Eesti raamatu aastal ilmus Loomingu Raamatukogu kuldsarjas täiendatud kujul Anu Lambi raamat „Johannes Aavik. Keeleuuenduse lõpmattu kurv“. Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi arendajana mõistagi juuvin ja hõirin1. Kuna seekordse Wiedemanni auhinnaga pärjatu panus keeleväljal on äärmiselt mitmekesine ning laiem avalikkus tunneb Anu Lampi ennekõike teatrist, alustan sellest ning lõpetan tema õpilaste abil.
1994. aastast olete olnud EMTA lavakõne õppejõud, 2021. aastal saite ka selge kõneleja auhinna. Mis iseloomustab teie meelest head eesti keele kõla(kultuuri)?
Head eesti keele kõlakultuuri iseloomustab see, et keelt ei räägita lõdva lõuaga, häälikud on korralikult artikuleeritud, sõnalõpud kosta. Imetlen ja naudin keelekasutust nende inimeste puhul, kes on suutelised rääkima pikkade lausetega, kaotamata mõtte põhiliini. Nagu näiteks Jonatan Vseviov.
EMTA lavakunstikooli üliõpilaste jaoks on teil muu hulgas ka mahukas eesti keele ja selle ajaloo kursus.
Teatritudengeid õpetame valdama mõtet, lause rõhke, oluliste sõnade serveerimist. Mõtte selgele edastamisele lisaks õpetame neid ka valdama värsivorme: heksameetrit, aleksandriini ja blankvärssi.
Johannes Aavik on karjatanud: „Mispärast peab niinimetatud „Tallinna keelele“ yksi see suur au jääma kirjakeele aluseks olla? Miks ei võiks selles ka Viljandi, Tartu ja Võru murded oma osa anda?“ Kas ja kuidas käsitlete murdeid oma kursusel lavakoolis?
Murdeid on minu praktikas koolis põhjalikumalt õpetatud ühele lennule, kolmekümne esimesele: viis aastat tagasi, kui kooli poole pöördus Sulev Iva Tartu ülikoolist ja pakkus välja ülevaatliku programmi eesti murretest. Olime sellise pakkumise üle väga rõõmsad ja Iva käiski väikese loengusarjaga Tallinnas. Ühildasin selle õppe lavakõne semestritööga, et õpetusest oleks kohe ka praktilist kasu. Nimelt oli sel lennul erialas parajasti Shakespeare’i semester. Mängiti katkendeid klassiku näidendeist. Otsustasin, et teeme lavakõnes samuti katkendeid Shakespeare’i näidendeist, aga tartu ja võru keeles. Palusin Mats Traadil kirjakeelsed Shakespeare’i katkendid panna ümber tartu keelde. Sulev Iva pani omakorda ümber võru keelde. Kauksi Ülle oli aastaid tagasi Vikerkaares avaldanud ka setokeelse katke „Hamletist“. Nii et meil oli eksamil Shakespeare kolmes mittetallinna keeles. Ma loodan, et see semester andis tudengitele julguse võtta tulevikus vastu pakkumisi mängida mõnes murdekeelses lavastuses.
Olete inglise ja prantsuse keelest tõlkinud üle poolesaja näidendi, ka mitmed teatriteoreetilised raamatud. Mis paneb inglise ja prantsuse keelest tõlkimisel pead murdma?
Inglise ja prantsuse keelest tõlkimise puhul paneb pead murdma juba lause sõnade järjekord.
Mõlgub ehk meeles mõni unar- või uudissõna, mida võiks rohkem kasutada?
Võib-olla sünonüüme kasutame vähem. No näiteks sõnal sageli on palju sünonüüme: pahatihti, tihtilugu, alailma, alatasa, ühtepuhku jne, aga neid kasutame palju harvemini, ja siis teeb rõõmu, kui keegi ütleb järsku pahatihti. Aaviku no-genitiivi kehtestamise soov on ka mõistetav. Kuigi teostamatu. Sellel peamurdmisel jälle on omad võlud.2
Kuidas vaatate oma teatritekstile Johannes Aaviku keeleuuenduse lõpmattust kurvist tagasi nüüd, 20 aastat hiljem?
Selle üle on suur rõõm, et kakskümmend aastat tagasi võtsime tudengitega ette keeleuuenduse teekonna. See aitas kindlasti kaasa nende keeletundlikkusele ja andis teadmise, et keel on meie endi hoida ja korraldada.
Aaviku ajal, 100 aastat tagasi, möllas keelesõda, paistab, et see käib ka praegu. Kuidas suhtute ÕSi ja Sõnaveebi puutuvasse, mis pälvinud avalikku tähelepanu?
