On suur ahvatlus alustada kirjutist vene kirurgist Nikolai Pirogovist väikese maalilise stseeniga Tartus Pirogovi pargis istuvatest tudengitest, kes tõenäoliselt ei pruugi tema kohta midagi teada. Sealne väärikas ametlik mälestusmärk ei vii tingimata mõtteid inimese tormilisele ja väljakutseterohkele saatusele. Isegi mälestusteraamatus, millest on pikk katkend tõlgitud nüüd eesti keelde, pole autor kirjeldanud kõiki oma eluetappe. Tubli osa kirjapandust on aga seotud Tartuga, kus Pirogov nii õppis (1828–1833) kui ka õpetas (1836–1841). Tartus oldud aeg oli tähtis tema arengu seisukohalt nii arsti kui ka inimesena.
Nikolai Pirogovi „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamatut“ on lihtne ette kujutada kirevalt kujundatud väljaandena, nagu seda on tänapäeva kuulsate isetegijate autobiograafiaid, mis meelitavad lugejaid energilise positiivse sõnumi ja lihtsa eduvalemiga. See oleks pealtnäha isegi põhjendatud, sest Pirogov käsitleb oma elu kui edulugu, kus intensiivse töö ja ande tulemusena – ka õnne peab natuke olema – saab vaesest Moskva noorukist Tartu ülikooli korraline professor. Seejuures on tähelepanuväärne, et raamatu alguses on määratlenud Pirogov usinalt selle, mis kuulus tema teadmiste- ja moraalsesse pagasisse enne Tartusse sõitmist, ning raamatu lõpus lugenud punkthaaval üles, mida on teinud Tartu ülikooli professorina. Raamatu saatesõnas pakub tõlkija Ilona Martson, et teost võib käsitleda ka arenguromaanina, kus „verinoor, ülitundlik ja põdur nooruk ajapikku enesekindluse omandab“ (lk 157). Välistada ei saa aga ka kolmandat mälestuste tõlgendamisviisi, mis on seotud Jean-Jacques Rousseau alustatud pihtimuste traditsiooniga.
„Elu küsimuste“ alapealkiri ei ole juhuslikult „Vana arsti päevaraamat“. Terve teose vältel saadab noort Pirogovi vana ja kogenud Pirogovi kriitiline pilk. Tagasivaade oma elule pakub rikkalikku materjali mõtiskluseks eetilistel ja religioossetel teemadel. Edu kirjeldamise kõrval leiab üsna palju ka oma vigade tunnistamist, kriitilist eneseanalüüsi ja endale tehtud etteheiteid.
Saame teada, et autoril on endiselt häbi toanaabri suhkrutoosist varastatud suhkrutükkide pärast, et ta on kibedasti kahetsenud oma „poisikeselikku pidurdamatust, taktitust ja jämedust“ (lk 77), mis väljendus näiteks usuvaidlustes emaga, ning et tal valutab nüüd süda kõigi nende loomade pärast, kelle kallal tegi lõikusharjutusi. Teises kohas nendib ta: „tolle aja paljude puuduste ja nõrkuste hulka arvan ma veel ka oskamatuse ja soovimatuse raha lugeda“ (lk 92). Pirogovi eesmärk pole olnud aga lihtsalt oma noorukiea puuduste tunnistamine, vaid ta on püüdnud aru saada, miks ta on nõndaviisi käitunud: millised olid laiemad, kaasa arvatud ühiskonnast tingitud põhjused, mis mõnikord soodustasid tema vähem positiivsete iseloomujoonte esilekerkimist. Autor ei taha siin ennast välja vabandada, vaid pigem süsteemselt mõista, kes ta nooruses oli ja miks mõnikord vääralt käitus. Näiteks paljude tolleaegsete tudengite kerglase eluviisi tõttu katkenud karjäärist rääkides tunnistab Pirogov, et tema ei võtnud pidudest ja joomingutest osa peamiselt seetõttu, et tema kehv tervis poleks seda välja kannatanud. Elu lõpus sügavalt uskliku inimesena leiab ta, et tema noorpõlvesoov seletada kõike ainult teaduse abil oli egoistlik ja vale, kuid nendib ühtlasi, et religioon oma tavapärases vormis põhjustas pigem võõristust kui äratas siirast usku. Seejuures ei ole tema elukogemus ainulaadne üksikjuhtum, vaid lahutamatu osa oma ajastust koos kõigi toonaste uudsuste, trendide, ootuste ja pettumustega.
Pirogovi mälestused ei ole stiililt ühtlased. Paljud leheküljed meenutavad värvikat jutustust, mis katkestatakse mõnikord selleks, et autor saaks pajatada anekdoodi või kirjeldada mõnd naljakat juhtumit seoses ühe või teise arsti või õppejõuga. Mõni seik ei olegi Pirogoviga seotud, vaid teistelt kuuldud, ja nii mõnigi pole tänapäeva lugejale üldse naljakas. Leheküljed, kus arutletakse kirurgia edusammude, lõikuste, haiglate ja arstide teooriate üle, on palju kuivemad ning stiili poolest raskepärased. Tähelepanuväärne on seegi, et isegi küpses eas ei ole Pirogov prii eksimustest või sisuvaestest üldistustest, seda eeskätt rahvuste kirjeldamisel.
