Aasta algus on Eesti kultuurielus kujunenud tihedaks tunnustamiste perioodiks. Värskelt jagati Eesti muusikaauhindu, 4. veebruaril kuulutati uhiuues Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru muusikamajas välja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate laureaadid ning jaanuari keskel pälvisid paljud loomeinimesed riigi kultuuripreemiad. Sellises auhinnarohkes ajas ei ole sugugi lihtne hoida tähelepanu kõigil tunnustustel võrdselt ning ilmselt peegeldus see ka Eesti Interpreetide Liidu „Aasta interpreedi“ galakontserdi publikuarvus – EMTA suurde saali oli seekord jäänud märkimisväärselt palju tühje kohti. Sellest on kahju, sest kontsert oli suurepärane.
Tunnustuste kogupilti asetub interpreetide liidu aastapreemia loomuliku osana, ent selle fookus on siiski selgelt interpreedikeskne. Aasta interpreedi valimine võimaldab esile tõsta muusikuid, kes on viimase aasta jooksul oma kontserditegevuses näidanud eriti väljapaistvaid saavutusi – nii esinemiste mahu ja nähtavuse kui ka kunstilise taseme poolest. Interpreetide liidu aastapreemiat on välja antud 2019. aastast ning selle aja jooksul on tunnustuse pälvinud eri põlvkondade ja valdkondade interpreedid, nende seas näiteks lauljad Ain Anger ja Mati Turi, tšellistid Theodor Sink ja Marcel Johannes Kits, viiuldajad Triin Ruubel, Hans Christian Aavik jt. Laureaatide ring on olnud mitmekesine, kuid valikutes on läbivalt rõhutatud interpreedi professionaalset küpsust ja järjepidevat tööd, mis on viinud eesti muusikud rahvusvahelisele tasemele.
Tänavu pälvisid aasta interpreedi tunnustuse metsosopran Karis Trass ja pianist Ivari Ilja, kelle galakontsert EMTA suures saalis kujunes kahe selgelt eristuva, ent sisult teineteist täiendava kontserdipoolega tervikuks. Ilma vaheajata kulgenud õhtu võimaldas kuulajal tajuda kahe interpreedi kunstilist maailmapilti kõrvuti – ühel juhul tekstitundliku ja värvikalt kujundatud vokaalse esitusena, teisel juhul klaverimuusika meisterliku valdamise ja tehnilise üleoleku kaudu.
Õhtu esimene pool kuulus metsosopran Karis Trassile, keda saatis klaveril Rasmus Andreas Raide. Kava keskmes olid saksa romantiline Lied, prantsuse impressionism ja eesti XX sajandi helikeel – valik, mis nõuab lauljalt nii keele- kui ka stiilipaindlikkust. Johannes Brahmsi laulud avanesid Trassi esituses pehmete ja tundlikena, ent ometi lihtsatena, ilma liigse rõhutamise või välise paatoseta. Tema saksa keel on loomulik ja selge ning romantilised miniatuurid mõjusid nagu intiimsed mõtteavaldused, mitte kui suured armastuse deklaratsioonid.
Eriti veenvaks kujunes „Wie Melodien zieht es mir“, kus oli tajutav, et laulja ei käsitle teksti illustratiivse lisandina, vaid mõtestab iga fraasi sisu. Hääl voolas ühtlaselt, registrite vahetus oli märkamatu ning kogu esitus oli läbi tunnetatud. „Rote Abendwolken“ tõi sellesse maailma rohkem energiat ja avarama kõla: laulja hääl ulatus ka saali tagumistesse ridadesse, ilma et toon oleks muutunud teravaks. Brahmsi lauludest jäi minu lemmikuks „Von ewiger Liebe“, kus Trass jutustas loo selge dramaturgilise kaarega, liikudes usutavalt noormehe kõhklustelt tütarlapse igavese armastuse kinnituseni. Tema ümberkehastumisvõime oli muljetavaldav, esitus maitsekas ja ilma ülepingutatud teatraalsuseta. Raide roll laulude saatepartnerina oli tähelepanelik ja paindlik. Ta oskas anda lauljale ruumi seal, kus tekst ja fraas seda vajasid, ning hoidis muusikalist tervikut koos, seadmata end esiplaanile.
Ferenc Liszti „Über allen Gipfeln ist Ruh“ tõi kavasse selge ümberhäälestumise. Trass maalis oma hääle ja väljendusvahenditega pildi vaikusest ja rahust, mis ei olnud staatiline, vaid sisemiselt pingestatud. See oli üleminek romantilisest tundelisusest impressionistlikumasse maailma.
