VAT-teatris esietendus 22. jaanuaril Iis­raeli näitekirjaniku, stsenaristi ja näitleja Noa Lazar-Keinani „Lühis“ (lav Margo Teder), mille puhul külastas autor Tallinna. Eestis tuntakse Lazar-Keinani kui 2023. aastal Eesti Draamateatris lavale jõudnud „Bertodi ja Agnese“ (lav Priit Pedajas) autorit. Lazar-Keinaniga vestles mõlema tema Eestis lavastatud näidendi tõlkija Margus Alver, kes „Lühise“ („kétser“) ka Eesti oludele kohandas.

Oled Tallinnas juba kolmandat korda. Mis side sul Eestiga on?

2022. aasta sügisel käisin PÖFFil ning kohtusin vahetult enne proovide algust oma näidendi „Bertod ja Agnes“ Eesti Draamateatri lavastuse osatäitjatega, 2023. aasta talvel tulin „Bertodi ja Agnese“ esietendusele ning nüüd kutsus VAT-teater mind „Lühise“ esietendusele. Neid minu näidendeid lugesid ja pakkusid Eesti teatritele välja sina, nii et sina oledki minu side Eestiga.

Mis ajendas sind „Lühist“ kirjutama?

Lõuna-Iisraelis asuva Beer Ševa linna teater tellis mult publiku osalusega näidendi kahele 40. eluaastates näitlejale. Kavatsesin esialgu kirjutada paarisuhte kriisist: naine kirjutab erootilist romaani, mida mees muudkui uurib, kahtlustades, et naisel on keegi teine. Arvasin, et sellel paaril võiks olla ka autismispektri häirega poeg nagu mul endal, aga et too poeg oleks pigem tagaplaanil. Kirjutamise käigus aga hakkas poeg näidendis üha rohkem ruumi võtma. Näidend „Lühis“ on inspireeritud esimesest mu poja autismispektri häire diagnoosile järgnenud aastast minu peres.

Vabakutseliste loovisikute ravikindlustus on Eestis murekoht. Kuidas on see korraldatud Iisraelis? Sinagi oled vabakutseline näitekirjanik, stsenarist ja näitleja. Sinu abikaasa Rotem Keinan on vabakutseline näitleja, keda tuntakse vahest Eestiski tänu menukale Iisraeli teleseriaalile „Kuus nulli“ (Netflixis ingliskeelse pealkirjaga „Seven Figures“).

Iisraelis on probleeme küllaga, aga vabakutselistel loovisikutel tekib õigus riiklikule ravikindlustusele ja tasuta tervishoiule automaatselt, kui nad tasuvad oma sissetulekult, kas või väga väikeselt, teatud protsendi sotsiaalmaksu. Mõned hüved on palgatöötajatega võrreldes kesisemad, näiteks sünnitus- ja emapuhkus on palju lühemad, ent ravikindlustusest ilma ei jää keegi.

Oleme mõlemad aškenazi juudid. Sinu vanavanemad, kellest on juttu „Bertodis ja Agneses“, on sündinud Belgias ja Poolas, pääsesid holokaustist eluga ning asusid noorelt elama Iisraeli, riiki, mille nad põlvkonnakaaslastega üles ehitasid ja kus neil tuli omandada uus keel. Sina oled sündinud Iisraelis ja su emakeel on heebrea keel, milles praegu ka vestleme. Oled viibinud residentuuris Münchenis, oled käinud vaatamas oma näidendite lavastusi Saksamaal ja Austrias, oleme sinuga Londonis teatrireisil kokku saanud. Mis pilguga sina kui iisraellanna Euroopat vaatad?

Iisraellanna ja juuditarina Euroopas reisida on alati olnud keeruline, ning praeguses poliitilises olukorras veel enamgi. Tunnen, et mul on kohustus näidata, et Iisrael pole ainult sõjatander. See identiteet on nii ambivalentne, justkui taak, mida seljas kannad, et vahel tahaksin olla lihtsalt maailmakodanik, kelle päritolu pole oluline.

Vanaema ja vanaisa rääkisid mulle oma Euroopas veedetud lapsepõlvest, aga ka Euroopast põgenemisest. Siin on mu juured, aga Euroopa ju tõukas mu vanavanemad ka ära. Juba väga varases lapsepõlves, tegelikult liigagi õrnas eas, kuulsin väga palju lugusid ja nägin filme holokaustist, ning sinuga lumises Nõmme metsas jalutades kujutasin ma nende mälestuste ajel ette lumises metsas sõdivaid partisane ja natside eest põgenevaid juute, nii et ütlesin lähedastele, et käisin Eestis holokaustimetsas jalutamas. Kui veetsin paari aasta eest pisut üle kuu aja Münchenis residentuuris, siis tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ma saksa keelt vastu võtta ei suuda. Elasin kogu selle aja ühel ja samal tänaval, aga ei suutnud tänavanime meelde jätta. Nüüd Euroopas reisides saadab mind ka süütunne sõja pärast – ma tean, mis kuvand Iisraelil praegu on.

