Margus Ott, Inimmaailmas. Toimetanud Leo Luks, kujundanud Arvo Rebane. Vabamõtleja, 2025. 224 lk.

Viimastel aastatel on Margus Otist saanud üks kõige viljakamalt publitseerivaid ning mitmekülgsemaid Eesti filosoofe. Mullu ilmus Otil kaks ainuautorina kirjutatud ingliskeelset monograafiat, mis mõlemad seovad Hiina klassikalise mõtteloo tänapäevase filosoofiakeelega.¹ Sel aastal üllitas ta lausa kolm, seekord eestikeelset raamatut. Esiteks ilmus palju positiivset kajastust pälvinud „Heaolu“, kus ta käsitleb hästi elamist mitte mugavuse või tarbimise, vaid suhestumise ja olemise kvaliteedina ehk elamist filosoofilise praktikana. Teiseks, raamatupoest võib leida ka veel laiemat avastamist ja arvustamist vajava „Käsitööfilosoofia. Filosoofiakäsitöö“, mis kirjade järgi sõnastab lääne ja Hiina mõttehoobade pinnalt kohaliku „käsitöömõtlemise“.

Kuigi kvantiteet üksinda ei ole iseenesest mõista nii tähtis kui kvaliteet, väärib avaldatu hulk sellegipoolest esiletõstmist: on ju Ott samal ajal kirjutanud järjekindlalt arvukalt artikleid ja esseid mitmetesse Eesti kultuuriväljaannetesse, ennekõike Sirpi. See on erakordne – ja mitte ainult Eesti väikesel filosoofiaväljal, vaid suhteliselt haruldane ka tippülikoolide ridadesse kuuluvate akadeemiliste filosoofide hulgas. Igatahes on Leo Luks tõstatanud poleemilise küsimuse: kui võiks eeldada loominguliselt üliviljaka Oti mõtte elavamat ja laiemat retseptsiooni, siis millal see ometi algab? Omalt poolt, õppejõuna, võin alustuseks märku anda, et filosoofia ja teiste erialadegi tudengid on Oti juba täiesti iseseisvalt üles leidnud ja dialoog eriti tema „Heaoluga“ on kirjatöödes hoogu kogumas.

Peale eelnimetatute ilmus Oti sulest sel aastal ka esseekogumik „Inimmaailmas“, mis sisaldab tema ühiskonnateemalist esseistikat. Sinna on koondatud peamiselt kultuuriajakirjanduses ilmunud (lühi)mõtisklused, millest varaseim 2017. aastast, enamik on kirjutatud sel kümnendil. Seetõttu on selle kogumiku näol tegemist millegi muu kui akadeemilise filosoofiaga, kuigi – millega siis täpsemalt ja millise mõõdupuu kõrvale see seada? Tõepoolest, ühest küljest iseloomustab ju Oti esseid ülim filosoofiline nüansirikkus ja erudeeritus, nii et akadeemilisest filosoofiast neid päris eraldada ka ei saa.

Teisest küljest kutsuvad need kirja­tööd ilmselgelt ka palju laiemat lugejaskonda kaasa mõtlema, sest on „motilikult“ keelemängulised ja seejuures arusaadavad: on hoidutud filosoofilisest viiteaparaadist ning tüütavalt paljusõnalisest täpsusest ning arutletud paljudele korda minevate, peaaegu et päevakajaliste teemade üle. Aga, kui ühest küljest on žanriline libisevus kindlasti Oti kogumiku tugevus ja selles seisneb vähemalt osaliselt ka tema tekstide veetlus, siis on sel ka omad riskid. Minu meelest on nendest olulisim, et kuigi tegu on ühiskonnale suunatud dialoogi või monoloogi vormis filosoofiaga, mis justkui otsib ja leiab, siis sama palju selline kirjutamisviis praktilise filosoofiana ka hajub või laseb iseend tuulde. Oletan, võib-olla ekslikult, et viimane ei ole Otile ning ka mitmetele tema lugejatele ja kolleegidele mitte soovimatu, vaid ehk lausa taotluslik. Ometi – eriti seetõttu, et mulle on silma jäänud ainult kiitvad arvustused ja mul endalgi on autorile kiitust jagada mitu korda rohkem kui kulmukortsutusi – peatun siinkohal põgusalt mõnel kogumiku joonel, mis võib ehk pigem kärpida kui võimestada ühiskonnale suunatud arutlusena sellise mõttepraktika tiibu.