Pirogovi arvamusi venelaste, sakslaste, baltisakslaste ning eestlaste kohta võiks pikalt tsiteerida, olla solvunud või imestunud, kuid kasulikum on rõhutada pigem seda, et tema rahvuste kirjeldused on tihtipeale ambivalentsed ja lähtuvad eelkõige autori konkreetsetest varieeruvatest kavatsustest. Üks eesmärk on olnud kindlasti autori sisemise arengu näitlikustamine. Näiteks kirjeldab Pirogov pikalt ja laialt, et oli esimestel Tartu aastatel baltisakslastest masendaval arvamusel: nood tundusid talle „upsakad ja pingul pedandid, .. igavad ja andetud õpetajad“ (lk 60). Sõitnud aga oma perele külla, avastas Pirogov, et on valmis kaitsma pigem baltisaksa eluviisi ja kombeid: „nüüd oli see, mis mulle ennist kodumaal meeldis, sest ma olin tundnud vaid selle meeldivat külge, muutunud mulle vastikuks tänu võrdlusele, mis minu silmad avas“ (lk 78). Teisal: „Kuhu ma ka ei ilmunud, kõikjal leidsin ma põhjust Moskva eelarvamusi naeruks panna, Moskva mahajäämuse ja tardumuse arvel keelt teritada, Moskvat Baltimaadega, see tähendab ehteuroopalike asjadega võrrelda ja viimaseid selgesti eristada“ (samas).
Kui baltisakslaste puhul on näha, et kogemuste ja ajaga oli Pirogov hakanud baltisakslasi rohkem austama, siis eestlaste kirjeldused on jäänud pigem ühekülgseks ja tuginevad, nagu Martson õigesti märgib, mitmetele linnalegendidele. Pirogov nendib küll, et eestlane on „visa ja kannatlik“: „seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast“ (lk 65). Paraku ei jää see väike positiivne märkus meelde sama hästi kui kõrval esitatud anekdootlikud linnalegendid eestlaste „loomuomasest nürimeelsusest ja piiratusest“ (lk 64). Küsimus ei ole lõppude lõpuks selles, mida Pirogov ise arvas, vaid selles, et isegi eestlaste positiivseid omadusi tunnistades otsustab ta siiski lugejaid lõbustada looga, kuidas nood kõhuhäda ravimiseks kuljust pruukinud. Teisisõnu: teost ei kujunda mitte ainult autori vaated, vaid ka narratiivi nõuded.
Tuleb tunnistada, et samasugune narratiivne ambivalentsus on talle omane ka venelaste kirjeldamisel. „Palju keerulisem oleks sellele, kes vene loomust ei tunne, selgitada, kuidas moskvalane Makar söandas sõita öösel mööda jäätunud Peipsit“ (lk 75), meenutab Pirogov oma sõiduseiklust. Siin on ilmselge, et vene loomuse all mõtleb ta teatud hulljulgust, õnne peale lootmist ja riskilembust, mis on küll pigem negatiivne omadus, kuid äratab ka imetlust. Moskva külastamise ajast kirjeldab autor ka üht talle esitletud noort: „Selles triigitud ja klanitud noorukis oli aimata midagi venelikku, välispidiselt üles mukitut“ (lk 81), s.t venelikkust saab seostada millegi kunstliku, võltsi või jäljenduslikuga. „Elu küsimuste“ lugejal tuleb kogu aeg meeles pidada, et autori arvamused, sh rahvuste kohta, pole püsikindlad, vaid sõltuvad kontekstist ja püstitatud narratiivsest eesmärgist.
Vaatenurkade rohkus on arvatavasti üks olulisemaid „Elu küsimuste“ külgi. Autor on küll püüdnud küpses eas oma elule läbi kristliku prisma tagasi vaadata, kuid tekstis on palju ka noort Pirogovi, kes teritab keelt õpetajate kallal ja kadestab mõnikord teisi tudengeid, tahab olla vaimukas ja teravmeelne ning on ikka veel siiralt löödud sellest, et temale määratud professorikoht Moskvas sai antud hoopis teisele. Teose vahetu inimlikkus võlub lugejaid palju rohkem kui maailmakuulsa kirurgi säravad teened, uuenduslikud töövõtted või tema seisukoht arstide omaaegsetes vaidlustes. Nikolai Pirogovi mälestused on väärtuslik allikas XIX sajandi alguse vene tudengi elu, toonase Tartu ülikooli argipäeva või venelaste ja baltisakslaste suhete kohta. Võib-olla oleks aga siiski parem, kui isiklik kaaluks teoses üles ajaloolise ning uhke monumendi asemel kangastuks teoses elav inimene.
