Vormiliselt toimib Eesti demokraatia hästi: valimised on vabad, institutsioonid püsivad ja sõnavabadus on kaitstud. Ometi on viimastel aastatel demokraatia kvaliteet sattunud surve alla. Avalikud arutelud kipuvad taanduma vastandumiseks, kus eri positsioonidel olijad ei püüa enam üksteist mõista, vaid neutraliseerida. Kas Eesti ühiskond oskab erimeelsustega elada ilma neid vaenuks pööramata?

Eesti julgeolekuolukord eeldab sisemist sidusust, kuid avalik kõne liigub vastupidises suunas. „Meie“ ja „nemad“ eristus kipub muutuma püsivaks poliitiliseks tööriistaks. Avalikus arutelus ei vaielda enam üksnes ideede ja lahenduste üle, vaid ka selle üle, kes üldse kuulub kõnelejate ringi. Demokraatia vajab aga dialoogi mitmel tasandil. See eeldab nii sisemist dialoogi – võimet taluda ja mõtestada omaenda vastuolusid – kui ka isikutevahelist ja kollektiivset arutelu.

Dialoog ei ole pelgalt suhtlustehnika, vaid demokraatliku kultuuri vorm. See eeldab valmisolekut taluda eba­mugavust, mitmehäälsust ja ajutisust – väärtusi, mis on lähedased nii humanitaarsele mõtlemisele kui ka kunstile. Küsimus ei ole selles, kas dialoog viib üksmeeleni, vaid kas see võimaldab jätkata kooselu olukorras, kus üksmeelt ei ole ega pruugigi tulla. Dialoog on demokraatliku valitsemiskultuuri keskne komponent – mehhanism, mis võimaldab ühiskonnal erimeelsusi töödelda.

Demokraatia ei lagune järsult. Sagedamini hääbub see vaikselt, kui otsustamine eemaldub arutelust ja arutelu taandub vastandumiseks. Kui poliitika põhivormiks saab mobiliseeriv retoorika – „õiged“ versus „valed“, „vastutustundlikud“ versus „ohtlikud“ –, kaotab demokraatia omandamisvõime. Otsuseid tehakse küll edasi, ent üha kitsamas tähendusruumis, kus ebameeldivad kogemused ja vaated ei jõua enam ühisesse arutellu.

Dialoog pole alistamine. John Dewey rõhutas juba enam kui sajand tagasi, et demokraatia ei püsi institutsioonide najal üksi, vaid eeldab teatud laadi suhtlemist – kogemuste jagamist, vastastikust kuulamist ja ühist probleemide mõtestamist. Kui see kommunikatiivne alus nõrgeneb, kujuneb demokraatiast tehniline protseduur, kus tehakse otsuseid, kuid ei looda legitiimsust ega kuuluvust. Usalduse kadu ei väljendu üksnes poliitilises radikaliseerumises, vaid ka apaatias ja eemaldumises – vaikivas loobumises ühisest asjast.

Dewey meelest ei ole demokraatia pelgalt valitsemisvorm, vaid eluviis, mis avaldub inimestevahelises suhtluses. Demokraatia kvaliteet sõltub sellest, kuidas omavahel räägitakse, üksteist kuulatakse ja ühiselt tähendusi luuakse. Ühiskonna probleemid ei ole etteantud – need tekivad ja võtavad kuju avalikus arutelus. Dialoog on mehhanism, mis kujundab indiviidi kogemused kollektiivseks arusaamaks. Dewey määratluses ei ole dialoog vaidlus, mille eesmärk on vastase alistamine. Dialoog on ühine uurimine, olukorra mõistmine, probleemide ühine sõnastamine ning ajutiste ja katsetavate lahenduste väljatöötamine. See eeldab, et talutakse ebakindlust ja ollakse valmis oma seisukohtadest loobuma.

Dewey rõhutab, et demokraatia vajab hariduslikke tingimusi, kus dialoogi pidamise oskusi saab õppida ja harjutada. Kool ei ole sel juhul pelgalt teadmiste edastamise koht, vaid miniatuurne demokraatlik ühiskond, kus õpitakse osalust, vastutust ja vastastikust tunnustamist. Dialoogiline õppimine seob individuaalse arengu ja ühiskonna heaolu, määratledes hariduse demokraatia kestlikkuse eeldusena. Dewey vaatenurgast ei ole demokraatia lõplik seisund, vaid protsess. Pluralism laiendab kogemuste ringi, rikastab ühiseid arusaamu ja hoiab ühiskonna dünaamilisena. Dialoog võimaldab pluralismi ilma sunduseta koos hoida – erinevused küll ei kao, kuid osutuvad viljakaks.

