Neli aastat sõda Ukrainas on võtnud külma sõja järgse illusiooni, et Euroopas suuri sõdu enam ei toimu. Rahu pole Euroopas enam vaikeväärtus, vaid midagi, mida peab teadlikult kaitsma. Neli aastat sõda on mind muutnud tähelepanelikumaks – nii uudiste, poliitikute sõnumite kui ka omaenda mõtlemise suhtes. Rakendan varasemast rohkem infohügieeni võtteid, püüan uudiseid tarbides keskenduda vähem emotsioonile, rohkem allikale, kontekstile, järelduste vaidlustamisele. Käimasolev sõda on õpetanud ka moraalset selgust ja seda, et mingid küsimused võivadki olla elus mustvalged, suuremate „agadeta“. On kasvanud empaatia ja austus inimeste vastu, kes elavad õhurünnakute, leina, külma ja ebakindluse keskel ega vingu igal võimalusel.

Eestis on sõda kiirendanud arusaama, et kaitse ja julgeolek pole enam kitsalt „kaitseministeeriumi teema“, vaid üha enam harilik ühiskondlik kokkulepe. Räägime rohkem sellest, kuidas hoida ühiskond toimimas ka siis, kui mugav aeg on otsas. Mingite nähtuste suhtes kohtab endiselt naivismi – pean silmas sinisilmset suhtumist Vene õigeusukirikusse (tegemist on FSB allorganisatsiooniga). Sõda on toonud nähtavale ka uuenenud sõjapidamise loogika – droonid, elektrooniline sõda ja välkkiire innovatsioon – ja demokraatiad on end selle järgi ümber korraldamas, aga kole aeglaselt.

Mida ja millele võime Euroopas ja Eestis geopoliitilist olukorda silmas pidades loota ja mida peaksime tegema? Loota saame sellele, et lisaks NATO-le leitakse õiglasem kaitsekulu koormajagamise mehhanism ka Euroopa sees. Hispaania ja Portugal tarbivad ka Ida-Euroopa toodetud julgeolekut. Loota saame Läänemere-äärsete riikide võimsalt arenevale kaitsekoostööle ja sellele, et Euroopa Liidu rahaline võimsus on üha enam konverteeritav kõvaks julgeolekuks. Ukraina toetus tuleb hoida järjepideva ja prognoositavana, sest parim julgeoleku­investeering on agressori peatamine enne, kui ta jõuab meieni. Tuleb jätkuvalt suurendada Baltimaade kaitsevõimet: laskemoon, õhu- ja droonitõrje, väljaõpe, kaitsetööstus, liitlaste vastuvõtuvõime, õppused, realistlikud hukukindlad mobilisatsiooni- ja formeerimisplaanid jne. Oleme alles tugevnemise teekonna alguses, klattimist vajavaid vaegtöid jagub kümnendiks, eriti mis puudutab elanik­konnakaitset ja kodanikuühiskonna arengut. Samal ajal peame hoidma ühiskonda koos, populistid võimult eemal ja majandusliku ebavõrdsuse kontrolli all. Õigupoolest on Eestil kõigeks selleks head eeldused.