„Mustonenfestil“ on siinmail saanud käia juba mõned aastakümned, seetõttu on küllap igaühel kujunenud oma kogemus ja ettekujutus, millega võib sel puhul kontserdisaalis kohtuda. Festivali kunstiline juht Andres Mustonen on aastate jooksul festivali pealkirja küll veidi kohendanud ning ümber mõtestanud, kuid püüe pakkuda publikule ja muusikutele vaatevälja avardavaid, hinge puudutavaid muusikasündmusi, rahuhetki rahutus maailmas, nagu kinnitati festivali kodulehel selgi aastal, näib olevat aastast aastasse sama.

2026. aasta festivali võib võrrelda teekonnaga, mis sai impulsse ja mõtteainet kontsertide pealkirjadest: „Sillerdav sisse­juhatus“, „Il concerto dei concerti“, „Ülestõusmine ja ülistus“, „Missad“, „Hingelaul“, „Issanda teed …“, „Pühal rännakul“, „Goldbergi variatsioonid“, „Pillide piduõhtu“ ning „Imeline ilu“.

Kokku anti 11 kontserti mitmel pool: Tallinnas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses. Minul õnnestus kohal viibida Tallinna kontsertidel. Neist suurem osa leidis aset raekojas, aga kontserte oli ka Niguliste ja Jaani kirikus ning Mustpeade majas. Festivalil üles astunud muusikute seas leidus mitmeid erakordseid andeid, meelde jäi huvitavaid ideid ja teoseid. Mõned selgi korral festivalil kõlanud teosed on tulnud esile lainetusena eri aastate festivalidel.

Nii kõlasid kavas taas „Goldbergi variatsioonid“ – publik sai veel kord põhjalikult süüvida Johann Sebastian Bachi ajatusse meistriteosesse. Seekord kõlas teos ansambli Barrocada kunstilise juhi ja asutaja, klavessinist Yizhar Karshoni esituses. Ta on õppinud Jeruusalemma muusikaakadeemias, Heebrea ülikooli muusikateaduse osakonnas ja Schola Cantorum Basiliensises Jörg-Andreas Bötticheri juhendamisel. 2018. aastast töötab ta Mevasseret Zioni konservatooriumi direktorina ja 2023. aastast Jeruusalemma muusikaakadeemia klavessiiniõpetajana. Omaette peatüki võiks kirjutada Valentõn Sõlvestrovi teose „Stille Musik“ ehk „Vaikne muusika“ interpretatsioonist eri festivalidel. Sel korral tõi teose ettekandele Narva Linna Sümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel. Sama kontserdi alguses kõlas õnnestunud valikuna Krzysztof Penderecki (1933–2020) teose „Agnus Dei“ versioon keelpillidele.

Festival pakkus võimalusi süvenenud mõtiskeludeks, kuid ka laia valikut säravaid virtuoose, kellest muide mitmed esinesid ka ansamblis ja orkestris, esitledes oma muusikalist annet mitmel moel. Koos Narva linnaorkestriga Andres Mustoneni juhatusel esines erakordne isiksus ja pianist Irina Zahharenkova. Jätkuvalt on hämmastav tema mängule omane tehniline täiuslikkus ja imeline muusikaline haare ning see, kuidas ta tunnetab delikaatselt iga nooti, leiab üles erakordse kõla, valitseb klaveril selle vaiksemaid varjundeid ja paneb publiku kuulatama. Tema esituses on iga muusikaline partituur elav ja hingav organism. Chopini esimese klaverikontserdi mahukad kaskaadid ilmusid publiku silme ette oma täiuses.

Erakordseid soliste pakkus festival veel. Nimelt esines Tallinna publiku vaatenurgast festivali avakontserdiks nimetamist võimaldavas kavas „Ülestõusmine ja ülistus“ hinnatud barokkoboe ja plokkflöödi virtuoos Shai Kribus, kes tegutseb peamiselt Baselis. Eestis mängis ta viimati õnnestunud kontserdil möödunud suvel Viljandi vanamuusika­festivalil. „Mustonenfestil“ esitas ta säravalt virtuoosse ja kantileense partii, mille on kirja pannud Veneetsias tegutsenud tunnustatud helilooja Alessandro Marcello. Muusikaline materjal, mille Kribus tõi ettekandele Mustoneniga koostöös, on tõenäoliselt valminud mõned aastad enne teose ametlikku trükkimist 1717. aastal Amsterdamis.