Dewey on inspireerinud ka meie aja teoreetikuid. Psühholoog Hubert Hermans on edasi arendanud dialoogilise mina teooriat ja toonud selle demokraatia käsitlusse.¹ Demokraatia tähendab, et positsioonid saavad omavahel dialoogi astuda ilma ühe autoritaarse hääle domineerimiseta.

Polariseerunud ühiskond kipub seevastu tootma monoloogilisust, kus üks vaatenurk monopoliseerib tähenduse ja summutab teised. Hermansi keskne väide on, et demokraatlik kodanik eeldab psühholoogilist võimekust pidada nii sisemisi kui väliseid dialooge, mis on avatud, refleksiivsed ja enesekriitilised. Hermansi panus seisneb demokraatia psühhologiseerimises: ühiskondlikud konfliktid peegelduvad mina struktuuris ning demokraatia kvaliteet sõltub indiviidide dialoogivõimest.

Dialoogi pidamisel on pikk traditsioon Soomes, kus juba 1980. aastatel töötasid Jaakko Seikkula² ja tema kolleegid välja vaimse tervise toe pakkumiseks avatud dialoogi kontseptsiooni. Koolitaja DialogiAkademia on loonud paremaks vestlemiseks Timeout-mudeli ja dialoogiringid. Dialoogi kasutatakse organisatsioonide arendamisel, avalikes teenustes, hariduses, kodanike kaasamisel ning ka keeruliste elunähtuste, nt pandeemia, ränne ja ökoloogilised kriisid, käsitlemisel.

Kommunikatsiooni ahenemine. Soomes toetub Dewey ideedele Dialogi­Akademia direktor Kai Alhanen, kelle jaoks on dialoog omandatav sotsiaalne oskus. DialogiAkademia Timeout-meetodiga luuakse struktureeritud ruume, kus osalejad saavad aeglustada reaktsioone, kuulata üksteist ilma kiire vastandumiseta ning sõnastada eelkõige oma kogemusi, mitte positsioone. Alhanen ei pea dialoogi peamiseks eesmärgiks konsensust, vaid vastastikuseks mõistmiseks tingimuste loomist.

Eestis on dialoogipraktikad arenenud arvamusfestivalide, haridusprogrammide ja kohalike algatuste kaudu. Eesti Koostöö Kogu, Eesti Dialoogi Akadeemia ning mitmed kodanikuühendused on koolitanud dialoogi eestvedajaid, katsetanud kohapealseid dialoogiringe kogukondades ja noorte seas³ ning otsinud viise polariseerumise leevendamiseks.⁴ Osalejate tagasisidest ilmneb, et hästi juhitud dialoog loob turvalise õhkkonna, kus tuntakse end kuulatuna ja tunnustatuna.

Eesti eripära seisneb väiksuses ja tihedates sotsiaalsetes võrgustikes. See teeb dialoogi ühelt poolt lihtsamaks, teisalt haavatavamaks: konflikti olukorras minnakse kiiresti isiklikuks ning positsioonid kivistuvad. Just seetõttu on dialoogilised praktikad – aeglustatud vestlused – Eestis strateegilise tähtsusega. Need loovad keskkonna, kus pingelistes küsimustes – olgu need seotud identiteedi, julgeoleku, rohepöörde või sotsiaalse ebavõrdsusega – on võimalik liikuda reaktsioonilt mõtestamisele. Julge­olekut ei õõnesta üksnes välisohud, vaid ka kommunikatsiooni ahenemine: olukord, kus ühiskond lakkab endale küsimusi esitamast ja piirdutakse lojaalsuskontrolliga.

Seetõttu ei ole dialoogi arendamine Eestis pelgalt kodanikuaktiivsuse projekt ega haridusuuendus. See on demokraatia enesekaitse vorm. Dialoogilised oskused – kuulamine, oma kogemuse sõnastamine, teise vaatepunkti tunnustamine ilma sellega nõustumata – on sama olulised kui õigusriik ja vabad valimised. Ilma nendeta kaotab demokraatia oma sotsiaalse ja kultuurilise kandepinna. Dialoog ei ole demokraatia lisand ega luksus. Praegustes polariseerunud ebakindlates oludes on see demokraatliku eluviisi toimimise miinimumtingimus.