Miina Piiri „Noviits“ on kristlik põnevik, mis märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistlusel. Teose tegevus toimub XVI sajandil Rooma lähedal Püha Honoré kloostris ja jaguneb kahte ossa. Esimene, mis keskendub noviitsile ja tema õpetajale, on lõbus vimkasid täis lugu. Teise osa keskmes on Jeesuse taassünd: Jumala poja juhtumiste kaudu selgitatakse kloostri üleloomulikku tausta ja ühtlasi kerkivad rohkem esile kristlikud väärtused-küsimused.
Aplausiväärne minimalism väljendub nii kirjasõnas kui ka visuaalis. Kaanekujundus on peaaegu tühi: ülemisel poolel on mustal taustal risti hoidvad käed ja alumisel erkvalgel pealkiri. Lühikeste tekstilõikude vahel on tühjad mustvalged lehed, mis annavad hingetõmmet, ning teised üksikute sõnadega, mis kuulutavad uut peatükki või loovad konteksti. Piisab vaid märkest „hommik“ või „hommikusöök“ lehe ülaosas, et silme ette kerkiks pilt hommikuvalguses kloostrist, kus järgnev aset leiab. Nõnda maalib Piir kidura sõnahulgaga erksa pildi XVI sajandi sündmustest.
Kahjuks ilmneb kaanel olev terav kontrast ka teose sisus. Teoreetiliselt on „Noviits“ väga hea romaan. Loodud on usutav tegelaskond, kellel on mitmekülgsed iseloomud, ja maailm, mis lokkab elust, isegi kui sellele ei pöörata palju tähelepanu. Piir on oskuslik jutustaja ja tõmbab lugeja kergesti kaasa. Sõnakasutus on nii täpne, et raamatu lõppu on osa mõistete seletamiseks lisatud selgitused. Aga ometi jääb teose sõnum kaugeks.
Don Pasquale
Nimetu noviitsi õpetaja prior don Pasquale ei raiska samuti sõnu, vaid väljendab end tegude kaudu. Lausumiseks pole tal tarvidust, sest, nagu raamatu esimestel lehekülgedel selgub, suudab ta lugeda mõtteid ning anda märkusi edasi ühe pilguga. See ei jää ainukeseks üleloomulikuks juhtumiks kloostris, mida saadab kurikuulus maine. Don elab seal üksinda ja on nõus võtma prooviajale korraga ainult ühe noviitsi. Prior on noviitsiga karm ja otsekohene, aga mõistab ka nalja visata ja hoolib temast.
Enamik esimese osa juhtumeid ja õppetunde võinuks vabalt aset leida ükskõik kus. Rein Raud on teost iseloomustades tõmmanud paralleele zen-budistlike kloostritega*: ka nendega seotud lugudes esineb tihtipeale kentsakaid olukordi, sest õpetajad on täis krutskeid ega anna otseseid vastuseid, vaid esitavad hoopis mõistatuse, mille lahendamine viib õpilast edasi. Noviits küsib tihti usu kohta, aga don Pasquale ei anna samuti konkreetseid vastuseid, vaid suunab tegutsema, sest „sa võid Pühakirja ka pähe õppida, aga nälga jääd sa igal juhul ja pajata toitu ei keeda ja villata riiet ei ole …“ (lk 42). Don õpetab noviitsi roose kasvatama, loomade eest hoolitsema ja leiba tegema. Ka see on zen-budistlik, sest usk väljendub iga päev viisis, kuidas midagi tehakse. Seda saab mõista ka lihtsalt elust rõõmu tundmisena, mistõttu võib teose esimest osa vaadelda universaalsema loona, kust igaüks leiab sulneid hetki.
Don Gordo
Romaani teine osa on lugu minevikust, kus grupp noviitse oli läinud samasse kloostrisse, et õppida don Gordo käe all. Fookus liigub inimlikult loolt kristlikele mõtisklustele, mille käigus tõstatub tuntud küsimus: miks Jumal vaikib, kui pöördume tema poole? Seda teemat on mõtestatud palju ja eri loomevormides, kas või Endō Shūsaku romaanis „Vaikus“ (tlk Margit Juurikas, 2016), mille tegevus toimub XVI sajandil Jaapanis ja millest on teinud sama pealkirjaga filmi Martin Scorsese. Romaan on ajaloolisem ja laiema haardega, aga Scorsese film ameerikalikum ja kitsam, tõstatades nõnda valjemalt Jumala vaikimise küsimuse.
