Looduse õiguste (ingl rights of nature) keskne idee on, et loodus ei ole üksnes inimese omand või ressurss, vaid tal on iseväärtus ja seepärast võivad tal olla ka iseseisvad õigused. Tegemist on paradigma nihkega klassikalisest õigusest, kus loodust kaitstakse valdavalt inimese huvide kaudu. Looduse õiguste tunnustamisest on saanud üha hoogustuv ülemaailmne liikumine, mida kannustavad teadlaste ohust märku andvad hoiatused globaalsest ökoloogilisest krahhist, mille lahendamiseks ei näi piisavat üksnes teaduslik-tehnilistest nõksudest, mille leidmisele on seni keskendutud. Vaja on ka teistsugust mõtte- ja tundelaadi inimese suhtes loodusega, muutuma peavad ühiskondliku ja majanduskorra lähte-eeldused, mis meid ülemaailmsesse keskkonnakriisi on toonud. Looduse õigusi nähakse ühe võimaliku lahendusena inimeste ja keskkonna vahelise tasakaalu taastamisel.

Loodus kui õigussubjekt

Looduse õiguste kontseptsioonis on loodus juriidiline subjekt analoogiliselt juriidiliste isikutega (nt riik, omavalitsused, ettevõtted/ühingud), kellele oleme omistanud õigussubjektsuse. Sellele, et õigussubjektsuse võivad omandada ka mitteinimlikud üksused, osutas juba 1972. aastal keskkonnaõiguse üks rajajatest Christopher D. Stone oma klassikaks saanud artiklis „Should Trees Have Standing?“.¹

Looduse õigussubjektsuse peamine eesmärk on ökotsentristlik vaade kaitsta loodust tema enda huvides, mitte üksnes kaudselt, läbi inimeste tervise, omandi või muu klassikalise kaitseobjekti.² Sellest vaatenurgast tuleneb, et kui ökosüsteemi kahjustatakse, ei saa rääkida üksnes inimestele tekitatud kahjust – näiteks elukeskkonna halvenemisest praegu ja tulevikus – vaid ka loodusobjekti enda õiguste otsesest rikkumisest.¹ Filosoofiliselt toetuvad looduse õigused kesksetele holistilisele ja ökosüsteemi alastele seisukohtadele. Õigussubjektiks võib olla üksik organism või liik, kuid näiteks looduse taastamise puhul on loogilisem, et õigussubjektina nähakse ökosüsteemi tervikuna, nt jõgi kui süsteem, mitte ainult veetaimed või mõni kala.³

Looduse õiguste pooldajad tuginevad sageli huviteooriale (ingl interest theory), mille kohaselt on õiguste esmane funktsioon kaitsta ja edendada õiguste omaja vajadusi ja heaolu. Christopher D. Stone’i algne ettepanek loodusele õiguste andmiseks põhineb just sellel teoorial, kui ta väidab, et ökosüsteemidel ja elusorganismidel on tuvastatavad vajadused või funktsionaalsed nõuded (näiteks taimede vajadus vee järele), mis loovad aluse nende huvide määratlemiseks ja seeläbi õigussubjektsuseks. Kuid ta märgib ka, et looduse õiguste vaatenurgast on märkimisväärselt parem kasutada muid loodusteaduslikke parameetreid, milleks on looduse puutumatus ja terviklikkus (ingl intactness).⁴

