4. veebruaril anti Rakveres Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas üle kultuurkapitali 2025. aasta peapreemiad, arhitektuurivaldkonnas pälvisid selle Salto arhitektid, kelle kohta märgiti, et nad on ruumiloojad, kes kvaliteedi arvelt kompromisse ei tee. 14. veebruaril selgusid Tallinna Linnateatris 2025. aasta arhitektuuripreemiate laureaadid, kus Saltot Saku gümnaasiumi põhikoolihoone ja spordikeskuse eest samuti mitme preemiaga pärjati.

Salto arhitektid on tegutsenud üle kahekümne aasta, nad on võitnud üle saja arhitektuuripreemia, nende projektide järgi on valmis ehitatud umbes viiskümmend objekti, lisaks on nad loonud mitu suurte mõõtmetega installatsiooni. Salto on olnud koolihoonete uuendamise pioneer, nende käsitlus uuest õpiruumist on vormunud koolimajadeks Paides, Viljandis, Narvas, Rakveres, hiljuti Sakus jm. Läinud aasta oktoobris avati taas üks Salto arhitektide suurteos – Linnateater Tallinna vanalinnas. Salto viimase suurobjekti sünnist ja ka muudest tegemistest räägivad büroo asutajad ja omanikud Maarja Kask ja Ralf Lõoke.

Teie möödunud aastal valminud ehitistest olid preemiakandidaadid nii Tallinna Linnateater kui Saku gümnaasiumi põhikooli hoone ja spordikompleks, mõneti üllatuslikult jäi nende omavahelises konkurentsis peale Saku kool. Mulle on aga linnateatri projekt palju intrigeerivam, seepärast alustan juttu teatrist. Märtsis 2018 kuulutati Salto arhitektid Linnateatri uue hoone arhitektuurivõistluse võitjaks, sellest on nüüd möödas ligi kaheksa aastat – korralik maraton on seljataga, küsin nagu spordireporter: mis tunne on?

Ralf Lõoke: Selles suhtes on hea tunne, et sai valmis.

Maarja Kask: Pea kõikide objektidega on olnud nii, et pärast valmimist on tükk aega sinna raske minna, tahaks, et oleks mingi paus vahel, et suudaks objekti veidi kõrvalt näha. Linnateater oli kahtlemata erakordne objekt. Aga ka erakordselt raske. 15 muinsuskaitsealust ajaloolist hoonet koos uue hooneosaga, mis on üheksa meetrit maa all, tuli omavahel siduda logistiliselt hästi toimivaks tervikuks, lisaks lahendada nüüdis­aegsele teatrile vajalik tehniline pool. Veel tegid selle töö keeruliseks arhitektuurivälised tegurid.

Linnateatri hoone tarvis korraldati esimene võistlus juba 2003. aastal, siis võitsid selle Andres Siim ja Kristel Ausing. Tookord oli lähteülesanne kordades suurejoonelisem – kogu hoov oli ette nähtud ehitada täis, teatrile olid loodud kõikvõimalikud lisand­väärtused galeriide ja abiruumidega. Elmo Nüganen, kes oma meeskonnaga uut võistlust ette valmistas, redutseeris seda ruumiprogrammi päris korralikult. Kuidas teile tundub, kas äkki isegi liiga palju?

Lõoke: Selle võistluse lähteülesanne oli minu meelest väga hea. Iga projekt on oma ajastu nägu, arusaadav, et varem taheti hoov täis ehitada, aga Nüganeni otsus jätta see tühjaks ja viia uus saal maa alla – mulle tundub see mõistlik. Otsusega jätta hoov suveteatri tarvis tühjaks säilitas Linnateater oma põhiidentiteedi. Võistlusülesanne oli iseenesest lihtne: vaja oli teha uus saal ja blackbox.

Kask: Võrdlen seda protsessi veidi Põhuteatri loomisega – meile meeldib, kui tellija tuleb mõttega, mis on isegi arhitektile ootamatu. Ene-Liis Semper tahtis põhust teatrit, see oli väga intrigeeriv, ja ta andis selle idee teostamiseks meile vabad käed. Nüganen tuli ideega teha uus Põrgulava ja säilitada tühi hoov, see oli tema ruumimõte. Tellija läbimõeldud põnev eesmärk on arhitektile ülioluline. Kui mõtlen Admiraliteedi piirkonna peale, kus linnal ja tellijal ilmselgelt polnud selle erakordse koha jaoks ühtegi linnaehituslikult põnevat nägemust, siis arhitektil, ükskõik kui andekas ta on, pole ka võimalust midagi erakordset siin teha. Lahendad fassaadi natuke üht- või teistmoodi, aga suur pilt on juba algusest peale ebaadekvaatse lähteülesande ja detailplaneeringutega valesti läinud. Linnateatri puhul oli just algne põnev lähtepunkt kõige olulisem ja see põnevus kestis lõpuni välja. Üritasime selle võimaluse nii hästi ära kasutada kui võimalik ja selles mõttes, kui sa küsid, mis tunne on – siis on ikka hea tunne!

