Aeg-ajalt tundub, et eskalatsioonikaev on kuivaks jäänud ja vajalikke uusi sunni­abinõusid sealt enam ammutada ei saa. Neid siiski leidub ja eriti enne Tartu rahulepingu 106. aastapäeva tasub meenutada, et põhiseadus kehtib, sealhulgas § 122, mille järgi kehtib ka Tartu rahuleping ning selles määratud riigipiir, mis sest, et reaalpoliitikud on maha märkinud ka põhiseadusega vastuolus riigipiiri, mida usinalt tiblakindlaks välja ehitatakse.

Kuskil rahvusvaheliste suhete kolikambris tolmub Eesti ja Venemaa vahel allkirjastatud, kuid parlamentides ratifitseerimata piirileping, mida Venemaal ei ole unustatud. 27. jaanuaril ilmus Venemaa riiklikus propagandakanalis RIA Novosti pikk intervjuu Tallinnas Venemaa saatkonnas ajutise asjurina tegutseva Kamran Kabiloviga, kes avaldab seal lootust, et Eesti ajakirjanikud ta sõnu tähelepanelikult loevad ja mõistavad. Lugesin ja luges ka intervjuus ohtralt kriitikat saanud siseminister Igor Taro, kes Delfi andmeil teatas, et teda Venemaa asjuri jutt ei kõiguta. Ei kõiguta loodetavasti ka välisminister Margus Tsahknat, kelle alluvad peaksid asjuri ministeeriumis profülaktika mõttes siiski pooleks päevaks vaibale seisma kutsuma.

Kommentaariks: ükski Venemaa nooremdiplomaat ei pöördu omaalgatuslikult meedia poole ega vasta ka küsimustele, kui selleks ei ole kõrgemalt poolt tulnud korraldust ja jutupunkte. Seega on Venemaal mingi huvi piiriteemat torkida, aga hüva nii, sest kui mitte muus, siis innukuses rääkida palava armastusega rahvusvahelisest õigusest kui ainuvõimalikust maailmarahu tagatisest on Eesti ja Venemaa võrdsed.

Viimati algatas EKRE piirilepingult allkirja tagasivõtmise riigikogus 2022. aasta kevadel. Jäädi vähemusse, kuigi Isamaa toetas. Probleem ei ole aga kuskile kadunud ja kui need erakonnad ei ole oma seisukohta muutnud, võiks avalik poolehoid asjale reitingute järgi olla üle 40% ka juhul, kui mujalt pole toetust juurde tulnud. Seega peaks uuesti proovima. Territoriaalsed nõudmised on ju rahvusvahelistes suhetes uus püsimood ning miks mitte ka oma kartul sellesse podisevasse patta visata.

Võib jälle proovida ka rahvaalgatust, kui parteidele põhiseadus muidu meelde ei tule, kuid rahvaalgatuse portaalis allkirjade kogumine tugeva reklaamikampaaniata ei pruugi õnnestuda, nagu näitab fakt, et Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone ajutise sulgemise nõudele on käe kahe kuu jooksul alla pannud pisut üle saja inimese, aga ÕSis taas sõna „tibla“ nägemiseks mõne päevaga mitu korda rohkem.

Asjur Abilov ütleb intervjuus järgmist: „Pihkva oblasti Petseri rajoonil on Vene Föderatsiooni koosseisus strateegiline ja ajalooline koht ning see on võõrandamatu osa riigi territooriumist ja suveräänsusest. Vähimadki katsed regiooni Venemaale kuulumist kahtluse alla seada või veel enam, provokatiivsed väljaütlemised koos territoriaalsete nõudmistega on kategooriliselt vastuvõetamatud ning vastuolus rahvusvahelise õigusega.“ Nagu teada, peab Venemaale tegema just seda, mida ta keelab, sest miski muu ei mõju.

Intervjuu sissejuhatuses märgitakse ka, et „viimase enam kui kümne aastaga on ilmnenud uusi asjaolusid, mis võivad nõuda dokumentide ülevaatamist ja ümbertöötamist“. Asi selge: asjaolusid on ilmnenud, Eesti ja NATO muskel kõvasti paisunud, nii et hakkame aga otsast peale. Vaja vaid leida õiged lähte­alused ja sobiv foorum, kus millest kõnelda.