Keelevaidlusi jälgin ikka. Võtan erinevad arvamused teadmiseks.
Mida on öelda õpilastel?
Mari-Liis Lill: Anu Lamp on minu Õpetaja ja suurtäht ei ole siin juhuslik. Kolmandast kursusest alates andis ta meile lavakõnet, aga see aine sisaldas loovkirjutamist, värsiõpetust, sügavat sissevaadet eesti kultuurilukku ja ka iseseisvat uurimistööd põletaval teemal. See sattus olema Johannes Aaviku keeleuuendus, valmis ka lavastus „Keeleuuenduse lõpmatu kurv“. Põhjalikud teadmised Aaviku mõjust meie tänasele keelele ja osasaamine tema väga mängulisest lähenemisest sõnavara laiendamisel on salvestunud sügavale minusse. Need kaks poolust iseloomustavad ka Anu: ühelt poolt ülipõhjalik süvenemine teemasse, faktitäpsus ja keeletundlikkus, teiselt poolt rõõmus mängulisus. Just Anuga õppisime paroodiaid tegema ja kirjutasime ohtralt palu, mille peatunnus oli loomisrõõm. Kui kahtlen mõnes keeleküsimuses, siis helistan Anule. See on hämmastav, kuidas ta kõike teab!
Laura Peterson-Aardam: Oled ammu koolipingist välja astunud, aga mõnda õpetajat kohates ajad nagu iseenesest selja sirgu. Mitte ainult füüsilise, just sisemise, nähtamatu selgroo, mille lülid üksteise kohale joondunult sind püsti hoiavad. Lüli lüli haaval erinevate õpetajate mõjul oma kohale liikunud ja tugevnenud, säilitades siiski vajaliku nõtkuse. Aidata leida tugevus ja säilitada nõtkus – selles on minu jaoks hea õpetaja olemus ja Anu Lambis tunnen selle tugevalt ära. Anu oli meile vahel isegi ebamugavaks eeskujuks: oma kavala silmavaatega võis ta midagi ütlemata panna meid end ületama ka seal, kus väsimus või laiskus oleks tahtnud võimust võtta. Seega rõõmustan – ma usun, koos paljude teistega – Anu Lampi kohates selle sisemise sirutuse üle, mis tuletab meelde, et meil on ette nähtud sirguda.
Veiko Tubin: „Pühendet sinule, Johannes Aavik“3 … ja Anu Lambile.
Oh Aavik, muidugi ma tulen, oota ära!
Ma tahan lämmata maailma räige kära.
Taas käes on olukord, et keeleseis on
mage
ja sõnakasutus on väga arulage.
On virtuaalne värk vaid see,
mis kõiki köidab,
ning sõnast vaevalt et end enam keegi
toidab.
Siin ümberringi meil üks jaburdus vaid
lärmab
ja miski meie sees hirmtasakesi kärvab.
Või mida iganes, las hängida see nõtrus
ja julmalt pohhui on, et chilliks saand
on tõprus?
Või suva olema peab äkki sellest sopast
ja ärgem märgakem ses kõiges mingit
okast?
Kõik võidu kriiskavad: „Meil elu sihiks raha!
Ah persse see kultuur! Las kistagu kõik maha!“
Mul tavaline soeng, ma oskan eesti keeles
end väljendada ning mul alati on meeles,
et rahvus eestlane ja sugu see on mees,
et olen sündind ma ENSV-s.
Kas, Aavik, üldse tead, mis mõju sul on
mulle?
Ma pole kohanud suursugusemaid hulle.
Jah, tahet minul on ja usun küll,
et suudan
ma teha midagi, mis olukorda muudab.
Ma oskan lugeda ja juba tunnen tähti …
1 Juuvima ’heaks kiitma’, hõirima ’võidurõõmutsema’ – Aaviku kunstsõnad.
2 Kommentaar no Mati Hint, Hilise Aaviku radikaalne keeleuuendus. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 2: „Aaviku mõtteks oli no-genitiiviga luua eesti keelde võimalus vältida omastavakujulisi nimisõnalisi täiendeid põhisõna ees – no peab järgnevale, vormiliselt nominatiivis olevale sõnale andma genitiivi funktsiooni: venna raamat > raamat no vend. Eeskujuks olid indoeuroopa keeled, kus põhisõna tihti eelneb nimisõnalisele täiendile (vn kniga brata, sks das Buch meines Bruders.“ – M. K.
3 Veiko Tubin, Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum. Rmt: Anu Lamp, Johannes Aavik. Keeleuuenduse lõpmattu kurv. LR kuldsari: seitsme kümnendi lemmikud. – Loomingu Raamatukogu 2026.