Lõoke: Ka meie teiste objektide näitel tuleb tellija panus välja. Paides näiteks ei tehtud uut kooli kuskile põllule nagu algselt kavas, vaid mindi koostöös arhitektide liiduga keerulisemat teed ja valiti asukohaks ajalooline koolimaja, mis renoveeriti, lisati juurdeehitis ning sellega taaselustati tükike hääbuvat vanalinna. Väga suur osa tähelepanu väärivast arhitektuurist on intrigeeriva ja julge lähteülesande teene.

Lepingutest omavalitsusega on olnud kuulda õuduslugusid: võetakse ära autoriõigus, tähtajad on ebamõistlikud, hinna ja tähtaja osas töövõtjale vastu ei tulda jne. Tagatipuks peab töövõtja olema ise väga jõukas, sest esimesed maksed laekuvad kuid pärast töö üleandmist, aga töötajad tahavad palka, maksud maksmist ja bürookulud tasumist. Kuidas teil Linnateatriga läks?

Lõoke: Meie soovitus kõikidele tellijatele on see, et utoopilisi tähtaegu nõudes tuleb arvestada, et isegi kui arhitekt suudab oma töö une arvelt ära teha, vajab ka tellija ise aega, et tagasisidet anda ja et loominguline töö eeldab mõlemalt lisaks tegutsemisele ka mõtlemist, mida on väga raske Exceliga mõõta.

Kask: Linna esindas linnavaraamet ja see oli meie esimene koostöö. Oleme pikka aega teinud tööd Riigi Kinnisvara ASile ja peab ütlema, et nad on paarikümne aastaga teinud läbi tohutu arengu.

Lõoke: Linnateatriga suutsime täht­aegades püsida seetõttu, et lepingu allkirjastamine venis ning me võtsime riski ja hakkasime projektiga kolm kuud varem pihta. See ei pea nii olema.

Kask: Juristid võivad olla tugevad, aga hea tulemus tuleb siis, kui hanke­leping on tasakaalus ja arvestab reaalse elu ning ehitusvaldkonna kogemusega. Tüüplepingu võib ju aluseks võtta, aga kui tegemist on muu kui tüüpmajaga, eriti Linnateatrit arvestades, siis tekib juba algpunktis nii palju vastuolusid. Tahad olla seaduskuulekas, muretsed ja võitled projekti vältel kellegi välja mõeldud ebareaalsete ja tekitatud vastuoludega. Osaliste energia, mis sellele kulub, on täiesti raisatud ressurss.

Peetakse avalikkuses mõttetuid vaidlusi, mis tulenevad samuti algselt püstitatud tähtajast või eelarvest. Küsiti, miks teatri ehitus venis ja miks see kallimaks läks. Tegelikkus on see, et alguses koostatud eelarve ja ajagraafik ei vastanud tegelikkusele.

Lõoke: Linnateatri projekteerimishind tulenes algsest hankelepingust, kus 15 ajaloolisele hoonele plaaniti sanitaarremonti. Tegelikult läks aga kogu kompleks kapitaalsesse ümberehitusse ja see oli meie jaoks tohutu lisatöö.

Veel üks näide on projektietappide ajastus. Hankelepingus võib see näida küsimusena sõnade järjekorrast, aga olime olukorras, kus tööprojekt, mis on kõige detailsem projekteerimisetapp, tuli teha enne lammutamist, enne kui oli üldse teada, kus midagi asub.

Ajaloolised hooned olid suuresti eri ajastute viimistluskihtide all ja oli võimatu teada saada, mis kujuga on näiteks keskaegne võlv kipsplaadi all ja arhiiviriiuli taga, mis tähendab, et millimeetri täpsust eeldav projekteerimisetapp oli juba eos teostamatu. Pigem oleks olnud vaja lepingupartneriks selgeltnägijaid kui projekteerijaid.

Vastuolu tekkiski olukorrast, et teater pidi sees tegutsema – suurt lammutamist ei saanud ette võtta –, muinsuskaitse nõudis enne ehitust tööprojekti kooskõlastamist ja ka hankeleping ei võimaldanud nii suure muudatuse tegemist nagu töögraafiku loogilisse järjekorda panemine.

