Chloé Zhao kuulub nende filmitegijate hulka, kelle loomingut ühendab paradoksaalselt just eklektilisus. 2015. aastal „Sundance’il“ esilinastunud minimalistlikust draamast „Laulud, mida mu vennad mulle õpetasid“¹ ja Ameerika äärealasid kaardistavast „Nomaadimaast“² kuni kaheldava väärtusega Marveli filmini „Igavesed“³ ei ole Zhao autori­positsioon olnud stiililt ja narratiivilt üheselt määratletav. Küll aga kordub tema filmides huvi kogukondade, vaikuse, looduse ja siseelu vastu. See kõik on suuresti esindatud ka tema uues täispikas draamafilmis „Hamnet“.

Film põhineb Maggie O’Farrelli 2020. aastal ilmunud samanimelisel romaanil, mille keskmes on näite­kirjanik William Shakespeare’i perekond, eeskätt naine Anne (nii filmis kui ka raamatus Agnes) ja poeg Hamnet, kes suri 1596. aastal tõenäoliselt katku. Anne’i, samuti Hamneti elust on teada äärmiselt vähe: nimi esineb kiriku­raamatutes, surma põhjus on oletuslik ning Shakespeare’i leina kohta ei ole säilinud otseseid ülestähendusi. O’Farrell on romaanis teadmatuse ära kasutanud teadlikult, pakkudes mis-oleks-kui-narratiivi, keskendudes vanema leinale.

Zhao versioon on laias laastus algtekstitruu, kuid Hamneti narratiivi on sisse toodud alles filmi keskel. Romaan algab aga Hamneti vaatenurgast, pendeldades ühe pere loo eri perioodide vahel. Film algab Agnese (Jessie Buckley) ja Williami (Paul Mescal) kohtumisega. Näidatakse nende kehalist ja vaimset lähedust, Agnese saladuslikku sidet looduse, lindude ja salapäraste jõududega, mida külarahvas taunivalt müstifitseerib. Esimese tütre Susanna (Bodhi Rae Breathnach) toob Agnes ilmale üksinda metsas puujuurte vahel, kuid hiljem sündinud kaksikud Judithi (Olivia Lynes) ja Hamneti (Jacobi Jupe) on ta vastumeelselt sunnitud kodus sünnitama. Kõik see loob mütologiseeriva atmosfääri, mis valmistab vaataja ette tegelaste elu suurimaks traagikaks, lapse kaotuseks.

Kui miski „Hamneti“ puhul ümberlükkamatult töötab, siis on see näitlejatöö meisterlikkus. Jessie Buckley Agnes on tehniliselt veatu, intensiivne ja füüsiliselt kohal. Seesugust emotsionaalset raskust ja sügavust kohtab filmides harva ning pole üllatav, et roll on talle juba toonud USA filmikriitikute auhinna (Critics Choice Awards) ja parima naispeaosatäitja Kuldgloobuse.

Olgugi et Paul Mescal on teinud vahelduseks midagi pisut teistsugust, on ta põhilises jäänud truuks rollitüübile, mis on ta teinud rikkaks ja kuulsaks: William on suletud, haavatav ja vaikselt melanhooliasse uppuv mees, kelle emotsionaalne võõrandumine maailmast väljendub oskamatuses oma valu väljendada. Mescali esituses on Shakespeare pigem kõrvaltegelane, kes teostab Londonis oma kultuuritöötaja unistusi, samal ajal kui Agnes kasvatab kodus lapsi. Hamneti surma järgne lein, millest saab loo juhtmotiiv, on kogetav tema loomingu, „Hamleti“ kirjutamise ja lavastamise kaudu, Agnese lein on aga füüsiliselt tuntav.

Tehnilises plaanis mõjub „Hamnet“ nn väärtfilmi õpikunäitena, ehkki oma 30 miljoni dollarise eelarve tõttu on seda keeruline aatekaaslastega samasse paati panna. Kaameratöös on snitti võetud romaani jutustamisstiilist: nii raamatus kui ka filmis on jutustaja teadlik pealtvaataja, kelle positsiooni ja olemasolu korduvalt kinnitatakse. Kui raamatus vestab lugu justkui hääl perekonnast, siis filmis täidab seda funktsiooni kaamera, mis jäädvustab tegelasi kord turvakaamera distantsilt, siis aga detailselt ja intiimselt. Kaamerakeele kaudu avaldub operaatori Łukasz Żali isikupärane ja äratuntav käekiri, luues taas talle omase, „Huvivööndist“⁴ tuttava visuaalse identiteedi.

