Iga raamat ei pea raputama lugeja maailmapilti või kirjutama end kirjanduslukku. Mõni raamat on lihtsalt hea kaaslane: natuke naljakas ja natuke lohutav. Niisugune, mida on mõnus lapsele ette lugeda, kuigi endal on veel mõttes töö ja igapäevatoimetused, näiteks küsimus, mida homme süüa teha. Kadri Hinrikuse „Taksi ja Dogi suur päev“ just selline hea kaaslane ongi.
Selle raamatu maailm on lihtne ja arusaadav: koerad elavad oma elu, mille argised juhtumised kasvavad märkamatult õpetlikeks lugudeks. Näiteks peatükk „Majaehitus“ algab pakilise murega – Kolli maja on lagunenud – ja lõpeb koos otsuse vastuvõtmisega. Kõik tahavad kaasa rääkida, igaühel on oma maitse ja töötempo, aga lõpuks tuleb keegi, kes ütleb välja selle kõige targema lause: enne ehita, siis värvi. See väike, aga täpne tähelepanek kehtib nii laste kui ka täiskasvanute puhul, sest eks kiputa päriseluski vahel värvi valima enne, kui vundament valmis.
Üks raamatu tugevusi on paras maht. Peatükid on nagu väikesed kommid: „Esimene lumi“, „Puhkus“, „Raske küsimus“, „Saladus“, „Ikka kool“ … Need teemad on lastele n-ö päris ja täiskasvanulegi olulised. „Kummituse“ peatükk on hea näide, kuidas hirm ei sünni mitte ehmumisest, vaid õhustikust: öö, seletamatu heli ja tunne, et „midagi on“. Kui selgub, et süüdlaseks on vaid tuul, saab hirmust kogemus – seda on võimalik mõista ja taltsutada.
Ja siis need Elina Sildre imelised illustratsioonid! Sinise, valge, halli ja musta mäng teeb raamatu visuaalselt kohe eristuvaks: pildid ei ole ninnu-nännud vahukommid, vaid pigem karged ja rahulikud, kohati lausa natuke nagu melanhoolne talvevalgus. Pildid ei võistle tekstiga, vaid tasakaalustavad seda: kui tekst on lühike ja selge, siis pilt suur ja hingav. Mõnel pildil on liikumist nii hästi edasi antud, et endalgi tekib soov kindad kätte panna ja välja minna.
Raamatu huumor on tasane, mitte lärmakas. See on niisugune muhe huumor: iga koera iseloom on natuke karikatuurne, aga äratuntavalt elulähedane. Bernhardiin on jõuline ja tugev mürakas, Basset tahaks ainult magada, Haski on tubli ja töökas, Chihuahua on väike, aga avara hingega, Labrador püüab rahu teha ja jagab tarkusi. Jah, need on arhetüübid – aga lasteraamatu puhul on see pigem pluss, sest laps saab kiiresti aru, kes kuidas maailmas toimetab, ja oskab ennustada, mis tüüpi nalja või pahandust keegi järgmiseks teeb.
Kõige toredam on, et lugudes peitub õpetlik iva, aga ei vibutata didaktiliselt näppu. Näiteks kipub peatükis „Puhkus“ hea südamega ja tubli Haski askeldamisega üle pingutama, kuni lõpuks esitatakse lihtne küsimus: miks sa vahepeal ei puhka? Täiskasvanud lugejale on see teema valusalt tuttav. Ehk on kõigis peidus väike Haski, kes veab, tassib ja tõestab, kuni enam ei jaksa – ja siis avastab, et puhkamist peab õppima samamoodi nagu töötamist.
Eriliselt jääb raamatust meelde koht, kus posti külge kinnitatakse plakat: „PANGE KÕIK TÄHELE – OMA VARJUST EI OLE VÕIMALIK KIIREMINI JOOSTA. See on nüüd tõestatud. Saladus on läbi. Seda pole vaja enam hoida. VÕTKE VABALT!“ Lapsele on see äge teadaanne ja täiskasvanule vajalik meeldetuletus.
Kui millegi kallal norida, siis mõni lugu võinuks ehk olla natuke pikem, et konflikt või tunne saaks veel pool sammu areneda, enne kui laheneb. Näiteks on jutus „Ikka kooli“ koerte meelest vahva koolis käia, aga ehk võinuks seda teemat pikemaltki arendada (kuidas koerad päriselt õpivad, millised on koertekooli ained?). Saan muidugi aru, et raamat on üles ehitatud pigem lühivormidele. Tegelikult on ju tore pärast raamatu lugemist koos lapsega arutada, mis seal veel võinuks juhtuda – teose kiituseks tuleb öelda, et kahtlemata äratab see kujutlusvõimet.
Kellele „Taksi ja Dogi suur päev“ on mõeldud? Minu meelest eelkõige lastele ettelugemiseks või siis lapsele, kes juba ise loeb ja kellele meeldivad lühikesed, selge rütmiga lood. See sobib ka täiskasvanule, kes tahab rääkida lapsega tunnetest, kuid ilma „kasvatustöö“ hääleta. Raamatus on juttu muredest, segadusest, sõprusest, väsimusest, kadedusest ja rõõmust – kõigest üsna lihtsas vormis, aga ausalt.
See raamat ei taha lugejat kuidagi välja väänata või nutma ajada. Pigem tuletab meelde, et maailm võib olla kummaline, aga mitte tingimata ohtlik paik. Samuti, et sõbrad on mõnikord ehk tüütudki, aga väga vajalikud. Ning et isegi kui oma varjust kiiremini ei jookse, siis vähemalt korraks maha istuda saab ikka ja tõdeda: „Jajah, täpselt nii peabki kõik olema.“