Looduse õigused maailmapraktikas

Looduse õigused ei ole üksnes teoreetiline konstruktsioon, vaid seda on rakendatud ka mitme riigi põhiseaduses ja kohtuvaidlustes. Ecuador ja Boliivia on siinkohal kõige tuntumad näited. Mõlema riigi põhiseaduses ja seadustes tunnustatakse looduse õigusi – Ecuadoris juba alates 2008. aastast ja Boliivias alates 2010. aastast ning Ecuadori kohtuotsustes on looduse õiguste rakendamise kohta ka häid näiteid.⁵ 3. juulil 2025 avaldas Ameerika Inimõiguste Kohus (Inter-American Court of Human Rights, IACtHR) ajaloolise nõuandva arvamuse, kus kliimakriis kuulutatakse seoses inimõigustega „kliima hädaolukorraks“ ja esimest korda tunnustatakse rahvusvahelise (regionaalse) kohtu tasandil loodust kui õigussubjekti.⁶ Kohtu kinnitusel kujutab looduse õiguste tunnustamine endast normatiivset arengut, mille käigus pakutakse tõhusaid õiguslikke vahendeid kolmekordse globaalse keskkonnakriisi, milleks on kliimamuutused, elurikkuse kadumine ja keskkonnareostuse süvenemine, lahendamiseks. Kohus rõhutas, et looduse õigused ei ole konfliktis inimõigustega, vaid täiendavad neid. Tervislik keskkond on vajalik inimõiguste – sealhulgas elu, tervise ja kodu kaitse – tagamiseks.

Peale toodud näidete toetavad rahvusvahelisel tasandil looduse õiguse arengut näiteks emakese Maa õiguste deklaratsioon (2010)⁷ ja ÜRO visioon elada loodusega kooskõlas („Harmony with Nature“ programm, 2009)⁸, mis püüavad nihutada mõttemalli antropotsentrismilt ökosüsteemikesksemaks. Wild Law Institute’i andmetel on looduse õiguse tunnustamiseks 2025. aasta seisuga 40 riigis rakendatud üle 540 õigusakti või õigusliku sätte, mis hõlmavad nii kohalikke, piirkondlikke kui ka riiklikke tasandeid.⁹

Järjest enam leiab see teema kõlapinda ka Euroopas. Seni on riigi tasandil looduse õiguste tunnustamise seadusandlik protsess lõpuni viidud üksnes Hispaanias seoses Mar Menori laguuniga,¹⁰ ent samalaadseid algatusi leidub juba mitmes teiseski Euroopa riigis. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tellimusel on 2020. aastal valminud uuring „EL looduse õiguste harta suunas“, mille eesmärk on luua Euroopa Liidu õigussüsteemis raamistik looduse õiguste tunnustamiseks. Euroopa Liit võttis 2024. aasta suvel vastu ka looduse taastamise määruse, mille eesmärk on elurikaste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajaline ja püsiv taastumine, selleks peavad kõik liikmesriigid taastama oma maismaa- ja merealadel kahjustatud ökosüsteeme. Seejuures on taastamise üks eesmärke kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine. Määrusega on võetud eesmärk taastada 2030. aastaks vähemalt 20% ELi maismaa- ja merealade kahjustunud ökosüsteemidest ning 2050. aastaks kõik taastamist vajavad ökosüsteemid. Kuigi määruses looduse õigusi ei mainita, võiks ökosüsteemide ulatusliku taastamise eesmärk olla üheks sammuks looduse õiguste tunnustamisel.

Looduse õigus taastamisele

Looduse õigustes on kesksel kohal looduse õigus taastamisele. Sel teemal annab väga hea ülevaate Soome keskkonnafilosoofia teadur Linnea Luuppala.⁴ Õigus taastamisele hõlmab arusaama, et kui loodusobjekti, näiteks jõge, sood, metsa või ökosüsteemi on kahjustatud, on tal õigus, et kahjustused likvideeritakse ja süsteem viiakse võimalikult algsele tasemele tagasi või vähemalt taastatakse selle ökoloogiline terviklikkus ehk ökosüsteemi toimivus ja vastupanuvõime. Siinkohal tuleks eristada õigust taastamisele ja õigust taastumisele. Inimesed saavad luua mingi koosluse taastumiseks sobilikud tingimused, aga taastumine on iseseisev ökoloogiline protsess, on Luuppala juhtinud tähelepanu ökoloogide Andre F. Clewelli ja James Aronsoni seisukohale.