Üleüldse on filmi võttegrupp oma ala parimate tulevärk: filmikunstnik Fiona Crombie (nomineeriti „Soosiku“⁵ eest koos Alice Feltoniga ka Oscarile), kes on loonud karakterite ümber laitmatult ajastutruu maailma; helilooja Max Richter, kelle loomingust ahastavamat on keeruline leida, ning Affonso Gonçalves, kelle monteeritud „Olen veel siin“⁶ pälvis mullu võõrkeelse filmi Oscari ja kes on muu hulgas aidanud teha mitmeid Jim Jarmuschi filme.

Kuigi Zhao kokkupuude Shake­speare’iga on kultuuriliselt kauge, on ta nutikalt komplekteerinud meeskonna loojatest, kes annavad „Hamneti“ müüdile vajaliku lisandväärtuse. Tänu rahvusvahelisele võttemeeskonnale pole Shakespeare filmis rahvuslik suurkuju või kummardatav pühak, vaid täiesti tavaline mees, kes ei oska oma tundeid ja käitumist reguleerida ega ole seni töö ja pere vahelise tasakaalu valemit välja mõelnud. Demüstifitseerimine on kiiduväärt, kuid Zhao ei ole läinud selle mõttega lõpuni, sest Agnes, olgugi et väga tugev, jääb lõpuks kannatava naise arhetüübiks.

Siinkohal on paslik esile tuua ka „Hamneti“ keskseim probleem: leina ülemäärane romantiseerimine. Filmi maine on nüüdseks tugevalt seotud selle traagilisusega ning külge on haagitud tiitel „film, mis garanteeritult nutma ajab“. Ent nutt pole kvaliteedi tõend. Sellised filmid mängivad esmajoones reaktsioonile, kunstiline väärtus pole garanteeritud. Lein on „Hamnetis“ vormistatud esteetiliseks kogemuseks: emotsioonide intensiivsus on selgelt juhitud, kontrollitud ning kohati ka ülemäära ekspluateeritud. Muusika rõhutab hetki, mida võiks kanda ka üksnes näitleja nägu, kaamera peatub pisaratel kauem, kui peab, pole kohta huumorile, absurdile ja argisusele, mis elus sageli leinaga kaasas käivad. Kõik ongi lihtsalt monotoonselt suur, pühalik ja aeglane ning sellega tunde­ahel piirdub. Leinast on saanud väga kitsas rituaalne kogemus, mitte ambi­valentne ja varieeruv seisund.

Filmi liigne forsseeritus on kandunud üle ka turundusse, mis on justkui filmi külluse käepikendus. Toronto filmi­festivali vestluse ajal kutsus Zhao publikut kollektiivselt mediteerima, koos hingama ja harjutusi tegema, samal ajal räägiti koosolemisest ja kõrvalistuja tunnetamisest. Samuti saadavad inter­vjuusid ülevoolav tänutunne ja pisarad: kõik kirjeldavad filmi ja võtteperioodi kui transtsendentaalset kogemust, millest rääkimisel jääb sõnadest puudu. Tõesti paistab, et kõik avanesid vaimselt ja võib-olla natuke liiga palju, sest jutu järgi näib, et pärast seda filmi on kõigi elu tundmatuseni muutunud. Ette ja taha emotsioneerimised hakkavad lõpuks lihtsalt ära tüütama ja mõjuvad eeskätt läägelt. Sellise kompoti juures on keeruline säilitada kriitilist distantsi või jälgida, et ka filmi enda suhtes emotsionaalsusele alistumise ootust ei tekiks.

Üht võib nentida: leebelt öeldes välja­kannatamatut O’Farrelli alusteksti arvesse võttes on Zhao adaptsioon ülesehituselt korralik saavutus ja ideaalne festivali võidufilm. Pindmiselt on kõik paigas: ajalooliselt laetud lugu, ahhetama panev näitlejatöö ja kinematograafiliselt haarav kese. Tuumas aga hajub kõik laiali, nagu see Zhao loomingu puhul kipub olema. Valu ja kannatus on aga festivaliringi üks suuremaid valuutasid: mida vaiksem, aeglasem ja esteetilisem kannatus, seda suurem moraalne kaal. Leina romantiseerimise taustal on enamik elemente eraldi võrdlemisi tugevad, kuid tervikus hakkab kriipima asjaolu, et vaatajat üritatakse veenda kunstlikult toodetud siirusega.