Ühiskonna silmis on vanadus tänapäeval kõige jubedam haigus, mille sümptomid algavad juba kahekümnendates: mõtted nihkuvast pensionieast, edaspidi ehk olematust riiklikust toest ja sellest, mitu last tuleks saada, et keegi su kunagi haiglasse sõidutaks, ei kuulu enam tulevikuhirmude hulka, vaid sellest on saanud varase täiskasvanuea igapäevane taustamüra. Sellele võib veel liita hooldekodude kehvi elutingimusi käsitlevad sagedased lood, mis kinnistavad hirmu vanaduse armutuse ees juba ammu enne, kui see üldse kätte jõuab. Usun tulihingeliselt, et noortel on elus enamasti kõik tegelikult päris hästi ja eakad on need, kes ühel hetkel vältimatu pasarahega üle valatakse. Gabriel Mascaro fantaasiaelementidega täispikk film „Sinisest sinisem“ ongi järjekordne tõestus ebaõiglusest, mida suuremas osas ühiskondadest enamasti eakate puhul kohtab.

Mascaro düstoopia ja reaalsuse vahel looviva süžee keskmes on 77aastane Tereza (Denise Weinberg), kes on terve elu kasvatanud üksi tütart ja rüganud tööd kahes kohas. Tegevus toimub düstoopilises Brasiilias, mis väidab end orwellilikus propagandas eakate eest hoolitsevat, kuid tegelikult on võtnud nad totalitaarse kontrolli alla. Ringi sõidab „kortsuvagun“ – puurilaadne liikuv häbipost, mis on kõigile möödujatele vaatamiseks avatud; kõikjal sunnitakse mähkmeid kandma, millest Tereza ikka ja jälle keeldub; ja tagatipuks saadetakse kõik teatud vanuse ületanud inimesed eraldatud kolooniasse surema. Kui kolooniasse saadetute vanusepiir langetatakse ootamatult 75. eluaasta peale, peab Tereza päevapealt töölt lahkuma. Talle riputatakse kaela kuldne medal riigile antud panuse eest, kuid ära võetakse igasugune võimalus ise otsustada. Naisel on aga enne koonduslaagrisse suundumist üks pealtnäha lihtne unistus: lennata esimest korda elus lennukiga. Paraku eeldab režiim Tereza mis tahes liigutuse puhul kinnitust tütrelt, kes lennupileti ostmiseks luba ei anna. Olude sunnil otsustab Tereza põgeneda ning alustab oma seiklust läbi Amazonase kohta, kus on võimalik illegaalselt väikelennukiga õhku tõusta.

Brasiilia kontekstis omandab Mascaro düstoopia erilise kaalu. Kuigi riik teatas 2024. aasta lõpus, et enam kui 8,6 miljonit inimest on vaesuspiirist jagu saanud, elab ligi veerand elanikkonnast endiselt alla Maailmapanga vaesusläve. Statistiline „edulugu“ varjab tõsiasja, et ebavõrdsus pole kadunud, vaid muutnud kuju. Just sellises näiliselt paranevas, ent tuumalt hapras ühiskonnas on eakate tõrjumine Mascaro filmis valusalt usutav.

Kui Tereza kohtub teel Caduga (Rodrigo Santoro), avaneb talle täiesti uus maailm. Cadu tutvustab talle eksootilise teo lima, mis muudab silma tilgutatuna selle kõvakesta siniseks, kutsub esile hallutsinatsioone ja väidetavalt näitab tulevikku. Need transilaadsed hetked katkestavad kinematograafiliselt filmi naturalistliku olemuse, luues ruumi hingeliseks otsinguks ja eneseavamiseks. Teekonnal saab kõige määravamaks kohtumine ateistist eakaaslase Robertaga (Miriam Socarrás), kes elab samuti eksiilis oma laevas Caridad ja müüb digipiibleid. Roberta õpetab Terezat päriselt elu nautima – sellele on Tereza seni vähe rõhku pannud. Sellest kohtumisest saab filmi emotsionaalne keskpunkt: kaks nähtamatuks tehtud naist saavad teineteiselt jõudu edasi liikuda.