Enamasti ei käsitleta taastamisõigust dogmaatiliselt iseseisva tuumikõigusena. Pigem on see tuletatud õigus mõnest esmasest põhiõigusest, milleks võib looduse õiguste kontekstis olla ökosüsteemi „ökoloogiline terviklikkus“. Kui ökoloogiline terviklikkus on rikutud, tekib sellest tuumikõigusest tuletatud taastamisnõue. Samal ajal ei piirdu restoratiivne õigus pelgalt kohustusega „lõpetada kahjustamine“. See toob kaasa järgmise kohustuse – vajaduse kahjustused aktiivselt kõrvaldada ja loodus taastada või luua tingimused looduse iseseisvaks taastumiseks. Seega tähendab Luuppala käsitluses õigus taastamisele seda, et riik ja teised kohustatud isikud peavad astuma samme süsteemi parandamiseks.

Küsimus, millal see õigus võiks rakenduda, sõltub kahjustuse päritolust. Kui kahjustus on põhjustatud inimese tegevusest, nt reostus, kuivendus või lageraie, lasub rikkumise parandamise kohustus selgelt inimesel, riigil või ettevõttel (ingl perfect duty). Kui kahjustus on tekkinud looduslikult, nt torm või looduslik tulekahju, ei oleks taastamine juriidiliselt kohustuslik, välja arvatud juhul, kui teised väärtused või õigused seda nõuavad, näiteks mõne ohustatud liigi elupaiga säilitamine.⁴

Kollektiivsete kahjustuste nagu kliima­muutused, laialdane kahju/reostus puhul vastutus hajub. Siin kõneldakse kollektiivsest vastutusest, mis jaotub ühiskonna, riikide ja sektorite vahel. Looduse taastamise kohustus ei lasuks enam ühel konkreetsel koosluse kahjustajal, vaid raskesti piiritletaval subjektide ringil. Hea näide on Eesti märgalad, mida on kuivendatud, et tagada turbaga varustatus, põllumajanduslik või metsanduslik kasutus, millest tuleb juttu artikli lõpus. Taastamisõiguse adressaadid ehk kohustuste kandjad võiksid olla väga erinevad: riik, konkreetne koosluse kahjustaja (nt ettevõte), kogukond või ka kogu ühiskond.⁴

Esindamine

Nagu eespool käsitletud, on loodusel looduse õiguste idee järgi õigus taastamisele. Ometigi puudub loodusel oma õiguste eest seismiseks „hääl“, ta ei saa ise end näiteks õigusvaidluses esindada. Rahvusvahelises praktikas leidub looduse õiguste juriidilise esindamise kohta juba häid näiteid.

Kui Ecuadori põhiseadus rakendab universaalset mudelit, kus iga isik või kogukond võib astuda välja looduse (ketšuadel jumalanna Pachamama) õiguste kaitseks, siis teistes jurisdiktsioonides on loodud spetsiifilised eestkosteorganid konkreetsetele looduse õigustega objektidele. Uus-Meremaal (Whanganui jõgi), Colombias (Atrato jõgi) ja Indias (Ganges ja Yamuna) on määratud loodusobjektidele konkreetsed eestkostjad (ingl guardians). Sellised eestkostestruktuurid on tihti mitmekesised, hõlmates nii põlisrahvaste esindajaid ja valitsusametnikke (nt Te Pou Tupua Uus-Meremaal) kui ka teaduslikke ja ühiskondlikke komiteesid, nagu näiteks Mar Menori laguuni puhul Hispaanias. Selline esindusõiguse laiendamine tähistab fundamentaalset nihet, kus loodus ei ole ainult õiguse objekt või omand, vaid aktiivne osaline, kellel on inimeste kaudu iseseisev hääl.^2,11,6,12