Meile tähendas see ehituse ajal n-ö teise tööprojekti koostamist. Tegelikult oleks pidanud tööprojekti ette võtma pärast lammutuse lõppu ehitusperioodi jooksul.

Jama ongi see, et kogu vastutus nende vastuolude eest on lõpuks täiesti ebaõiglaselt kirjutatud projekteerija kulureale.

Kas jõudsite oma Exceliga lõpuks nulli?

Kask: Ei. Miinusesse kindlalt.

Võidad suures konkurentsis võist­luse, saad väga märgilise töö ja … maksad peale?

Lõoke: Oleme juba harjunud sellega, et meie kõige tunnustatumad projektid on heal juhul nullis.

Kask: Ikka miinuses! Gaasitoru projekt Veneetsia arhitektuuribiennaalil näiteks.

Lõoke: Paide riigigümnaasiumi puhul oli eelarve võetud tavalise uue suure koolimaja ruutmeetri hinna järgi, aga see oli taas sootuks keerukam projekt, meie koolidest kõige väiksem, aga kõige raskem projekt.

Kask: Sama probleem oli ka kruiisiterminaliga, kus keegi ei arvestanud projekteerimiseelarvet tehes, et maja on lisaks siseruumi ruutmeetritele ka kilomeeter pikk maastikuobjekt.

Räägime sellest lihtsamast poolest – arhitektuurist. Mis olid teie Linnateatri hoone idee n-ö alustalad?

Lõoke: Meil oli kolm keskset mõtet. Esiteks säilitada olukord, kus Aida tänavalt saab sisse vaadata, näha, mis hoovis toimub – üks lõik perimetraalsest hoonestusest on läbipaistev. Selle koha peal oli kunagi maja, millest pole säilinud ühtegi joonist ega fotot. Teiseks – hoov on tühi ja lavatorn ei ole klassikalises mõttes pelgalt torn, vaid ta täidab seal ka tribüüni ülesannet. Selle lahendus läks võrreldes konkursitööga paremaks, teater oli õnneks valmis lavatorni mahu muutmise osas vastu tulema ja see annab keskkonnale palju juurde. Kolmas mõte oli läbipaistvus majas – maa-alusesse aatriumisse tuleb päevavalgus, mis aitab orienteeruda alumises ruumis, säilib side maapealsega, külastaja saab aru, kus ta on.

Kask: Kui kuulutati välja arhitektuurikonkurss ja lähteülesanne seadis tingimuseks, et tuleb minna maa alla, siis oligi meie esimene küsimus, kuidas see nutikalt lahendada. Põrgulava mõte oli Linnateatril tore, aga see tähendas, et maa alla tuleb minna kitsastest treppidest, labürintidest, kus loomulikku valgust pole ja see mõjus vanas lahenduses ahistavalt. Kui nüüd viia veel rohkem inimesi maa alla, siis on väga oluline, et teatriruumide põnevuse ja mõnususe balanss oleks paigas.

Lõoke: Kui sa ei taju ümbritsevat ruumi, siis ei saa ka aru, kas oled ajaloolises keskkonnas või hoopis kuskil kaubanduskeskuse all.

Meile on oluline küsimus, mis on maja puhul see lisandväärtus, mis annab linnale midagi juurde – see küsimus kerkib eriti siis, kui hoone tehakse maksumaksja raha eest. Selle projekti puhul on need kaks läbinähtavus ja demokraatlik ruum. Aida tänava pool on avalik kohviku­pind, kuhu on võimalus sisse astuda ka siis, kui ei ole teatripiletiks raha. Mõte, mille osas ma aga kardan, et see ei hakka tööle, on otsetee Laialt tänavalt Laboratooriumi tänavale läbi kangialuse ja hoovi. Meil oli mõte avada see vähemalt mingiks ajaks päevast.

Miks sa arvad, et see ei hakka nii olema?

Lõoke: Ma kardan, et kui hoovis on suvelavastused, siis ei taheta sinna võõraid lasta.

Kask: Praegu on raske veel öelda, kas kõik läks nii, nagu plaanitud, sest teater avati siis, kui kõik mõeldu veel ei töötanud – tänavarestoranid ja kohvikud näiteks, mis on väga olulised selles tervikus. Mõned asjad ei ole praegu veel kindlasti nii, nagu me ette kujutasime. Kuuldavasti ei pääse näiteks ühe saali külastajad maja teisi osi vaatama. Kui ostad pileti näiteks Taevalavale, siis uut majaosa vaatama ei pääse. Mulle väga meeldiks, et kui lähed etendusele ühte saali, näed vaheajal ka teise saali publikut, et oleks rohkem sotsiaalsust. Nüüdisteatrites saab ka pärast etendust veel ühiselt teatri kohvikus istuda, siin on see osa praegu puudu, aga me oleme selle võimaluse loonud.