Denise Weinberg on Terezana vaoshoitud, kuid intensiivne. Näost väljaloetav elutarkus ja visadus hoiab tema selja sirge ka kõige raskematel hetkedel. Operaator Guillermo Garza töö on märkimisväärne näide, et kinematograafia suudab täita nii esteetilist kui ka narratiivset funktsiooni. Garza on jäädvustanud lookleva Amazonase jõe maastiku postkaardiliku täpsusega, muutes selle ühtaegu hirmutavalt võimsaks ja malbelt kauniks. Kaameratöös on tunda vaatleja vahetut kohalolu: lähedal kaadris liigub Tereza paat, veepind peegeldab tulipunast päikeseloojangut, taustal kõrguvad vihmametsad – kõik see loob loodusdokumentaali-väärilise ruumi, kus põimuvad inimlik draama ja poliitiline allegooria. Vaiamajad, kehva sissetulekuga inimeste elupaigad, toovad esile nende majandusliku seisu, vaataja kogeb aga samaaegselt klaustrofoobilist kitsikust ja lõpmatut ruumi – loodust.

Gabriel Mascaro ja Tibério Azuli koostöös valminud stsenaariumis on õnnestunud vältida haletsemist. Žanride lõimimine mõjub palavikualandajana, muudab reaalsuses tülgastavad nüansid musta huumori toel leebemaks. Kui filmi esimeses pooles on põhjust lootusetus olukorras peaosatäitjale kaasa tunda, siis umbes poole filmi pealt on selge, et tegelikult pole seda vaja. Hoolimata riigi soovist ta maha kanda, säilitab Tereza selge mõistuse ja tahtejõuga agentsuse oma elu üle ise otsustada.

Filmi raamivad lennukitega veetud bännerid kirjaga „O futuro é para todos“ – „Tulevik on kõigi jaoks“. See propaganda, mis kostub ka raadiost, kõlab süstemaatilise marginaliseerimise taustal üha iroonilisemalt, kui näed, kuidas eakate inimväärikusel süüdimatult poriste kalossidega tallatakse. Kuigi tegu on žanrilt düstoopiaga, siis ei tundu reaalsus sellest pealtnäha imelikust tulevikust üldse kaugel olevat. Näiteks kujutab Ari Asteri etnoõudukas „Jaanipäev“¹ akti ättestupa, kus 72aastased hüppavad järsult kaljult end surnuks, et oma kogukonda koormusest säästa. Seegi nüanss pole pelgalt tänapäeval väljamõeldu, vaid juurdunud rootsi mütoloogiasse. Sellesarnase temaatika leiab ka jaapani folkloorist ubasute kujul: eakad pereliikmed viidi mägedesse surema, tihti majanduslikel põhjustel. Troop on tänapäevani kohal lugudes ja nō-teatri narratiivis. Müütilist praktikat on käsitletud muu hulgas Keisuke Kinoshita „Narayama ballaadis“² ning Shōhei Imamura 1983. samanimelises uusversioonis³.

„Berlinale“ pressikonverentsil ütles režissöör Gabriel Mascaro, et tema eesmärk oli ekraanile tuua vanem inimene, kes ei oleks kui arhivaal. Selle asemel tahtis ta näidata inimest, kes seisab olevikus silmitsi vastuoluga ja peab sellega aktiivselt tegelema. Igast suunast lendab sisse suurekssaamislugusid, mis tegelevad küsimusega, mis tunne on olla noor ja kasvada täiskasvanuks. Vähem (kuid aina rohkem) jõuab ekraanile lugusid, mis tegelevad vananemise kui üleminekuprotsessiga ühest eluetapist teise. Tereza lugu on tõestus, et ühiskonnas lõpuna määratletu on alles tema senise eksistentsi kõige suurema identiteedirännaku algus. Lisaks sellele, et ta on ema, vanaema ja töötaja, kannab Tereza endas teisi väärtusi, millest mitmeid ta veel avastanudki pole.

Eidžistliku parabooli kahes otsas on ka sarnast: noori hinnatakse selle järgi, kui väike on vanus passis, vanemaid aga selle järgi, kui suur see on. Kõik tehtud vead pannakse vanuse varna, millest saab pealisidee, mitte elatud elu või individuaalse kogemuse tulemus. Sellega peaks elu parim aeg langema perioodile, kui LuxExpressi soodustused lõpevad ja pensionäri soodustused algavad. Võib-olla kusagil seal vahepeal võetakse sind tõsiselt, aga siis tulevad mängu keskea­kriis ja menopaus – nähtused, mida ühiskond on kartma õpetanud. Millal siis inimene rahu saab? „Sinisest sinisema“ teebki tohutult meeldivaks rahu võimalikkus. Tereza saatus pärast kurja­kuulutavat vanaks märgitu tiitlit võib olla esialgu hirmutav, kuid pikas plaanis vabastab. Lõpuks saab ta koos südamesõbraga seilata mööda maalilisi Amazonase veekogusid, vajadusel hallutsionogeene manustada ja ehk ka ühel ilusal päeval lennukiga lennata. Ja isegi kui tal on neid mähkmeid vaja, teeb ta selle otsuse omal soovil.