Alustuseks tuleb tunnistada, et Oti maailmapilt, vaade „inimmaailmale“, haakub mitmes punktis minu vaatega, kuhu suunas võiks liikuda, millisest suunast eemale liikuda, mis meie kogukondlikus elus on hästi, mis võiks olla paremini, ja nii edasi. Näiteks, kui kogumik koosneb teemaplokkidest „argidialektika“, „aeglustus“ ja „mitme­kesisus“, siis just keskmisel teemal tegime Otiga mõlemad sügisel kaastööd „Aegluse poliitika“ näitusele Adamson-Ericu muuseumis: tema loengu näol, mina artikli kujul ajakirja Kunst temaatilisse erinumbrisse. Nii et jagan Oti veendumust, et kui aega võtta, annab see „inimesele ja ühiskonnale n-ö sügavusmõõtme, kus asjad saavad ilmneda mitmekülgsemalt, ning adekvaatseks toimimiseks, s.t. selleks, et kiirus läheks üldse õiges suunas, on see hädavajalik. See on isiku ja ühiskonna kohanemisvõime, muundumisvõime, uuenemise pant“ (lk 86). Ökoloogilises kriisis ei näe Ott mitte ainult keskkonnaprobleemi, vaid ka tunnetusliku ja eetilise suunataju kadumist – võimetust suhestuda maailmaga teisiti kui üksnes ressursiga. Samas pole Oti järgi ka ühiskond pelgalt inimeste kokkulepe, vaid omavaheliste mõjutuste ja arenguliste võimaluste ruum, kus nii inimesed kui ka elukeskkond peaksid saama areneda üht teisele allutamata. On keeruline temaga mitte nõustuda, kui ta murendab tehnokraatliku ühiskonnakäsituse iseenesestmõistetavust: esitatakse ju majanduskasvu, digiteerimist ja tarbimisvabaduste prioriteetsust ühtaegu paratamatu ja normatiivse ideaalkuvandina. Ott otsib alternatiivi sumbumisele ühiskondadesse, kus (tehnoloogiline) „progress asendab hääletamise“, nagu tõi välja juba neli aasta­kümmet tagasi Ulrich Beck. „Enamgi veel: progress asendab ka küsimusi, ning kõik tema eesmärgid ja seni veel teadmatud tagajärjed on justkui ette heaks kiidetud,“² kirjutas Beck. Sellele vastukaaluks on ka Ott oma esseedes sõnastanud läbi aastate nii mõnedki nendest küsimata küsimustest ja toonud esile mitteprogressiivset heaolu sisu, aga ka seda, mis on olnud tehnoloogilise arengu vähem kajastatud tagajärjed.

Ühelt poolt tahaksin väga nõus olla selle Otile omase mängleva kergusega, millega kirjatükk „Keskpõrand“ seab ülesandeks „meenutada mõningaid põhilisi asju, millega praktiliselt kõik nõus on“ – „maailmavaatest olenemata“ – ja „lihtsaid tõsiasju“ nagu et „majandus on vahend“ ja „kogu varandus on ühiskondlik““ (lk 116-117). Või sellega, kuidas Ott seljatab essees „Nõukogude ebavõrdsusest“ samasuguse libiseva kergusega sotsiaalpoliitiliselt parempoolsete põhilise lajatussüüdistuse, et kõik teisitimõtlejad igatsevad kommunismi naasmist – nimelt, olid ju kommunistide juhitud ühiskonnad vägagi ebavõrdsed. Või viidete pärast muretsemata väita, et ülikoolidest on saanud kiireneva kapitalismi tingimustes akadeemilised tehased (lk 128–133, 140–143).

Ent samal määral, kui see kergus tõmbab kaasa mind kui osalist mõtte­kaaslast, võib juhtuda, et see jääbki silma ja loebki ainult neile, kes juba ongi nõus ja mõtlevad samamoodi. Erinevalt Otist ma nimelt ei usu, kuigi temagi jätab sellise mulje vahest meelega, et see „keskpõrand“ on ainult meelde­tuletamise asi. Ehk, teisisõnu, kuigi kogumik on ju „ühiskonnale“ kokku pandud, siis kipub ühiskonnast saama kildkond ehk peamiselt need, ilmselt meie ühiskonnas siiski vähesed, kes Otiga nagunii nõus on. Samasuguse näilise kergusega libiseb Ott mööda ka võimalikest kitsaskohtadest. Tema kirjutatus ja mõttes on tunda oskust vältida otseseid vastandusi või jäiku väiteid – jällegi, ilmselgelt taotluslikult – nõnda, et sageli ei pruugi lugeja isegi märgata, kuidas üks probleemi­asetus asendub teisega või küsimus hajub kujundlikuks mõtiskluseks. See teksti voolavus, mis on ühtpidi tema kirjutamislaadi tugevus ja osa isikupärase rütmi võlust, võib jätta mulje, et keerulised teemad lahustatakse üldisusse, kus täpsus ja kriitiline teravik asenduvad sujuvuse tonaalsusega. Kohati tundub, et küsimused, mille osas võiks oodata selgema positsiooni või vastuolude sõnastamist, saavad hoopis poeetilise varjundi, mille all jääb konkreetne sisu liigagi mänglevalt lahtiseks.