Vastus kipub siiski samaks jääma: tuleb lihtsalt uskuda ja küll siis kunagi Jumal endast märku annab, või kui ei anna, kohtud temaga paradiisis. Seda teemat „Noviits“ uuel viisil ei mõtesta. Seetõttu avastasin end tihti teose sisulistele väidetele vastu vaidlemas juba ammu tuttavate vastustega.
Niisugune suhtumine sunnib alati arvama, et inimesed on laisad ega viitsi mõelda, või kui mõtlevad, siis teevad nagu don Gordo: ise küsib, ise vastab. Ainult et sel juhul on „Jumala“ inimest tagant kiitval vastusel ebaproportsionaalselt palju kaalu. Just mõtlemisvõime on kvaliteetse elu elamise alus ja eriti oluline konflikte täis maailmas, kus igaüks tahab sind enda poolele saada, kasutades selleks ka valeinfot. Põhjendus stiilis, et küll kunagi tuleb vastus, ei aita kaasa ratsionaalse mõtlemisvõime arendamisele, mistõttu pean niisuguseid teoseid vahel isegi ohtlikuks. See ei tähenda, et vaikus oleks tingimata halb, vaid see on halb siis, kui me vaikusega pühime probleemid vaiba alla ja õigustame ennast, suutmata näha erisuguseid perspektiive, nagu oli kombeks ka don Gordol. Kuigi „Noviitsis“ on rõhk Jumala teenimisel, aimub siin-seal, eriti don Pasquale loos, ka positiivne sõnum, et tuleb oma elu elada ja mitte lõputult vastust oodata.
Paradoks
Usu teemast kaugenedes tahaksin veel vinguda selle kallal, et romaan on naise kirjutatud, aga naistegelasi on selles ainult üks: teismeline tütarlaps, kes sünnitab kloostris. Mõistagi ei pea naiste kirjutatud raamatud olema täis naistegelasi, kuid „Noviitsi“ puhul on Piir iseenese liialt alla heitnud, ma ei kuule tema enda häält. Religiooni seisukohast on see ilmselt hea, aga kirjanduslikult mitte eriti huvitav. Feministlikust perspektiivist vaadates Piir otsekui hülgab enda, et lasta end kanda patriarhaalsetel väärtustel, mis on samamoodi aegunud kui paljud kristlikud väärtused. Võiks lõppeks jõuda maailma, kus austame üksteise erinevusi ja tunneme nendest rõõmu, mitte ei suru neid alla.
Hoolimata võimsast stiilist tahaksin ikkagi küsida: kuhu kadus toimetaja? Siin-seal on trükivigu ja märkustes on kaks leheküljenumbrit valesti: paavstide nimed ei leidu mitte 142., vaid hoopis 129. leheküljel. Vigadeta oleks romaan veel paremini endasse haaranud. Jutustatava looga oleks distants ikkagi säilinud, sest teose fookus on paljudele lugejatele võrdlemisi kaugetel väärtustel. Teisalt on minimalistlik stiil ideaalne viis uute ideede avastamiseks ja oma maailmavaate laiendamiseks: meenub näiteks USA kirjaniku Jeff VanderMeeri new weird’i žanri kuuluv romaan „Häving“ („Annihilation“), mis just oma lühiduses võimaldab kujutada inimesele arusaamatuid asju-olendeid. Pikkade selgitustega kaotaks romaan õõva, mis selle nii eriliseks teeb.
Mõjus ja napp on ka „Noviits“, aga paraku ei kujuta see sisult midagi uut. Tulemuseks on omapärane paradoks: lugemiselamus on põnev, aga hinge jääb tühjus.
* Loetud ja kirjutatud. Romaanivõistluse võitjad. – Vikerraadio 21. VI 2025.
