.

Inishmaani Billy Claveni lugu sel moel kokku võetuna on tõepoolest nii traagiline, et murraks ka kõige kaledama südame – ega meelitaks eriti teatrisse. Õnneks on McDonagh’ näidendite puhul teisiti. Ka „Inishmaani igerikus“ on traagika ainult üks, isegi mitte kõige olulisem kiht. Julmus ja hoolimatus on McDonagh’l alati sedavõrd üle võlli keeratud, et ajab naerma, kuid selle varjus avaldub hoopis vastupidine: hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine. Absurd? Ka seda, ent sugugi mitte ainult.

Erisugused haldjakeeled. 2003. aastal oli mul õnn Eesti Televisiooni võttegrupiga Iirimaad külastada. Teadlikult olime valinud üheks sihtkohaks Arani saared, sest Martin McDonagh’ kuulsus oli mõni aasta tagasi Maarjamaale jõudnud. „Connemara. Üksildane lääs“ (lav Jaanus Rohumaa, Rakvere teater) ja „Mägede iluduskuninganna“ (lav Ain Mäeots, Vanemuine) esietendusid 1999. aastal, „Inishmaani igerik“ (lav Jaanus Rohumaa, Tallinna Linnateater) 2000. aastal ning 2003. aasta 1. jaanuaril tõi Tiit Ojasoo Eesti Draamateatris lavale ka Arani triloogia teise näidendi „Inishmore’i leitnant“.

McDonagh on öelnud, et täpne tegevuskoht pole tema lugudes oluline, lood on üldistused ning näidendite tegevus võiks aset leida kus tahes sarnastes oludes. Seda on tõestanud ka tema näidendite ülemaailmne edu. Ja tõepoolest: päris kerge on ette kujutada näiteks „Ruhnu igerikku“ või „Leevaku iluduskuningannat“. Tolle leitnandiga, kes on Inishmore’ilt pärit, läheb raskemaks. Sest kui palju meile ka ei meeldiks mõelda, et oleme iirlastega nii jube sarnased, tabab vähemasti mind küll aeg-ajalt küsimus: oleme ikka või? Kahe rahva ajaloos on küll palju sarnast ja küllap klapib meie hingelaadki. Ning mõlemad rahvad räägivad ju – küll erisugust – haldjakeelt, ent keegi ei usu vist, et IRA fundamentalistide sarnased rühmitused Eestis kunagi esile kerkiksid, olgu meie võitlus vabaduse eest kui tahes kirglik ja vajalik.

„Inishmaani igerik“ on kahtlemata üks ägedamaid McDonagh’ näidendeid, sest seal on huumorit kõige rohkem. Ent selleski varitsevad (veelgi rohkem paljudes teistes iiri näidendites) tohutud karid langeda niinimetatud iiri ängi klišeede lõksu. Sellisel juhul tõuseb lavastuses esiplaanile kannatus, kandub saali ja vajub publikule laviinina kaela.

Rõõmustav, et Diana Leesalu lavastus oli peaaegu klišeevaba. Ainsana tekitas põgusa küsimuse enamiku tegelaste punapäisus. Jah, kaunid punased juuksed on nii mõnelgi iirlasel, ent minu tähelepanekute põhjal on nende hulgas rohkem hoopis mustapäiseid keldi haru järeltulijaid.

Koletu loo vabastav mõju. Pärast Ugala teatri „Inishmaani igeriku“ etendust valdas mind kergendus ja rõõm, kuigi olin olnud kolm tundi tunnistajaks, kuidas mõnitatakse raske puudega säravsilmset ja arukat poissi. Ometi möödus see kolm tundi kiiresti, kordagi kellale mõtlemata, sest lavastus on hästi rütmistatud, hoogne, pinge püsib ja kogu aeg on väga lõbus.