Eriliseks elamuseks kujunes Lille’is sündinud kontratenor-meessoprani Pierre Lenoiri esituslaad. Lenoiril on hämmastavalt kandev hääl, mida ta käsitseb tehnilise täiuslikkusega, sinna juurde veel sugestiivne ja hingestatud musitseerimislaad ja lavaliselt meeldiv isiksus. Noor muusik võitis 2023. aastal Vivonne’i rahvusvahelisel laulukonkursil interpretatsiooni-, noore talendi ja publikuauhinna. 2024. aastal pälvis ta Bleustein-­Blanchet’ kutsefondi noore lootuse preemia ning debüteeris Lausanne’i ooperimajas Honeggeri ooperi „Kuningas Pausole’i seiklused“ nimirollis. Muusikuteed alustas ta poistekooris Maîtrise des Hauts de France, õppis Pariisi konservatooriumis, paralleelselt ka muusikateadust Sorbonne’is. Magistrikraadi omandas Lenoir Lausanne’i kõrgemas muusika­koolis. Tallinnas soleeris ta Händeli oratooriumis „Ülestõusmine“, kõlas ka aaria „Rejoice“ Händeli „Messiast“. Kõik olid ette kantud ühtlase hea muusikalise kvaliteediga ja sisukalt. Veel soleeris ta intiimses atmosfääris antud kontserdil „Hingelaul“ raekojas, kus kõlasid sarnaselt eelmise kontserdiga taas salvestus­kvaliteedi väärilise täpsuse ja rõõmustava muusikalise süvitsi mineva kaemusega Bachi „Laudamus te“ ja „Erbarme dich, mein Gott“, Händeli „Ombra mai fu“ ja Dowlandi „Flow, my tears“. Huviga jälgin, milliseid väljendusvõimalusi pakuvad noorele muusikule järgmised aastakümned.

Üheks eriliseks läbivaks jooneks võib pidada erinevate muusikaliste koosluste kõla- ja mõtteväljade kokkusulatamist ja koostööd. See idee toimis hästi kontserdil „Ülestõusmine ja ülistus“ Niguliste kirikus. Nimelt värvisid mitmed ansambli Barrocada liikmed orkestri kõlapilti ka solistilikumat positsiooni võimaldavate muusikaliste parameetritega, mida demonstreeriti ka soolo­lõikudes ja/või -teostes samal või järgmistel kontsertidel, kuid siin mängisid nad Hortus Musicuse Barokk­orkestri koosseisus. Viimane on uus ja õnnestunud nimetus, mis avab hästi koosluse iseloomu. Ansambel Barrocada on esinenud festivalil ka varem, mis osutab Mustoneni soovile koondada enda ümber muusikutest sõpruskond, kellega esineda korduvalt.

Avakontserdil, aga ka kavas „Hinge­laul“ võis nautida särisevat barokk­repertuaari ja muusikaloo lehekülgi, mis kuulsaks mängitud. Siin kõlasid katkendid Carlo Sigismondo Capece libretole kirjutatud Händeli 1708. aastal esiettekandele tulnud oratooriumist „Ülestõusmine“, kus said ennast avada mitmed kontserdil osalenud solistid. Pierre Lenoiri kõrval jäi kõrva veel aaria „Così la tortorella“ tenor Anto Õnnise esituses. Mustonenile iseloomulikult, avardades piire esituskunstis ja kasutades ka avangardseimaid muusikalisi võtteid, soleerisid Vivaldi „Glorias“ üllatuslikult ainult meie parimad naissolistid: sopranid Kädy Plaas ja Karis Trass, metsosopran Aule Urb ning alt Triin Ella. Raekojas tegi „Hingelaulu“ kavas ansambliga Barrocada koostööd Andres Mustonen viiulil, kõlasid Bachi, Vivaldi ja Caldara teosed. Marin Marais’ teoses „Couplets sur „Les Folies d’Espagne““ soleeris haarava toonikäsitluse ja musikaalsusega viola da gamba’l Amit Tiefenbrunn, kes äratas tähelepanu ka Niguliste kiriku avakontserdil.

Veel üks tähelepanuväärne kahe ansambli kõlamaailmade sulandumine leidis aset kontserdil „Pühal rännakul“, kus tegid koostööd Hortus Musicus ja FA Schola ansambel. Hortus Musicust tunneme muusikalise sõpruskonnana ning samalaadsel printsiibil tegutseb ka muusikute kooslus FA Schola. Kuigi koos on käidud 1985. aastast, sidus kollektiiv ennast selle nimega 2000. aastal, mil Tartu ülikooli juurde sündis samanimeline varajase ja orientaalse muusika keskus. FA Schola korraldab 1996. aastast festivali „Orient et Occident“, mille huvikeskmes on keskaja muusika seostatuna idamaade muusikaga. Ansamblite kunstilised juhid Raho Langsepp ja Andres Mustonen, kes on pealegi ammused muusikalised sõbrad, ühendasid oma kollektiivide väljendusvahendid ning kordamööda ja üheskoos kulgesid nad Tallinna raekojas antud kontserdil läbi Hiina, India, Pärsia, Araabia ja Türgi kaudu Konstantinoopoli muusika. Muu hulgas kõlasid näited Hiina klassikalisest muusikast, aga ka Raho Langsepa uuem looming.

