Müüti võib defineerida kui maailma, loodusnähtusi, inimkäitumist vms seletavat lugu, kus sageli tegutsevad jumalad ja sangarid.¹ Oma olemuselt ei ole kliimamüüdid müüdid selle klassikalises tähenduses. Need pole terviklikud selgitused maailma või loodusnähtuste kohta, vaid lähedasemad väärmõistetele, niisiis poolikud, vildakad, argi­kogemuslikud või valed selgitused kliimanähtustele. Väärmõisted on mõtlemises loomulik nähtus kui mis tahes keeruka nähtuse mõistmise üks etapp.

Aga miks kliimamüüdid tekivad? Lihtne vastus oleks: sellepärast et me ei oska mõelda süsteemselt. Kui kliimaprotsesside mõistmine eeldab süsteemi­mõtlemist, on süsteemimõtlematus takistuseks nende protsesside märkamisele. Selle põhjuseks on, et üldiselt ei ole süsteemide omadused intuitiivselt tabatavad ja me ei kipu neid ennustama. Elu annab igal sammul märku, et seosed on lihtsad ja lineaarsed: vajutad piduri­pedaali, auto peatub, mitte ei kuhju pidurdumine kusagile atmosfääri; lööd omletitaina pannile ja tead täpselt, milline on tekkiv uudne struktuur; paned kampsuni tagurpidi selga ja see on tagasi­pööratav ega vallanda mõjusid muudes süsteemides. Ja ühtäkki kliima puhul on risti vastupidi: vajutad süsiniku emiteerimisega pidurit, aga temperatuur ei hakkagi kohe langema; muudad globaalset keskmist temperatuuri ja saad kaskaadina muutused näiteks ökosüsteemides.

Kui katsetada süsteemimõtlemist looduskaitses, jõuab mõtteharjutus kiiresti ettevaatusprintsiibini: hakatakse aduma, kuidas näiliselt väikesel muutusel võib olla ebaproportsionaalne, viibega mõju; et seosed ei ole alati lineaar­sed; et mingil nähtusel võib olla tervikuna omadus, mis selle elementidel puudub. Kui loodus­kaitses on ettevaatus­printsiip kaua olemas olnud (ehkki eriti ei toimi), siis kliima suhtes ei ole me ettevaatusprintsiipi rakendanud. Miks?

Vastamiseks võiks süsteemi­mõtlematusest sügavamale kaevuda. On teadusajaloolisi põhjusi, mis kallutavad meid mõtlema osadest, mitte tervikust. Aga ehk on veel mõni põhjus, miks meie mõtlemine kliimaettevaatlikkuse peale ei ole tulnud? Pakun, et seda aitab mõista kahe bioloogias juurdunud teooria – Uexkülli omailma teooria² ja ennustava kodeerimise raamistik³ – toorevõitu metafoorne sümbioos.⁴

Ennustav aju ja omailm

Psüühikat võib käsitada kui keskkonnaga vastasmõjus tegutsevat ennustavat süsteemi, mitte kui lihtsalt info vastuvõtjat. Aju on oma vajadustest lähtuvalt pidevalt ametis tegelikkuse ennustamisega ning seejärel võrdleb ennustusi sellega, mis tegelikult juhtus. Ennustusvead meile ei meeldi. Siis teeme ümber kas ennustusi, näiteks õpime, või püüame tegutseda nii, et ennustus ja tegelikkus kokku langeksid. Kui ennustava aju teooria ühendada Uexkülli omailma (ja Kalevi Kulli mõtestustega⁵) teooriaga, mis ütleb, et iga olevus tegutseb vaid selles osas reaalsusest, mis on tema tajule kättesaadav, tähenduslik ja funktsionaalne, võiks küsida: mida aju igas konkreetses olukorras ennustab? Uexküll vastaks, et (ainult) seda, mis selle konkreetse olevuse omailmas on. Teisisõnu, ennustuse määrab see, kui mitmekesised on inimese omailmas välise maailma tajutavate ja mittetajutavate nähtuste kohta käivad tähenduste struktuurid. Ehk lihtsustatult: see, mida ta teab. Aga kõik meie teadmised pole meile tähenduslikud ega ka funktsionaalsed. Teaduslikud teadmised laiendavad omailma, ja mida rohkem neid on, seda rikkalikum on meie omailm. Iseäranis siis, kui mingi nähtuse (kliima, punanihe vms), kohta ongi ainult teaduslik teadmine, jõuab see meie omailma siis, kui seda on mõistetud ja see muutub tähenduslikuks/funktsionaalseks. Ehk siis iga inimese omailm on tema ennustusvõime piir(ang).

Bedeutungsblindheit⁵ ehk tähendusepimedus

Nii kliimateadliku kui kliimateadmatu jaoks on olemas seesama objektiivne maailm, kus kliimamuutuse eluline vahetu mõju puudub ja pikaajaline mõju on vaieldamatu. Ometi on see, mida tajutakse, ja tähendus, mis sellele omistatakse, pea vastandlik. Kliima­muutus on ennustavale ajule väljakutse, sest see on elukogemustega vastuolus, toimib keskmistega, on aeglane ja kompleksne. Ennustava aju vaatenurgast kliimateaduse eitajale kliimamuutused ennustusvigu ei põhjusta. Vastupidi. Kui käituda „nii nagu alati“, siis tema aju ennustab, et midagi halba ei järgne. Ja nii ongi, kliima kaela ei kuku, ennustusviga puudub. Tema omailm justkui vastaks osaliselt objektiivsele maailmale: vahetus kogemuses mõju puudub, ent tegelik, samavõrd objektiivne pikaajaline mõju ei ole tema omailma osa.