Näiteks võib siin tuua veel kogumikus korduvalt esile tõstetud mõtte, et ühiskond ei toimi mitte üksnes reeglite ja struktuuride, vaid eelkõige hooli­vuse kaudu – eluviisina, mille puhul eetiline orientatsioon ei lähtu indi­viduaalsetest huvidest, vaid suhestumisest kõige elavaga. See on vaieldamatult tees, mis püüab seljatada ratsionalistlik-utilitaristlikku ühiskonnakäsitlust, aga muutub valdavalt deskriptiivses sõnastuses esitatuna pigem hoiakuks kui sõnateoks. Teisisõnu, kogumikus on mitmeid kujundlikke, isegi poeetilisi mõttelisi ruume, kus autor arutleb tähendusliku elu, vastutuse ja muutumisvõime üle, ent vältides sageli kon­fliktide ja jõuvahekordade selgemat kaardistamist. Näiteks, kui Ott väidab, et mõtestatud tegevus on juba iseenesest kujundav ja kohalolekut loov, siis võiks ju küsida, kellel üldse on ligipääs sellisele tegevusele – või kuidas ühiskonna tingimused seda võimaldavad või piiravad. Kui üksikisiku eneseteostus ja hoolivus saavad ühiskondliku ümberkujundamise aluseks, siis nihkub tähelepanu struktuurselt ja poliitiliselt tasandilt tagasi individuaalsele eetikale – ja võib sellega tahtmatult toetada just neid neoliberaalseid mustreid, mida Ott kritiseerib. Oti esseedes väljenduv ühiskondlik-filosoofiline ideaal ei pruugi seega olla otseselt naiivne, küll aga jääb see kohati hapraks oma mõjuulatuse osas: kui maailm ei ole juba hooliv, siis kelle ülesanne on seda selliseks kujundada – ja millise vastupanu hinnaga?

Samas pean tunnistama, et need vastulaused on vähemalt osaliselt ebaõiglased. Esiteks, kuna filosoofiat võib vabalt vaadelda, nagu paljud mõtlejad on juba Herakleitosest peale teinud, ühiskonna­vaenuliku või vähemalt -võõra tegevusena, isegi kui teemad ühiskonnaga serviti haakuvad. Lisaks, miks peakski ja kuidas saakski taoistlike ja neokonfutsiaanlike sugemetega ning juba seeläbi positsiooniliselt hajuv Oti filosoofia olla vastandav ja nurgeline. Sestap panen eelneva vastulause pigem üldisemasse, viimastel aastatel intellektuaalselt vägagi kõrgetasemeliseks arenenud sotsiaalia kultuuriajakirjandusliku käsitlemise konteksti, kus tegelikult on ju algselt peaaegu kõik „Inimmaailma“ esseedki ilmunud. Ühelt poolt ilmub kultuuriajakirjanduses tervitatavalt vaata et igal nädalal muu hulgas maksu- ja keskkonnapoliitika või sotsiaalse ja globaalse ebavõrdsuse teemal mitmeid värskeid, teravaid ning teaduspõhiseid lugusid, mis vastanduvad selgelt nende äärmiselt oluliste teemade sumbunud käsitlemisele või pigem käsitlemata jätmisele suhteliselt üheülbalises peavoolumeedias.³ Nende lugemine paneb ka kurvastama: miks ei jõua see värskus enamasti Sirbi ja teiste kultuurivälja­annete veergudelt laiema lugejaskonnani, näiteks lühendatud vormis? Tegemist on ju ühiskonna teemadega, aga miks siis kirjutada peamiselt autoriga sarnaselt eelhäälestatud mõttekaaslastele? Muidugi, põhjusi on mitmeid, mõned toob Ott välja esseekogumiku lõpu­intervjuus (nt, et Sirbis saab autor lisada viiteid, kuigi tegelikult saab ka mujal). Jah, muidugi tundub näiteks Palestiina-teema­lise kirjatöö avaldamine kuulsuste üleaisalöömise klikilugude kõrval piinlik­valus, aga küsigem, kes võidab sellest, kui kogu ruum jättagi viimastele.

Mõnikord näib, et ka Ott ise pakub, et võiksime tänapäeva polariseerunud ühiskonnas püüda väljapääsu leida meeles­tatusest, et iga Teine, keda ma vähegi tunnustan, kipub mugavalt olema lihtsalt veidi teistsugune mina ise, see tähendab, mitte liiga teine Teine. Sestap „omaenda „teisega“ tegeledes ma ei tegelegi kunagi teisega, vaid üksnes oma ettekujutusega, väljamõeldisega. See teine on muidugi eneseidentiteedi osa, tema kaudu ma ennast loon ja hoian – aga dialektiliselt, inimlikult on see surnud“ (lk 113). Aga Ott jätkab: lõhestunud ühiskonnad näitavad selgelt, et „teine ongi tõepoolest täiesti teine ja mitte selline, nagu ma arvasin, ette kujutasin“. Ärgem rahuldugem „sise-teisega, ersats-teisega“, vaid küünitagem teise järele, et saaks tekkida „rikkalikum eksistentsivorm, mis ei põhine ühisel alusel, ühisel eeldusel mõõdul, vaid just ühismõõdutusel, mis ajendab lõpmatu vestluse, dialoogi“ (lk 115).