Eesti Draamateatri lavastus „Ükskord Liibanonis“, mille ingliskeelsete subtiitritega etendust äsja koos vaatasime, kõnetas sind n-ö Eesti tavavaatajast kindlasti erinevalt.

Tohutult meeldisid nii lavastus, kujundus kui ka näitlejatööd. Loomulikult elasin väga kaasa pantvangide lähedastele, sest Iisraelis ootasime kõigi 7. oktoobril 2023 röövitud 251 pantvangi vabastamist ju üle kahe aasta, ja elusalt jõudsid koju vähesed. Lavastuses Netanyahu abi tõotav pettur ajas mind küll naerma, aga muidugi oli kurb tõdeda, et iga kord, kui kõlas sõna „Iisrael“, oli selle kuvand läbinisti negatiivne ja üheplaaniline.

Iisraelis hakkasime igal laupäevaõhtul käima meeleavaldustel juba mitu aastat tagasi, kui praegune valitsus kavandas õigusriigi põhimõtteid rikkudes kohtusüsteemi muutust, et piirata ülemkohtu volitusi täitev- ja seadusandliku võimu kontrollimisel. Käisime seal kord või kaks nädalas pärast Gaza sõja algust, nõudes valitsuselt konkreetseid samme kõigi pantvangide viivitamatuks vabastamiseks. Nüüd on pantvangid tagasi, välja arvatud Ran Gvili surnukeha (see jõudis Iisraeli 26. jaanuaril, pärast meie vestlust – M. A.), ja me käime jälle meeleavaldustel demokraatia kaitseks, nõudes muu hulgas poliitiliselt sõltumatut riiklikku uurimiskomisjoni, mis selgitaks välja, miks ei õnnestunud riigil 7. oktoobri 2023 katastroofi ära hoida.

Igal 18aastaseks saanud Iisraeli juudist kodanikul on kohustus läbida ajateenistus. Mis mälestused on sinul ajateenistusest?

Poistel kestab ajateenistus kolm ja tüdrukutel kaks aastat. Sõjaväes kohtad omavanuseid noori igast ühiskonna­kihist ja saad ka ametit õppida. Mina tegelesin ohvitserieksamite korraldamisega, mis oli üsna igav, nii et ootasin pikisilmi, kuni aeg täis saab. Pärast ajateenistust on noortel kombeks enne ülikooli astumist minna pikale reisile, enamasti Indiasse või Ladina-Ameerikasse. Tollel reisil olin väga uhke, et olin aega teeninud, kõik olid vaimustuses, et Iis­raelis käivad tüdrukud sõjaväes. Praeguse poliitilise olukorra tõttu pole ma selle üle enam nii uhke. Iisrael vajab sõjaväge, sest teda ümbritsevad vaenulikud riigid. Selle ametlik nimetus on Iisraeli kaitsevägi (heebrea keeles tsavá haganá leisraél). Ma toetan sõjaväge igati, kui selle ülesanne on riiki kaitsta, ent praegune valitsuskoalitsioon rakendab sõjaväge poliitiliste ja usuliste eesmärkide teenistusse.

Praegu on Iisraelis väga tuline vaidlus selle üle, kes peab sõjaväes teenima. Kui Iisraeli riik 1948. aastal rajati, oli elanikkonnas väga vähe ultraortodoksseid juute, nii et otsustati, et nad võivad keskenduda toora õppimisele ega pea sõjaväes teenima. Tänapäeval on neid juba 14% rahvastikust, nii et ülejäänud juudi noored ja druusid teenivad aega, käivad kordusõppustel, lähevad sõtta ja hukkuvad, ultraortodokssed aga mitte. Parlamendis on praegu lugemisel seadus, mis kohustaks teatud tingimustel ka ultraortodoksseid noori sõjaväeteenistust läbima, aga kahjuks seni edutult.

Iisraelis kardab iga poja ema päeva, mil tal tuleb poeg sõjaväkke saata, iseäranis siis, kui poeg määratakse lahinguüksusse. Kui mu pojal diagnoositi autism, siis oli kogu vapustuse juures ka kaks positiivset aspekti: ma teadsin, et ta saab sõjaväest vabastuse, ja sain autole parkimiskaardi. Mu poeg ei pea ajateenistusse minema, aga kui ta seda ise tahtma peaks, võib ta selle läbida.

Olin väga üllatunud, kui sain teada, et Iisraeli sõjaväes on teater.

Kuna sõjavägi moodustab Iisraeli ühiskonnast nii olulise osa, siis on seal sõdurite tuju tõstmiseks teater, orkester ja ansambel. Sinna on väga palju kandidaate ja pääseb katsetega. Eelkõige minevikus algas paljude kuulsate Iis­raeli lauljate karjäär sõjaväeansamblis. Ka paljud nõutud ja auhinnatud teatri- ja filmi­näitlejad on alustanud sõjaväeteatris – osa neist on pärast ajateenistust lisaks õppinud lavakunstikoolis, osa mitte.

Mil määral sina ilmaliku juudina ultraortodoksse elanikkonnaga kokku puutud?