Seevastu kliimateadlik kogeb enese omailmas pikaajalist kliimamuutuste mõju, kuna seob ilmsüütuid elulisi tõsiasju enda omailma kliimateaduspõhisesse tervikusse. Tema omailmas on keerukatel süsteemidel ebatavalised omadused, näiteks, et kliimanähtuse mõistmiseks tuleb vaadata aegrida, mitte tänast päeva. Seega ei teki temalgi ennustusviga, kuna ta tõlgendab üksikuid andmeid, tegevusviise, olukordi – ka „normaalset“ talve – kliimamuutuse suure pildiga kokkusobivana. Tema omailmas on kliimamuutus statistiline, kompleksne viibega nähtus ja tema aju ei ennusta, et iga käitumise puhul peaks kohe kliimatagajärge nägema. Võrdluseks: kätepesija omailmas on mikroobid olemas, ehkki ta näeb neid oma mustadel kätel sama vähe kui puhastel.

Siit tulebki märkimisväärne uexküllilik nüanss: kliimateaduse faktid ja reaalsus ei ole eitajale mitte nähtamatud, vaid need on tähendusetud (mitteeksisteerivad, ebavajalikud). Selle mõtte saab kokku võtta ka Bedeutungsblindheit’i mõistega: füüsiliselt tajutav, aga peas kella ei helista. Me ei reageeri kliimamuutusele kui tõsiasjale, vaid kui selle konstruktsioonile omailmas. Seega on kliimadebatt vaidlus omailmade vahel, mitte faktide ja andmete üle. Vaidlevate poolte omailmad ja ennustusvead ei ole sünkroonis, seega nad ei mõista teineteist.

Ennustusviga kui õpipäästik

Kliimateadliku omailmas on tulevane katastroof juba kuju võtnud, mis näitab, et ainus tee katastroofi tõenäosust mõista ei ole katastroofi äraootamine, näiteks massimigratsiooni või toiduvarustuse kollapsi oma silmaga nägemine. Kogemus, mis saadakse mõeldes, on samamoodi kogemus ja ehk oleme seda alahinnanud või pidanud õpetamiseks midagi muud, mis seda ei ole. Omailma muutumise eelduseks võib pidada ennustusviga ehk inimese olemasoleva teadmise – ennustuse – riidu minekut tegelikkusega. Ennustusviga ei teki veenmisest – see peab minu ajus juhtuma. Teised ei saa mulle oma omailma peale suruda ega mind sinna kutsuda. Mis trikiga on ennustusviga kasutatav kliimateadlikkuse huvides?

Väärmõistetest-müütidest jagu saamiseks võiks luua õppimiseks kohandatud keskkonna, nimetagem seda heatahtlikuks lõksuks. Selline lõks ei aja kedagi mööda tänavaid taga, vaid varitseb kusagil kliimateadmatu teerajal. Lõksus vedeleb mitmesuguseid teadmisi. Alles siis, kui kliimateadmatu on neid veidi siia-sinna nihutanud ja nuusutanud, saamata sotti, millega neid süüakse, jalutab mööda ekspert. Jutule saades peab ekspert kiivalt kinni mittekontrollivast kõneviisist, ergutab küsima, esitab küsimusi, millele pole võimalik kiiresti vastata. Hakkab hoopis pidama dialoogi, mille käigus samm-sammult ilmneb kliimateadmatu teadmiste lagi, mis takistab tal kliimateemasid mõistmast. Arutelu tuleb kujundada nii, et kliimateadmatu ise soovib seda jätkata, sest see on riskivaba, aga ka selle­pärast, et arutelu süvendab teadmiste­nälga – enne vastuste saamist on küsimused kerkinud teadmatu peas.

Uued arusaamad saavad omailma jõuda, kui arutelu tekitab teadmatu peas konflikti tema algse (väär)arusaama ja uue teadmise vahel – ja ta seda ise märkab. Kasulik on, kui arutelu käigus sõidab kliimateadmatu oma eelteadmistega kraavi ja tekib kasulik ennustusviga. Ent ligi on ekspert, kes kraavi sõitnule lahkelt teaduspõhist materjali loobib, millest too endale redeli saab ehitada. Just kraavis, kognitiivse konflikti, iseenda teadmistelünga/-piiri juures muutub õppimine tõhusaks. Ekspertide ülesanne on algatada arutelusid, kust ei põgeneta tagasi müütide kaitsvasse varju, et ennustusviga kaoks, vaid varieeritakse ennustusi ja ehitatakse enda omailma (tähendus)rikkamaks.

Aet Annisti kureeritud „Kliimamüüdimurendajad“ seatakse üles järgmistesse Sirbi numbritesse kogu aasta vältel. Need tuginevad TLÜ töörühma SEEMIK⁶ sel aastal valmivale kliimamüüditeemaliste õppematerjalide paketile. Püsige rajal!