Diana Leesalu on alla jooninud pigem situatsioonide ja karakterite koomikat, rõhutanud humoorikat elujaatust, seda, et inimesed on oma surmtõsiduses teinekord kohutavalt naljakad. Ta on leidnud hulga toredaid detaile, näiteks hakkavad tegelased keset täiesti argist olemist ühtäkki iiri tantsu vihtuma. Pärast seda, kui ema ja poeg (mamma O’Dougal Luule Komissarovi ja Johnnytoru Aarne Soro kehastuses) on detailselt kirjeldanud, kui väga nad teineteist kirstus näha tahaksid, tõdetakse rahulolevalt, et „Iirimaal on väga tore ja lahke rahvas“, antakse teineteisele matsuv musi ja vehitakse otsa ka üks võimetekohane iiri tants.

Johnnytoru oleks iga peatoimetaja unistus, sest ta ei tee miskit saladust asjaolust, et uudiseid jahtides loodab ta pidevalt, et juhtuks midagi halba. Ja on selle nimel vajadusel valmis ka oma ema maha müüma. Iga ajakirjanik teab ju, mis on uudis ja mis seda ei ole.

Luule Komissarovi seekordne roll mamma Dougalina on grand lady’le tõeline maiuspala. Ja kolmikstseen, kus Johnnytoru on kutsunud emale arsti, et doktor McSharrylt (Andres Tabun) Igeriku Billy kohta uudiseid välja pigistada, võiks olla sketšiõpikus eraldi peatükk. Andres Tabunil pole küll palju mängida, ent nimelt see, mida ta äärmiselt napilt teeb või ei tee, väestab kogu stseeni koomika.

McDonagh’ tekst on nii vaimukas ja rammus, et kohati võib tekkida küsimus, kas pole osa tegelasi väliselt isegi liiga karikeeritud. Kõik on ju tekstis olemas, seega, mida vähem sellele ilustusi lisada, seda võimsam see on. Ja kas ei hakka absurd kõige paremini tööle nimelt siis, kui seda vahendada surm­tõsiselt, puhta nulli pealt?

Seetõttu vist köitis ka Riho Kütsari Pisibobby Bennett, kes väliselt ei teinud nagu midagi, oli sordiini all ja vaoshoitud, ent mõjus sooja ja südamlikuna. Seda kohutavam oli ta hiljem oma pühas vihas. Aga naljakas ikkagi. Ja oli tallegi antud väike koomiline detail. Midagi, mis temaga lihtsalt juhtus, mitte miski, mida ta tegi. Ja kuna sama asi on raudkindlalt juhtunud enamiku inimestega, oli publiku äratundmisrõõm suur ja saal rõkkas.

Tädikesed Osbourne’id, Eileen ja Kate Garmen Tabori ja Terje Pennie kehastuses, moodustavad kahe peale nagu ühe täiusliku inimese: üks karm ja jõuline, teine segaduses ja habras, Eileenil karm hoiak kilbiks ja Kate’il kividega rääkimine puhuks, kui inimestega kõik vussi peaks minema.

Suurim üllataja oli sel korral aga Margaret Sarv Lopsi Heleni ehk Helen McCormicki rollis. See tegelaskuju on näidendis ka üks mänguvõimalusterohkemaid – rämedalt sõimlevat ja ropendavat kaunitari on kindlasti vahva mängida. Ent Margaret Sarve Helenit sundis vaatama hoopis tema halvasti varjatud siseilm, kuigi ta ise arvas (nagu me kõik), et varjab seda jube hästi. Mida vängemalt ta ropendas ja teisi sõimas, seda tugevamini väreles tema näos nutu- või hüsteeriaeelne seisund. Tuttav tüdruk. Ja mahlakas tämber, millega ta vanu iiri laule esitab, on rabav.

Tema vend Bartley McCormick (Alden Kirss) on võib-olla isegi kõige haavatavam tegelane ses näidendis. Alles laps, vähemasti lapsik, kel pole kaitsekilbiks Heleni rämedust ega Billy intelligentsust. Tema usub siiralt, et saab filmi, ja kui saab, siis sõidab Ameerikasse ja ostab seal endale mentooli- ja vahukomme.

Lavastuses naerdakse palju: Helen lõkerdab ühtelugu ja ka Bartley kõkutab iga veidraimagi asja peale. Algul tundus see pisut ülepingutatuna, kuni vist hammustasin läbi: naer on pingutatud, aga see on tegelaste, mitte näitlejate pingutus, sest neile inimestele ei ole siin tegelikult mitte midagi naljakat. Aga naerma peab. See aitab ellu jääda. Nagu tantsiminegi.