Ultraortodokssed juudid elavad üsna kinnistes kogukondades. Kõik on pidevas muutumises, aga üldiselt veedavad mehed pikki päevi ješivá’des ehk religioossetes õppeasutustes toorat tudeerides. Vanasti kasvatasid naised ainult lapsi ega käinud tööl, aga nüüd peavad naised perekonda ülal – enamasti töötavad nad näiteks õpetajana või mõnes muus ametis, mis võimaldab töö kõrvalt ka lapsi kantseldada. Tööturule ilmub ka järjest rohkem ultraortodoksseid mehi, kuid enamik siiski üksnes palvetavad sünagoogis ja õpivad toorat.

Tallinnas Viru keskuses ostsime esietenduse eel õega kodustele kingitusi ja, kuulnud meie heebreakeelset juttu, tuli meile juurde Tallinnas elav ultra­ortodoksne naine. Ta kutsus mind järgmiseks õhtuks sünagoogi ja mina teda järgmiseks õhtuks oma näidendi etendusele teatrisse. Ja ma teadsin, et me mõlemad jätame minemata. Ilmalike juutide kokkupuuted ultraortodokssetega on harvad ja üksteisega suhelda pole kõige hõlpsam.

Iisraelis kõlab teatris vahetult enne etenduse algust publikule teadaanne: „See teatrisaal on turvaline ruum. Kui kõlab sireen, jäetakse etendus pooleli. Palume kõigil jääda oma kohtadele. Kui sireen lakkab, läheb etendus samast kohast edasi.“ Käisin Gaza sõja jooksul Iisraelis seitse korda ja paar teatrietendust tõepoolest just nii katkestatigi. Ma ei kujuta ette, kuidas Eesti publik reageeriks. Sa elad Tel Avivis, oled pidanud sireenide kostes mehe ja lastega öösel trepi­kotta pakku minema, oled üle elanud Iraani vasturünnaku Iisraelile möödunud aasta juunis. Nii su poja kui ka tütre psüühikale on selline olukord mõju avaldanud. Kas sellise reaalsusega on võimalik harjuda? Kas legendaarsest juudi huumorist ja eneseirooniast on abi?

Kuigi Iisraeli-Araabia konfliktis oleme meie võrreldes palestiinlastega võrdlemisi privilegeeritud olukorras, pole pidevas hädaolukorras viibida muidugi kaugeltki normaalne. Iga hetk võib midagi juhtuda – võib kosta sireen, võib-olla tuleb varjendisse joosta. Õudne öeldagi, aga kõigega harjub. Vahel tundub mulle, et juudi huumorist polegi meile tegelikult kasu, sest me oleme harjunud kõige üle nalja tegema, aga äkki peaks hoopis jalad selga võtma ja põgenema.

Vanavanemad õpetasid meile esiteks seda, et meie kodu on Iisrael ja et teist kodu pole meil kogu maailmas mitte kuskil, aga teiseks ka seda, et kõige olulisem oskus on õigel ajal põgeneda. Emana ma ei teagi, mis oleks õigem: kas seletada lastele, et meie kodu on Iisrael ja et me peame kõige kiuste siia jääma, või lihtsalt emigreeruda, et pakkuda lastele mõistlikumat tulevikku. Minu poeg on mulle mitu korda öelnud, et on ebanormaalne, et lapsed peavad sellises pidevas hirmus elama. Ta mängib klaverit, leidis USAs muusikakooli ja küsis, miks me Iisraelist ära ei sõida. Ma üritan talle seletada, et siin on meie kodu ja et loodetavasti olukord pareneb, aga ma arvan päriselt, et lapsed ei peaks õppima vahet tegema Jeemeni, Liibanoni ja Gaza rakettide hääle vahel, vaid pigem määrama lilli, puid ja loomi. Samal õhtul, kui siin Eestis toimus „Lühise“ esietendus, oli oht, et Iraan ründab Iisraeli, nii et ma sõltun täiesti Donald Trumpist: kui tema otsustab Iraani rünnata ja kui Iraan seejärel Iisraeli ründab, siis olen ma võib-olla sunnitud pikemaks ajaks Eestisse jääma ja ehk leidub kellelgi vaba tuba, et mulle ulualust pakkuda.

Mida praegu kirjutad?

Viimistlen parajasti Isaac Bashevis Singeri romaani „Vaenlased – armastuslugu“ dramatiseeringut, mis on tellimustöö ühele Tel Avivi teatrile. Romaani tegelased on holokaustist eluga pääsenud juudid New Yorgis ning romaan keskendub sellele, kuidas traumast üle saada ja edasi elada. Pärast 7. oktoobrit 2023 on see teema Iisraelis väga päevakajaline.

Mu kõige uuem näidend, mida praegu Iisraelis mängitakse, peal­kirjaga „Kuni surm meid kokku viib“ („ad šehamávet jafgíš benénu“) on noorest lesest, kelle mees on vähki surnud ja kes avastab aasta pärast mehe surma, et mees on talle jätnud nimekirja meestest, keda ta on naise jaoks otsinud, et naine võiks uue armastuse leida ja leinast üle saada. See on näidendi alguspunkt.