Claude Debussy „Trois chansons de Bilitis“ avanes Trassi esituses läbipaistva ja peene värvipaletina. Esimeses laulus kerkisid paratamatult silme ette impressionistlikud kujundid, justkui Monet’ „Vesiliiliate“ sarjast tuttav valguse ja vee mäng. Prantsuse keel kõlas sama veenvalt nagu saksa keel – see oli loomulik ja sundimatu. Teises laulus „La chevelure“ ilmus Trassi väljendusse uus külg – sensuaalsus, mis ei olnud meelas ega pealetükkiv, vaid vaoshoitud ja varjundirohke. Tsükli viimases osas „Le tombeau des Naïades“ tõi ta saali jaheda, peaaegu külma atmosfääri, milles helidevaheline ruum omandas erilise väärtuse.
Veljo Tormise „Kümme haikut“ mõjusid sugestiivselt ja haruldaselt selgelt. Eestikeelne tekst oli sõna-sõnalt arusaadav, mis pole iseenesestmõistetav isegi kammerlikus saalis. Tormise muusikas suurenes ka klaveripartii roll: Raide oli siin lauljale tõeline partner, mitte pelgalt saatja. Laulja erinevad registrid olid suurepäraselt ühendatud, hääl kandis nii madalas kui ka kõrges tessituuris ning lavalises olekus oli ühendatud lihtsus, enesekindlus ja sisseelamine.
Õhtu teine pool kuulus pianist Ivari Iljale, kes esitas Fryderyk Chopini ja Tõnu Kõrvitsa teoseid. Ilja lavaline hoiak on tagasihoidlik ja reserveeritud, mis võib kuulajale mõjuda distantseerivana. Ent see mulje taandub hetkel, kui kõlama hakkab muusika. Ivari Ilja mängus kohtuvad tehniline kindlus ja haruldane keskendumine, mis annab esitusele erilise kaalu.
Tõnu Kõrvitsa „To the North …“, mis on pühendatud Ivari Iljale, tõi kuulaja ette talvised pildid: jääkristallide sädeluse, jäljed lumel, aeglaselt sulavad purikad. Ilja tõlgendus oli selge ja läbipaistev, ehkki aeg-ajalt tekkis tahtmine, et pianist võiks kuulaja sellesse maailma veelgi sügavamale sisse lubada. Chopini polonees fis-moll op. 44 pühkis aga kõik kahtlused. See oli jõuline, kuid täielikult kontrollitud esitus, mis pani mõtlema sellele, et interpreet ei pea emotsioone väliselt demonstreerima – tema ülesanne on tekitada need emotsioonid kuulajas. Ilja istus klaveri taga näiliselt rahulikult, mängides justkui muuseas, ent mõju oli vapustav.
Skertso b-moll op. 31 tõi õhtusse veelgi rohkem kirge ja virtuoossust. Kiired passaažid kõlasid pingevabalt ja täpselt ning jäi mulje, et Chopini muusika sobib Ilja natuuriga eriti hästi. Õhtu lõpetas Kõrvitsa uudisteose „Ondines“ esiettekanne, mis mõjus muinasjutuliselt ja läbipaistvalt, justkui piiluks veehaldjas läbi udukardina. 2025. aasta septembris loodud teos on pühendatud plaadifirma Ondine endisele juhile. Pärast kontserti avas Tõnu Kõrvits mulle pisut teose tausta: „Sügisel läks plaadifirma Ondine juht pensionile ja tema järglane palus, et ma kirjutaksin lahkumiskingituseks ühe loo. Nii sündis „Ondines“. Saatsin noodi ka Ivarile ja tema kandis selle nüüd esmakordselt ette.“ Oli väga kaunis ja sümboolne, et galakontserdi teine pool oli raamitud kahe Kõrvitsa teosega – see sidus õhtu tervikuks ja tõi interpreetide dialoogi tänapäeva.
Kontserdi lõppedes tabasin end mõttelt, et sellisel tihedal preemiate jagamise perioodil võivad „tunnustus“, „preemia“ ja isegi „teenetemärk“ kergesti osutuda abstraktseteks mõisteteks – siis ma veel ei teadnud, et juba järgmisel päeval saab ka Tõnu Kõrvits kultuurkapitali aastapreemia. Ent pärast aasta interpreetide galakontserti toimunud vastuvõtul ilmnes tunnustamise tähendus ootamatult inimliku ja käegakatsutavana. Karis Trass ilmus sinna koos äsja saadud preemiaga ning kinnitas muiates, et ei olnud valinud kleidi värvi auhinnameene järgi – see, et mõlemad olid lillad, oli puhas juhus. Üks hetk ütles ehk rohkemgi kui pikad kõned: tunnustus ei ole pelgalt sümbol ega eseme vormi valatud ülistus, vaid elava inimese, tema elu ja loomingu esiletõstmine. See mõte jäigi saatma kogu õhtut, mis oli pakkunud sisuka ja kauni elamuse ilma tarbetu demonstratiivsuse ja ülepakutud pidulikkuseta.