Teatri juhtkond vahetus enne maja valmimist. Kas uued inimesed on rahul sellega, mis Nüganeni meeskond oli otsustanud?

Lõoke: Arhitektuuri osa oli juba suures osas valmis ehitatud, siin suuri küsimusi polnud, aga vaidlus läks lahti vanade majade sisearhitektuuri ja sisustuse üle. Sellega tegelesid Pingi sisearhitektid.

Mis uuele juhtkonnale ei sobinud?

Lõoke: Uuel juhtkonnal oli sisearhitektuuri osas oma ettekujutus ja nad soovisid suuri muudatusi.

Sisearhitektuuris on suur hulk nähtamatut tööd: seosed tehniliste osade ja kommunikatsioonidega, tuletõrjenormidele vastavuse tagamine jne. Selleks ajaks, kui juhtkond vahetus, oli sisearhitektuuri tervik suures osas valmis. Kontseptsiooni muutmine sellisel hetkel on väga keeruline, võimalik muidugi, et võib ka otsast alata, aga see tähendab lisaaega ja maksumaksjalt lisaraha. Ja kindlasti peab tööd jätkama terviku autor.

Avaliku hoone puhul on projekteerimisprotsess teistsugune kui eraobjektide puhul. Vastutus seda hoonet teha on meile antud erialaliitude valitud valdkonna spetsialistidest koosneva žürii poolt kõrgel tasemel arhitektuurikonkursil.

Meie terviku autoritena üritame vaadata seda kompleksi 50 või 100 aasta perspektiivis, kus nii arhitektuur kui sisearhitektuur peavad olema aegadeülesed.

Kas see pole mitte kummaline ajastu märk, et ka kultuuriinimesed ei hinda üksteist? Estoonlased naeru­vääristavad linnaplaneerijaid ja muinsuskaitset, ERRi autoriõiguste rikkumised arhitektide loomingu kajastamisel on nii ulatuslikud, et neile ei jaksa arhitektide liit enam reageeridagi, Linnateater sõidab sisearhitektide loomingust üle …

Kask: See mõjub kultuurivaldkonnale tervikuna halvasti.

Salto on tegutsenud üle kahekümne aasta ja selle aja jooksul olete enamiku töid saanud arhitektuurivõistluse kaudu?

Kask: Jah, see teebki elu raskeks, et ikka peab veel võistlema ja võitma.

Aga teid vaadates võib arvata, et võistlustel osalemisega on siiski võimalik bürood ülal pidada.

Kask: Nooruses teed võistlusi hasardiga, aga suuremat bürood võistluste najal pidada on muidugi stressirohke, vahepeal muretsed, kas palgad saab ikka makstud, aga võistlemisest loobuda ka ei saa, sest parimad tööd tulevad ikka ju konkursi kaudu. Riigi Kinnisvara AS, kes vahepeal korraldas väga palju konkursse, on aja jooksul muutunud heaks professionaalseks tellijaks. Keerulisi olukordi on ikka, aga oluline on, et tellija on sinu poolel, tehakse ühist asja, ei aeta pilli lõhki, ei nõuta arhitektilt seda, mis ei ole tema pädevuses.

Kui palju teie võistlusprojektidest on tõeluseks saanud? Esimene, mis ma mäletan, oli maanteemuuseumi välialade konkurss, kus saite küll teise koha, aga teie projekt valiti ehitamiseks.

Lõoke: Sel ajal oli paljude võistluste juhendis sees selline imelik klausel, et tellija võis tegemiseks valida töö esikolmikust. Kokku on meie võistlustulemuste põhjal ehitatud üle kahekümne ehitise, umbes pool meie objektidest.

Muidugi on ka otsetellimusi. Näiteks Fotografiska hoone, samuti Põhuteater, kunstihoone Lasnamäel ja mitmed teised. Praegu on meil töös kõik erasektori projektid, mis üldjuhul on tulnud läbi kutsutud konkursside, varem polegi sellist perioodi olnud.

Olete võitnud mitmeid koolihoonete arhitektuurivõistlusi. Eelmisel aastal valmis teie võiduprojekti järgi Saku gümnaasiumi põhikoolihoone koos spordikeskusega. Mulle paistab koolimaja asukoht üsna iseloomutu, aga majast endast on saanud tugev maamärk. Olete tulemusega rahul? 

