Nii mõnigi ajaloolane on viimastel kuudel märkinud, et poliitikavaatlejaid ja ka osa poliitikuist tundub olevat tabanud „Tähtede sõja“ sündroom. Nende arusaam autoritaarsete süsteemide toimimisest piirduks justkui kultusfilmi esimesest osast pärit repliigiga „Hirm sunnib kohalikud kuuletuma. Hirm meie sõjamasina ees“. Selle loogika järgi ei pea diktaatorid muretsema selle pärast, kas nad on rahva seas populaarsed või ei, sest nende käsutada on relvadega kaagid. Meenutagem ühte neil päevil palju kõlanud ütlust: „Me elame maailmas, mida valitseb jõud, mida valitseb võim. Need raudsed reeglid on maailma juhtinud aegade algusest saadik.“

Ent ajaloo tuntumatele diktaatoritele oli rahva õige meelsus kinnisidee. Stalin ootas rahva meelsuse analüüsi nii NKVD-lt (otsis peamiselt rahulolematuid) ja NLKP-lt (andis edasi peamiselt positiivseid sõnumeid). Samasuguseid meelsusraporteid esitati ka Natsi-Saksamaal. Muidugi oli selletaolise teabe usaldusväärsus pehmelt öeldes piiratud. Terroriõhkkonnas olid ettevaatlikud nii inimesed, kes teadsid, et igas seltskonnas võib keegi olla koputaja, kui ka ametnikud, kes teadsid, et halbade uudiste edastamine võib teha lõpu nende karjäärile – või ka elule.

Seda enam on tähtis rõhutada, et terrori kõrval pühendasid stalinliku Nõukogude Liidu, samuti Hitleri Saksa­maa juhid üksjagu palju aega režiimi toetuse kasvatamisele. Mõlemad režiimid kasutasid vägivalda represseerimaks ühiskonnagruppe, kes olid patuoinasteks välja valitud, olgu need siis juudid või kulakud-trotskistid-kahjurid. Sama palju energiat kulutati propagandale „omade“ suunal, aga ka reaalsetele hüvedele, alates haridusest kuni kultuuriprogrammideni. Teatud määral need meetodid ka töötasid, kindlasti mitte kõigi, aga siiski arvestatava hulga elanikkonna puhul. XX sajandi kõige karmim õppetund ei ole mitte see, et võimu haaranud diktaatorid võivad rahva tahtest üle sõites korda saata palju kurja, vaid et kõige võikamad kuriteod on korda saadetud suure osa rahva juubelduste saatel.

XXI sajandi autoritaarsed režiimid ei ole enam nii vägivaldsed, vaid mitmel pool ka osaliselt demokraatlikud, ning nende juhid peavad avaliku arvamuse pärast veelgi rohkem muret tundma. Kõige edukamad neist, näiteks Viktor Orbán Ungaris ja Recep Tayyip Erdoğan Türgis, on suure osa oma valitsemisajast olnud uskumatult populaarsed.

Nad on kruvisid kinni keeranud aegamööda ja konsolideerinud oma võimu järk-järgult. Ühel aastal väike põhiseadusemuudatus, järgmisel aastal mõned uued kohtunikud, siis pannakse üks võimukriitiline ülikool kinni (ja teised saavad aru, et tuleb kuuletuda, kui ei taha järgmine olla), võetakse vaikselt ette avalik ringhääling, seejärel erameedia – ja äkitselt elataksegi ühiskonnas, mis pole enam vaba. Kõik ilma suurema kisa ja kärata.

Seejuures on nii Orbán kui ka Erdoğan tegelenud väga põhjalikult oma toetajate seebitamisega. Orbán on heldelt toetanud lastega peresid ja pensionäre ning kasutanud edukalt Euroopa Liidu toetusi oma valijate äraostmiseks (samal ajal Euroopa Liitu sõimates). Erdoğan on viinud Türgis ellu suuri taristuprojekte, parandanud tervishoiu ja kõrghariduse kättesaadavust ja algatanud suuremahulise eluasemeprogrammi.

Erdoğan on olnud võimul 23 aastat, vaid natuke vähem kui Vladimir Putin, Orbán 16 aastat. Viimastel aastatel on küll nende mõlema troon kõikuma hakanud, suuresti nende endi läbimõtlematu poliitika tagajärgede tõttu. Ent nad ei ole asjata need kaks juhti, kellelt on õppinud kõik lääne diktaatoriambitsiooniga tegelased. Nad teavad – nagu on teadnud ka nende suured vennad ajaloost –, et piitsa kõrval on tarvis ka präänikut.

Tark diktaator mõtleks praegu ilmselt asjaolule, et näiteks Gröönimaa okupeerimist toetab viimaste küsitluste järgi vähem kui viis protsenti ameeriklastest. Asjaolusid arvestades on see muidugi kehv lohutus.