Mida on muutnud neli aastat sõda Ukrainas? Maailm ei muutu: plus ça change, nagu ütlevad prantslased. Venemaa-Ukraina sõda on kestnud kuu aega kauem kui viimane Venemaa-Saksamaa sõda. Kui sellega on midagi muutunud, siis päris alguses, ülejäänu on kulgenud tühja lootuse märgi all. Eestilt ja muult Ida-Euroopalt nõutakse lootustest loobumist. Nüüdseks on selge, et NATO abi pole automaatne, vaid iga riigi poliitilise suva küsimus. USA ei kaitse Narvat sama kompromissitult kui Manhattanit. Eesti arusaam on samal ajal 35 aastat olnud täpselt vastupidine. Ma ei tea, et kusagil oleks hakatud mõtlema sellele, miks sellist totrust on levitanud presidendid ja peaministrid, miks selle dogma kritiseerimine ähvardab Eesti poliitikas ikka veel ekskommunikatsiooniga. Või et kusagil mõeldaks, millega see asendada. 

Tiksub kolmekümne viies aasta raisatud aega. Eesti riik ja tema diplomaatia ei ole mõeldud selle taas iseendaks saanud pärismaailma jaoks. Eesti maailmapilt on absurdselt lühiühenduslik. Väike sketš: oletame, et Eestis tuleb võimule valitsus, kes järeldab, täiesti mõistlikult, et Eesti iseseisvus on seda kindlam, mida ajas kaugemale ulatuvad selle alused. Valitsus otsustab, et Tartu rahu lahjendamine oli viga ning kuulutab Narva-taguse ja Petseri taas Eesti osaks. See on NATO liikmest suveräänse riigi demokraatlik otsus. Järelikult on NATO-l automaatne kohustus need alad Eestile tagasi nõuda, vajaduse korral tuumarelvaga. Kõik see järeldub üsna lineaarselt artikkel 5 ametlikust tõlgendusest.

Vaadeldes olukorda laiemalt: Eesti (teiste seas) nõuab Ukrainale selle 1991. aasta piire, sest nii ütleb rahvusvaheline õigus ja pacta sunt servanda. Tuleb ületada Oder ja Neisse, et jõuda terve mõistuseni: riikidevaheline õigus pole mõeldud selleks, et jõustada NSV Liidu administratiivpiir, kas või tuuma­relvaga. Ukrainal on täielik juriidiline õigus oma tunnustatud piiridele, kuid piirid pole võrdsed. Kõik olulised piirid Euroopas on paika pandud sajandite jooksul ja sõdade käigus. Mida rohkem sõdu, seda kindlam piir, ja seda suveräänsem piiri omanik. See ei tee Venemaa kallaletungi Ukrainale kuidagi õigustatuks, kuid annab teatava realistliku perspektiivi maailmale. Riikide­vaheline õigus pole Jumala sõna. See reguleerib, post factum, piire neid tunnustavate riikide vahel. Muuks pole ta võimeline, muu on jõu ja tahte küsimus.

Suveräänsusel on ajalooline sügavus, millest Eestil ja Ida-Euroopal ei paista olevat mingit aimu. Rangelt võttes kujutab suveräänsus endast solidaarsuse funktsiooni, olles igasuguse julgeoleku a ja o. Mida rohkem on abi loota, seda suveräänsem sa oled. Aga solidaarsus ei teki automaatselt iseseisvuse väljakuulutamise ja allianssi astumisega. Appi ei tulda „maailmakorra“ või mõne muu pahatihti sisu- ja moraali­tühja printsiibi nimel. Appi tullakse siis, kui abipalujat peetakse abi vääriliseks: ollakse tema nimel valmis riskima kõigega, kaasa arvatud tuumarelvaga. Liitlane on seda mõjusam, mida lähemal ta asub. Eesti kõige loomulikum liitlane on alati olnud Soome. Eesti kõige mõistlikumaks julgeolekudoktriiniks on vähemalt 35 aastat olnud liginemine Soomele, ja iga hinna eest. Tehtud on, aeg-ajalt irvitades, täpselt vastupidist.

Vene-Ukraina sõjale vaatamata arvame end ikka elavat igavikuliselt võrdsete punktmasside faux-fukuyamalikus maailmas, mille ajalugu seiskus 1991. aastal. Piisab vabariigi väljakuulutamisest, et olla võrdne Suurbritanniaga; NATOsse astumisest, et olla tugevam kui Soome ja sama turvatud kui USA. Mõtet, et tegelik julgeolek, suveräänsus, solidaarsus on suure ja pika pingutuse vili, on meile alus­pinnalt võõras. Aga midagi ju peab tähendama see, et „Magna Carta“ (sisaldab mh õigusriigi aluseid) allkirjastati kaks aastat enne Lembitu surma ning Suurbritannia on sealtpeale oma sisemist ja välimist tugevust hoidnud ja kasvatanud enam kui 800 aastat.

Viimased neli aastat on olnud üks pikk ajalootund, mida üritatakse üle karjuda. Ma ei tea, et keegi Eestis oleks kasutanud võimalust mõelda sellele, miks viimase 100 aasta jooksul Venemaaga sõdinud naabritest on läände jõudnud ainult Soome. Seda küsimust analüüsis kunagi TLSis Ron Asmuse Gruusia-raamatut arvustanud Robert Cooper. Näib, et selgeks pilguks on vaja imperiaalset perspektiivi. Soomel on küll teiste kunagiste Venemaa osade ees edumaa kaitsevõime ning suveräänsuse poolest (kunagine suurvürstiriigi staatus), kuid otsustavad on olnud järjepidevad, targad, tegelikku suveräänsust kasvatanud poliitilised valikud. Saja aastaga on jõutud seisu, kus Soome poliitikud suudavad tänapäeva bordel’is lävida nii USA kui vajaduse korral Venemaaga – paremini kui keegi teine.

Meil räägitakse palju „väärtustest“. Ka väärtustele tegelikult ei mõelda. See on arusaadav, tagajärjeks oleks riigimõtte jaoks hävitav moraal-kognitiivne dissonants. Kui Ukrainas on kaalul Eestigi alusväärtused, siis miks pole meie väed juba viiendat aasta Ukrainas? Kui rahvusel on õigus riigile ja igavesti absoluutsele suveräänsusele, siis miks pole Eesti asunud ennastsalgavalt abhaaside, katalaanide, saamide jt kaitsele? Või veidi tõsisem küsimus: milline on eetiline argument, mis teeb Eesti üldse selle vääriliseks, et USA tuumapommitaks tema pärast Moskvat või Peterburi? Olukorras, kus meie kategooriliseks imperatiiviks on bioloogiliselt mõtestatud rahvuse alalhoid, milleks muu maailm on vaid vahend.