Looduse õigused Eestis

Seadused ja eriti põhiseadus peaksid toimima ühiskonna väärtuste peegli ja kujundajana, peegeldades seda, milline ühiskond on, ning suunates seda, milliseks soovib saada. Eesti õiguses looduse iseväärtust otsesõnu ei tunnustata, looduse õigusi ammugi mitte. Õigus on suures osas antropotsentristliku sõnastusega ja ka kohtupraktikast midagi väga silmapaistvat välja tuua pole. Eesti põhiseaduses kannavad looduskaitselisi eesmärke § 5 ja § 53. Neist esimene ütleb, et „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult“. §-ga 53 seatakse füüsilistele ja juriidilistele isikutele kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada keskkonnale tekitatud kahju. Keskkonna valdkonna raamistikku loov keskkonnaseadustiku üldosa seadus vaatab samuti keskkonda valdavalt inimkeskselt, deklareerides õiguse elada keskkonnas, mis vastab tervise- ja heaoluvajadustele. Samal ajal annab seadus Aarhusi konventsiooni alusel keskkonnaotsuste vaidlustamisel kohtus kaebeõiguse valitsusvälisele keskkonnaorganisatsioonile, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ja kes seda oma tegevusega edendab. Seega võib kinnitada, et keskkonnaühendustel on Eestis mõningad õiguslikud võimalused de facto looduse õiguste eest seista.

Keskkonnavastutuse seadus sätestab täpsemalt kahju heastamise ja muu hulgas ka taastamise (samuti taastumise) regulatsiooni, mida võib kaudselt pidada looduse õiguste tunnustamiseks. Kuid selle seaduse kaitseala on väga kitsas ja praktikas jääb suurem osa keskkonnale tekitatavast kahjust tõenäoliselt hüvitamata. Samuti ei aita see seadus meid edasi, kui heastamist vajavat kahju on tehtud kauges minevikus, kui menetlusaeg on möödunud või kehtivad keskkonnaõiguse normid annavad võimaluse tegevusviisideks, mis pole looduse õiguse ja huvidega kooskõlas ning vastutuski kipub olema suuremal või vähemal määral kollektiivne. Nagu tegelikkuses tihtipeale ka on.

Praegune vaade loodusele erineb märkimisväärselt sellest, kuidas eestlased on varem loodusesse suhtunud. Eesti rahvausundis peeti paljusid loodusobjekte ja -paiku nagu metsad, sood, loopealsed, allikad, järved, jõed, kivid ja puud elavaks ning neile omistati iseseisev „vägi” või „hing“. See tähendas, et loodus ei olnud passiivne taust, vaid subjekt, kellele tuli läheneda ettevaatuse ja austusega. Metsa-, soo-, vee- ja järvevaimude kujutlused nagu Ülemiste vanake väljendasid arusaama, et loodus ei ole elutu ega inimesele alluv ja inimesele mõeldud ressurss, vaid loodusel on oma tahe, seaduspärasus ja jõud, millega tuleb arvestada. Looduse „solvamist“ kardeti, sest arvati, et see võib inimesele kätte maksta, mis omakorda õpetas looduses käituma ettevaatlikult ja austavalt. Metsa raiuti ja vett kasutati rituaalse ettevaatlikkusega, et tagatud oleks inimese ja keskkonna vaheline tasakaal.¹³

Tänapäeva ulatuslikult killustatud ja kahjustatud loodusmaastikud jätavad mulje, et suurel osal eestlastest ei ole austus ja aukartus looduse vastu säilinud. Siiski kannavad väga paljud neid esivanemate hoiakuid edasi ja mitte otseselt enam usundiliste tõekspidamiste tõttu. 2024. aasta Eesti keskkonnateadlikkuse uuringus¹⁴ osalejatest pea kõik (98%) olid nõus väitega, et „loodusel on väärtus ka siis, kui inimesed sellest otseselt kasu ei saa“, s.t pea kõik tunnustasid looduse iseväärtust. 2022. a keskkonnateadlikkuse uuringust¹⁵ nähtub ka, et Eesti elanikest 88% arvab, et kõigil liikidel on õigus elule. Märgilisena võttis Võro kongress 2023. aastal vastu otsuse,¹⁶ et loodus ei ole ressursikogum, vaid on hingestatud ja iseväärtusega ning seega õiguste kandja. Mõistagi ei ole sellel otsusel otsesest juriidilist mõju Eesti keskkonnaõigusele, kuid näitab, et vähemalt mingi osa Eesti ühiskonnast on valmis tunnustama looduse kui subjekti õigusi.