Mägede liigutamise mõte. Kui nüüd norida ja hakata oma pisuhända nikerdama, siis kerkis küsimus, kas Ameerika hotellitoa stseen on selles näidendis üldse vajalik. Tean, et see on autoril nii kirjutatud, nagu ka (minu meelest) liiga lõplikult ühte suunda juhatav lõpplahendus. Aga kumbki ei aita loo publikuni viimisele kaasa.

Ja kui hotellitoa stseen on vajalik, kas ei võiks selle siis lahendada natukese vähema rassimisega? Selle tarbeks tariti ekstra lavale tohutu kolakas, ja sellist lahendust kasutati veel mitmel korral. Kui lava tehakse pimedaks ja lavamehed hakkavad pildivahetuseks dekoratsiooni lohistama, on see märk – ei usaldata publiku fantaasiat. Et panna publik uskuma muutunud tegevuspaika, pole vaja mägesid liigutada. Kui lavastus on hea, ja „Inishmaani igerik“ on väga hea lavastus, võtab publik mängureeglid kiiresti omaks ja usub ise näitleja sinna, kuhu tarvis.

Mägede liigutamise kujund pole eelmises lauses juhuslikult. Terve etenduse aja laiutab lava keskel plastikust jurakas butafoorne kalju, mille mõte jääbki ähmaseks. See läigib prožektorite valguses, nagu kaljud ei iial, ja varjutab lava­sügavuses avaneva hapra haldjamaailma.

Just samal moel avanevad kauguse­udusse ka Arani saarte hallid kiviaia­ruudustikud. Lavasügavus oli ka valgus­kujunduslikult kõige õnnestunum, eeslaval oli valgust paraku kogu aeg liiga palju ja liiga ühtlaselt.

Noateral. Last but not least: Jass Kalev Mäe Igeriku Billy. Kui näitleja peab laval füüsilist puuet kehastama, on alati eelhirme. Kindlasti tunneb hirmu ka näitleja. Sest kui kas või ainult puhtpraktilises plaanis mõelda, mida see tähendab, siis … Billy puue (käsi on moondunud asendis rinnal ja vähemasti üks labajalg väärastunud) nõuab head füüsilist vormi ja pidevat kontrolli lihaste üle, mida muidu kunagi ei kasuta. Ja see kõik tuleb veel ka ära unustada. Alles siis saab pugeda Billy pähe ja südamesse ning temaks muutuda.

See on tõeline noatera. Aga Jass Kalev Mäe astus sellest noorusele vaatamata elegantselt üle. Kordagi ei vilksatanud kannatamise mängimist, puue – nagu pidigi – oli saanud osaks temast endast. Kummalisel kombel muutus ta isegi väiksemaks ja igerikumaks, lühemaks ja lahjemaks, õladki olid nagu kitsamad.

Aga oli see Billy igerik, mis ta oli, tal oli täisaru peas ning silmad ja süda õiges kohas – ja Jass Kalev Mäe rolli­lahendus mõttetäpne. Raamatud olid süstinud tema Billysse tarkust ja lehmade vahtimine andnud julguse elu filosoofiliselt võtta. Ta oli kõikidest teistest sammu jagu ees, isegi filmimisele sõitmine ei tulnud hetke ajel, vaid oli läbimõeldud tegu. Nagu ka tema tagasitulek. Ent kõige uhkem oli ikkagi tema otsus: „Iga noore mehe elus on varem või hiljem aeg, millal ta peab oma julguse kokku võtma ja katsuma – isegi kui ta teab, et ainult ühel juhul miljonist võib tal asi õnneks minna, aga katsuma ikkagi peab, sest mis mõttega ta muidu üldse elab?“

Äkki siin peitubki autori tegijaile ja vaatajaile antud võti? Et miks tegelane Billy peab olema nii hirmus igerik? Või miks peab keegi sellest kirjutama näidendi? Või miks kõik üldse miski on.

Et mis värk siis oli nende sinise persega kärbestega? Selle teadasaamiseks tuleb teatrisse minna.