1990ndatel Eesti pakutud kompromiss piirivaidluse lahendamiseks oli toonastes oludes igati õigustatud, kuigi asjaosalised teadsid oma südames, et tegu on teesklusega, millest võib vabalt lahti öelda, kui on saavutatud julgeoleku­poliitika suured eesmärgid, s.o liitumine NATO ja ELiga, ning rahvusvaheline õhustik Eestile soodsam. Nii ongi läinud: jõuvahekord on teine ja aeg taas asju õige nimega nimetada. Majanduse ja rahvastiku seisukohalt ei ole Eestil tagastamata alasid sugugi vaja, aga mäng käib praegu muu peale ja Narva­taguse ning Petserimaa on lihtsalt kaasnev kasu/kahju.

Võis ju olla, et Balti riigid või ka Poola ja Soome pääsesid NATOsse vaid tänu territoriaalsete vaidlusküsimuste olemasolu eitamisele. See ei muuda fakti, et mitme NATO liikmesmaa terri­tooriumist on osa okupeeritud või annekteeritud. Erinevalt Falklandi saartest (need jäid NATO lepingualast väljapoole, mistõttu Ühendkuningriigile ka kollektiivselt appi ei tõtatud, kui Argentina saared okupeeris) asuvad kõik nimetatud liikmesmaade okupeeritud alad NATO geograafilises mõjualas. Järelikult peab kogu kollektiiv ka liikmesmaade külmutatud konfliktide lahendamisse panustama. Kui Venemaa niikuinii veendunult korrutab, et on sõjas just NATOga, siis andkem talle see sõda, kuid esmajärjekorras diplomaatilisel ja infotandril.

Venemaal on põline komme oma maade anastamise „õiguslikud alused“ tuletada Ivan Julma ja Peeter I sõdadest. Sel viisil peabki NATO liikmeskond nüüd vastasega rääkima: et me oleme siin uurinud vanu dokumente ning kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel on ilmne, et Venemaa on õigusvastaselt väljunud oma piiridest, mistõttu peab ta viivitamatult tagastama territooriumid Arktikast Musta mereni ja eriti Ida-Preisimaa Euroopa riikidele, kellele need tegelikult kuuluvad.

See on läbirääkimiste lähtepositsioon, aga Ukraina sõjaga paralleelseid kõnelusi ei ole mõtet üritada, vaid pigem teha Ukraina toetajate ja liitlaste maanõudmised seal käimas sõja lõpetamiseks peetavate rahukõneluste osaks. Kui kord on vaja üle vaadata Venemaa läänepiiri jooks, siis ikka täies ulatuses, mitte jupiti. Venemaale peaks tuttav ette tulema, et küsimused on „komplekssed“ ja kõigel on „juurpõhjused“ ning mida rohkem panuseid laual, seda pikem pidu. Ka Donald Trumpile võiks olla arusaadav Eesti väide, et meie jõe- ja järvetagune, rääkimata Soome Karjalast on lihtsalt nii suur ja ilus, et ei tohi kuuluda kellelegi vastikule ja nõrgale. Pealegi, mingi geoloogilise vingerpussi tõttu paikneb osa Eestile eksklusiivselt kuuluvast suurimast rahvuslikust rikkusest ehk põlevkivist valel pool praegust piirijoont. Kumba on lihtsam liigutada, kas piiri maa peal või põlevkivi maa sees?

Lihtsaid ja tasuta eskalatsioonivõimalusi, mis võivad aidata Ukrainat otse või kaude, tekib piirivaidluse pinnalt hulgi. Vaenlane oma kehva luurega ei saa kunagi kindlalt teada, kas Eesti blufib või on tal tõsi taga, kui valitsuses hakatakse näiteks koostama dokumenti „Põhiseadusliku korra taastamine vabastatud idaaladel“ või kui Kaitseliit õppustel läbi mängib avaliku korra kaitse tagamist vabastatud Petserimaal. Seega võib taktikaline surveavaldus heal juhul sundida vastast raiskama nappe ressursse, mis muidu toidaksid agressiooni Ukrainas.

Milles seisneb siis Euroopa üldisem kasu järjekordsest eskalatsioonist? Kuna USA on teinud selgeks, et nüüd ja tulevikus on Euroopa kaitsmine ainult tema enda asi, siis saabki kaitse planeerimist alustada vaid selle väljaselgitamisest ja kokkuleppimisest, kust täpselt jookseb Euroopa maade (olgu nad liitudes või mitte) piir sõjajärgse Venemaaga. Mida tugevam lähtepositsioon, seda parem. Eurooplased läbisid alles äsja Gröönimaa näitel hea koolituse, kus õpiti oma tugevust mitte häbenema ja ülbikutega rääkima ainsas neile arusaadavas jõu näitamise keeles. Kui see keel taltsutab hästi läänetiblat Washingtonis, siis teeb ta seda veel kindlamini idatiblaga Moskvas.