Eesti märgalade taastamise seos looduse õigustega

Eelnevalt kirjeldatud restoratiivse õiguse loogikat, eelkõige looduse õigust ökoloogilisele terviklikkusele ja tuletatud õigust taastamisele ja taastumisele, saab hästi illustreerida Eesti soode ja soometsade näitel. Nagu paljudes teisteski riikides, on ka Eestis märgalasid varem käsitletud eeskätt ressursi ja kasutamata maana, mille kuivendamine ja kasutuselevõtt pidid inimesele tooma majanduslikku kasu. Nii Nõukogude ajal kui ka pärast taasiseseisvumist on toimunud väga ulatuslik märgalade kuivendamine põllu- ja metsamajanduse ning turbakaevanduse tarbeks. Loodusvarade intensiivset kasutust toetavas majandussüsteemis on märgalade ökoloogiline roll, sh mõju inimese heaolule, olnud paljuski teadvustamata.

Sellise sekkumise tagajärjel on märg­alade ökosüsteem lakanud senisel viisil toimimast. Kui looduslik soo on pikaajaline süsiniku siduja ja veerežiimi stabiliseerija, siis kuivendatud turbaalad ja kraavitatud metsad turvasmuldadel on kasvuhoonegaaside heiteallikad, kus elustik hävib või degradeerub. Looduse õiguse vaatepunktist tähendab see, et märgalade tuumikõigust ökoloogilisele terviklikkusele on järjekindlalt rikutud. Inimtegevus on rikkunud looduse terviklikkust, millest omakorda tuleneb õigus taastamisele. Nagu eespool selgitatud, on just inimtegevusest põhjustatud kahjustuse puhul looduse õiguste vaatepunktist tegemist nn perfect duty’ga – kohustusega taastada see, mille inimene on rikkunud.

Eesti soode kaitse- ja taastamispoliitika on viimastel kümnenditel struktureeritud just seda tüüpi restoratiivse kohustusena, isegi kui looduse õigusi taastamiseesmärkide seadmisel ei ole mainitud. Sellegipoolest on Eesti märkimisväärselt panustanud soode „taastamisvõla“ vähendamisse. 2025. aasta seisuga on Eestis kokku taastatud umbes 23 000 hektari soid ja soometsi,¹⁷ samal ajal on ligi kolmandik metsamaast (umbes 750 000 hektarit) ajalooliselt kuivendatud ning veerežiimi on seni suudetud neist aladest taastada vaid umbes 0,5%, plaan on jõuda 2 protsendini. See tähendab, et Eesti märgaladel on endiselt väga suur taastamisvõlg. Looduse õiguste seisukohast on meie märgalade ökosüsteemid potentsiaalsed õigussubjektid, kellel on õigus taastamisele, kui nende terviklikkust on rikutud.

Kokkuvõte

Kuigi Eesti õigussüsteem ei tunnusta praegu looduse või konkreetse loodusobjekti kui iseseisva õigussubjekti staatust ega ole põhiseaduses sätestanud looduse õigust taastamisele, täidavad märg­alade taastamise poliitika ja projektid looduskaitsealaste kohustuste täitmise kõrval ka looduse õiguste kaitse otstarvet. Kahjustatud märgalasid ei käsitleta enam üksnes toormeallikana, vaid aina enam ökosüsteemidena, mille väärtus ei taandu pelgalt majandus­kasule ja mille terviklikkuse taastamine on eraldi eesmärk. Eesti soode ökoloogiline terviklikkus võib toimida looduse õiguste tuumana, millest tulenevad nii kohustused loodust mitte kahjustada kui ka kohustused kahjustatud ökoloogiline terviklikkus taastada. Selge on see, et kuigi keskkonnaalane seadustik on Eestis aastakümnete jooksul märgatavalt täienenud, jätkub keskkonnaseisundi üldine halvenemine. Midagi peab muutuma fundamentaalselt. Isegi kui meie õiguslik raamistik ei anna (veel) loodusele sõnaselgelt õigusi, oleme tegudes ja mõtetes juba sinnapoole liikumas.

Triin Jäädmaa on Keskkonnaõiguse Keskuse õigusekspert.