FA Schola koosseisus osaleb ka põneva tausta ja haridusega tantsija Saile Johanna Langsepp, kes esitles mitmekülgselt oma teadmisi ja oskusi idamaade tantsutraditsioonide kohta. Festivalil tekkis ootamatult avatud raam, andes võimaluse jätkata neil teemadel 2026. aasta juulis. Nimelt olin väga lootusrikas kontserdi „Pillide piduõhtu“ osas, mis kahjuks lükkus edasi. Kavas oli lavale lubatud kohtuma klavessiinid, kannel, harf ja elektroonilised pillid, samuti Yizhar Karshon, Ene Nael, Imbi Tarum, Anna-Liisa Eller, Lilian Langsepp ja Taavi Kerikmäe. Eks näis, milliseks kujuneb juulisse lükatud kontsert.

Sisuka ja vaimses mõttes kaaluka valiku uuemast ortodoksi loomingust tõi oma iidsetest lauludest inspireeritud kavaga „Issanda teed …“ kaasa Läti kammermeeskoor Logos, mida dirigeerisid Rihards Rudzītis ja Max Roomsky. 1990. aastatel rahvusvahelist tähelepanu nautinud koori sünnis on mänginud olulist rolli andekas muusik, dirigent ja preester Ioanne Shenrock. Viimase kümnendi jooksul on koor arenenud iseseisvaks kontsertüksuseks. Enim on koor tuntud emotsionaalse, dramaatilise suure paastu muusika esitamisega. Niguliste kirikus kõlanut tutvustas põhjalikult laulja ja helilooja Max Roomsky. Toodi esiettekandele ka mõned tema uudisteosed, muu hulgas „Rõõmusta, neitsi Jumalaema“ ja „Püha teofaania eksapostilar“ ja „Püha teofaania troparion“. Huvipakkuvad ja ehk enim esile tõusnud näited kontserdi kavas olid bulgaaria kirikulaulu traditsiooni esindav Mihhail Popov-Platonovi „Kõigi leinajate rõõm“ ja kreeka kirikulaul „Oo, puhas neitsi“.

Soomest oli kutsutud esinema koor Kuninkaantien Muusikot. Kontsert anti Jaani kirikus, dirigendipuldis oli Andres Mustonen ning orelil mängis Ilpo Laspas. Kuninkaantien Muusikot on 2008. aastal Turus asutatud ja algusest peale professionaalsetest muusikutest koosnev barokkorkester ja -koor. Selle huvikeskmes on Euroopa heliloojate haruldaste teoste esitamine ajaloolistel instrumentidel. 2017. aastal tõi koor ettekandele vanimad meie ajani säilinud Matteuse passioonid, mille on muusikasse pannud heliloojad Antoine de Loungueval, Jakob Meiland ja Johann Walter. Orelil soleerinud Ilpo Laspas on õppinud nii klavessiini kui ka orelit. 2016. aastal lõpetas ta Sibeliuse akadeemia doktorikraadiga. Tema õpingute aega jäi ka mitmel konkursil osalemine: sealhulgas on ta saanud teise ​​koha ja publikupreemia rahvusvahelisel Johann Sebastian Bachi klavessiinikonkursil Leipzigis (2006) ning teise ​​koha samal konkursil organistina (2008). Salvestanud on ta Bachi klavessiinimuusikat, aga ka soome helilooja Aimo Känkäneni oreliloomingut. Huvitava kavaga kontserdil, mis kandis lakoonilist pealkirja „Missad“, kõlasid väljapeetud esituses mõnevõrra vähem tuntud teosed. Kontsert algas Salzburgis muusikadirektorina tegutsenud Michael Haydni teosega „Missa tempore Quadragesimae“ ehk „Paastuaja missa“ (d-moll, 1794; see ilma „Gloria“ osata missa ilmus trükis alles 1820. aastal). Michael Haydni loomingut on peetud Franz Schuberti „Saksa missa“ (Es-duur, 1827) eeskujuks. Schubert kirjutas teose Johann Philipp Neumanni tekstidele ning selle mõned osad, nagu „Wohin soll ich mich wenden“, „Ehre, Ehre sei Gott in der Höhe“ ja „Heilig, heilig, heilig ist der Herr“, on saksa kultuuri­ruumis tänapäevani populaarsed. Tallinna Jaani kirikus kõlas Michael Haydni teos neljahäälse segakoori ja oreli esituses, kuigi teosest on olemas ka rikkaliku instrumentaariumiga versioon.

Festivali kava pakkus muusikaloole uskumatult avara vaate: esindatud olid nii populaarsed kui ka vähem tuntud leheküljed, tagasivaated aegade taha ja värsked helitööd, samuti kaaluka osa moodustas mitme traditsiooni sakraalmuusika.