Lõoke: Asukoht tingis selle, et koolimaja pidi ruumiliselt sekkuma ka ümbrusesse ja mitte jääma enesekeskseks. Külgnevad liiklusmagistraalid ja eramu­rajoonid, spordialad, rohke parkimine, Valve Pormeistri kavandatud instituut, põhjasuunaline reljeef ja perspektiivse promenaadi lõpp-punkt pidid kuidagi selle hoone toel muutuma loogiliseks ja linnalikumaks tervikuks, nii et sellest võidaks ka hoone põhifunktsioon. Minu põhimure oli kavandatava hoone suurus ja selles mõttes lahendus ja maastikku sulandumine õnnestus, et optiliselt on kooli­maja väiksem ja inimmõõtmelisem, kui ruutmeetrid lubaksid arvata.

Kui palju teie võistlusprojektidest on valmis ehitatud?

Õnneks on meil kõikide statistiliste näitajatega läinud hästi, seda nii osaletud konkursside ja preemiate suhtarvus kui ka võidetud konkursside valmisehitamise osas. Võidutöödest on valmis projekteeritud, kuid veel ehitamata Pärnu kunstihoone ja Rae vallamaja. Siseministeeriumi hoone Noblessneris ei läinud isegi edasisse projekteerimisse.

Kui üheksakümnendatel oli aastas umbes kolm-neli suuremat avalikku võistlust, siis praegu on hea aeg ja võistlusi on palju.

Lõoke: Võistlus on tellijale kõige parem formaat. Tööde hulgast saab valida parima töö, näed idee staadiumis palju variante, saad neid omavahel võrrelda. Ei pea hiljem hakkama mõtlema, et oleks äkki hoopis nii või naa võinud teha.

Kask: Praegu on Eestis õnneks palju ka noori intelligentseid arendajaid, kes seda mõistavad. Ja on ka väga lahtise mõtlemisega ehitajaid, keda veel kümme aastat tagasi naljalt ei kohanud.

Lõoke: Vahel kui näed mõnd sellist vana kooli ehitajat või arendajat, siis mõtled rõõmuga, et see nn onu Heinode populatsioon on õnneks tõesti väikseks jäänud.

Kask: Huvitav on aga see, et kõikvõimalikud nõuded võistlustel ja üldse projekteerimises on läinud rangemaks, detailsemaks ja neid on rohkem, aga arhitektuur ei ole muutunud paremaks.

Lõoke: Jah, pigem on see arhitektuuri tuimastanud.

Kask: Kadunud on see tunne, et kui konkurss läbi saab, siis tahad näha, mida büroo seekord on teinud. Sellist nagu arhitektuuribüroo Kosmos EKA töö, kus leegid tulid maa seest välja – sellist enam ei ole.

Seda on rääkinud mitu arhitekti, et võistlustööd on varasemast pragmaatilisemad, maa seest tulevate leekidega konkurssi enam ei võida. Saad heal juhul ostupreemia.

Kask: Enam ei saa ostupreemiat ka, vanasti sai.

Praegu on teine aeg, räägitakse taaskasutusest, energiasäästust, süsinikujalajäljest ja kui tuled uhkete leekidega, siis võib see mõjuda ehk naeruväärselt.

Lõoke: Leegi näide on tore metafoor, see töö oli ka leekideta äge. Eksperimentaalset ruumi nagu tookord võistlustel pakuti – sellest on puudus!

Kask: Mulle tohutult meeldis makettide aeg, need ilupildid, mis nüüd esitatakse, ei meeldi. Maketil on kõik natuke toorem, ruum joonistub seal paremini välja. Konkursitööst ei tohi kohe saada kinnisvarakuulutus.

Läbi Salto ajaloo: millised on kõige eredamad objektid, mis teile endile on südamesse jäänud?

Kask: Installatsioonid! Gaasitoru Veneetsia XI biennaalil (2008) – 63 meetrit kollast gaasitoru, mis suundus Venemaa paviljonist Saksamaa paviljonini, NO99 Põhuteater (2011) Skoone bastionil ja „Fast Track“ Venemaal (2012) – 51 meetrit batuudirada looduses. Need on asjad, mida enam ei ole. Paide gümnaasiumihoone (2023) on ka mu lemmik, samuti lodjakoda Tartus (2020).

Lõoke: Mulle meeldivad need objektid, kus meil on õnnestunud hoone projektiga ümber defineerida ümbritsevat keskkonda: Balti filmi- ja meediakooli hoone (2012), Tallinna kruiisiterminal (2021, koos Stuudio Tallinnaga), Lasnamäe kunstihoone paviljon (2022). Linna­teatri osas veel ei tea, kui palju tal lastakse mõjuda.